täna me ei hüppa

Meie esimene traav oli midagi kahe variandi vahel - mitte lõdvestunult ja päris all, aga mitte ka sellises heas mõttes "rullis"-asendis. Tulemus oli ka seal kuskil vahel.
Poole trenni pealt ja treeneri väikese meeldetuletuse abil jõudis minuni arusaam, et hobuse võiks nüüd üles äratada. Rohkem üleminekuid, volte, olukordi, mis testivad meid mõlemaid.
Tegime kaheksaid üle traavilattide ja alustasime taas ujumismänguga "otsi kohta, kust sa saad".
Mul on endiselt raske harjuda, et parema sääre ette saamine võtab nii palju minupoolset tähelepanu. Viimased trennid asetan ennast justkui uuesti hobuse selga istuma. Allright, ma saan ju tegelikult aru, et nii see käibki, iga kord teguri (füüsiline vorm, hobune, varustus, uus meeleolu, uued pardid tiigil) muutumisel otsid uuesti hobuse seljas õiget ja efektiivset asetust, aga kui siiani on parem pool toiminud ilma, et sellele peaks nii pingsalt mõtlema, siis ma luban endale hetke imestamiseks.
Galopis paremale edasi sõites vajusime niimoodi sisse, et ma mõtlesin, et hakkan ulguma nagu klassiekskursioonilt maha jäetud laps. Päriselt?
Programmeerisin siis treeneri abil oma õlgade ja puusade ja säärte asendi jälle ümber ja teate mida? <- i="">notice the irony
;) Peale seda oli hobune kenasti pöördes paremas paindes, ei vajunud kuskile sisse ja mul vajus endalgi suu lahti. Vähe parem tunne kohe.
Sellega tuleb ilmselt tegeleda rohkem trenni alguses, mitte lõpus.