Oma suure keha kohta on Diamond ikka uskumatult hell ja õrn hobune. Ja nii kohutavalt püüdlik, et vahel on tunne, et valepidi hingata ka ei julge, muidu äkki saab millestki valesti aru. Ei taha mammutile pettumust toota.
Mu ettevajumised ajavad kulmu kortsu, eriti nurkades. Tegelesime sellega ja ma kogu aeg kordasin endale, et õlad taga ja alla ei vaata ja kuskil kaela ja rinna vahel on tasakaalupunkt, mille kohta pean mõtlema, et see peab olema puusadest tagapool. Diamond ei olnud kade ka ütlema, et talle sobib nii paremini.
Kui jõudsime galopini, siis hakkas ta kiirustama ja ma tundsin, kuidas surve kätele suurenes. Ma ajasin ennast rohkem püsti ja püüdsin mõelda, nagu mul ratsmeid üldse käes ei ole (selline mõtteviis näib lihtsustavat enda istaku reorganiseerimist), siis läks ka galopp palju rahulikumaks ja rohkem rütmi. Rääkimata sellest, et siis ma ei hakka ratsmetega nii palju sahmerdama. Treener ütles hea sõna, Diamond näis oma eluga rahul olevat ja mul oli ka õhtu korda läinud. Palju rõõmu ühest mammutist ja ühest trennist.
P.S. Rääkimata sellest rõõmust, et must sai tööloa.
Showing posts with label diamond. Show all posts
Showing posts with label diamond. Show all posts
Wednesday, September 16, 2015
Tuesday, December 30, 2014
.jpg)
.jpg)
Monday, December 29, 2014
tihe liiklus ja Diamond
See oli täitsa tavaline trenn Diamondiga, ainult et väga tihedas liikluses. Hea trenn platsi peal liiklusreeglite harjutamiseks, vähem hea erinevate kujundite sõitmiseks. Keset keskliini olid latid, mis poolitasid maneeži kaheks. Igal juhul huvitav.
Diamond oli ... nagu ta ikka on :)
Hirmus kergelt tahab viimasel ajal ratsmesse minna ja ma olin teda natuke liiga pikalt hoidnud rullis. Oleks võinud rohkem pause teha.
Diamond oli ... nagu ta ikka on :)
Hirmus kergelt tahab viimasel ajal ratsmesse minna ja ma olin teda natuke liiga pikalt hoidnud rullis. Oleks võinud rohkem pause teha.
Sunday, December 21, 2014
Šarmantne hiiglane
Diamond tuli rõõmsameelselt talli ja vaatas oma šarmantsete silmadega mulle mõistmatult otsa, kui ma tema jalatrampimisest hoolimata vinnasin ta selga sadula.
Muide, iga sentimeeter tema kehast oli nii sopane, et kui ma pärast tema puhastamist nina nuuskasin, pidin kreepsu saama - taskurätik värvus üleni süsimustaks. Vau, ma ei teadnud, et nii saab neid pilte teha, mida filmides psühhiaatrid patsientidele näitavad ja kirjeldada paluvad :)
Kontrast CD-ga on ilmne - Diamondi liikumasaamiseks või traavi saamiseks on vaja nii imepisikesi märguandeid, et ei ole üldse tunnet, nagu teeks midagi füüsilist. Kui just reielihased ei veniks ja veniks ja veniks tema ülilaia selja peal istudes. Sama asi ratsmetega - tegin suht trenni alguses üleminekuid ja peatusi, püüdsin üldse mitte liiga palju käega midagi küsida, teha rohkem ära istumise ja kõhulihastega. Mõnikord oli ikka ratset ka rohkem vaja, aga kaklema me eriti ei läinud.
Ratse oli kindlasti alguses liiga pikk, sest mu randmed olid murdunud, et kontakti hoida.
Galopis paremale juhtus üks kord, et Diamond "jooksis ennast käima" - ennetas mu märguannet, tegi paar kiiremat traavisammu ja hüppas siis galoppi. Olgugi, et tema entusiasm oli nakatav, võtsin ta uuesti sammu, siis traavi ja siis tegime juba üleminekui koos tõstega.
Diamond ei tundunud eriti väsinud ega higine ja mina ka mitte.
Muide, iga sentimeeter tema kehast oli nii sopane, et kui ma pärast tema puhastamist nina nuuskasin, pidin kreepsu saama - taskurätik värvus üleni süsimustaks. Vau, ma ei teadnud, et nii saab neid pilte teha, mida filmides psühhiaatrid patsientidele näitavad ja kirjeldada paluvad :)
Kontrast CD-ga on ilmne - Diamondi liikumasaamiseks või traavi saamiseks on vaja nii imepisikesi märguandeid, et ei ole üldse tunnet, nagu teeks midagi füüsilist. Kui just reielihased ei veniks ja veniks ja veniks tema ülilaia selja peal istudes. Sama asi ratsmetega - tegin suht trenni alguses üleminekuid ja peatusi, püüdsin üldse mitte liiga palju käega midagi küsida, teha rohkem ära istumise ja kõhulihastega. Mõnikord oli ikka ratset ka rohkem vaja, aga kaklema me eriti ei läinud.
Ratse oli kindlasti alguses liiga pikk, sest mu randmed olid murdunud, et kontakti hoida.
Galopis paremale juhtus üks kord, et Diamond "jooksis ennast käima" - ennetas mu märguannet, tegi paar kiiremat traavisammu ja hüppas siis galoppi. Olgugi, et tema entusiasm oli nakatav, võtsin ta uuesti sammu, siis traavi ja siis tegime juba üleminekui koos tõstega.
Diamond ei tundunud eriti väsinud ega higine ja mina ka mitte.
Saturday, December 6, 2014
soft diamond
Kui ma täna üle koplinööri astusin ja hakkasin küünile lähenema, hakkas hurmur Diamond mulle vaikselt vastu sammuma.
Kui ma sadulasse astusin, siis oli ta natuke ikka pabinas ja pakkus oma parimat lahendust muredele - kiirustamist. Püüdsin võimalikult pikalt teha pika ratsmega sammu ja tundsin, kuidas ta paar korda pikemalt ohkas ja tundus lõdvestunud.
Selle mammutiga käib kõik kuidagi nii pehmelt ja kergelt, jääb mulje, et ta püüab kogu aeg mõtteid lugeda ja hirmsasti meeldida. Kui ma püüaks sama õrnalt anda märguandeid CD-le, siis ta ilmselt küsiks veel igaks juhuks mitu korda üle, et kas ma ikka mõtlesin seda tõsiselt.
Natuke oli vaja ise rütmi hoida, eriti sel ajal, kui keegi hakkas tegema kuskil maneežinurgas galoppi, sest mammut on tiimimängija ja kui on galopi aeg, siis on galopi aeg. Paar korda õnnestus ka ta pikka traavi ajada, aga siis jällegi tuli sekka üks selline tõste, et ma peaaegu hakkasin huilgama.
Galopp-traav üleminekuid tegime natukene ja siis lõpetasime ära.
Kui ma sadulasse astusin, siis oli ta natuke ikka pabinas ja pakkus oma parimat lahendust muredele - kiirustamist. Püüdsin võimalikult pikalt teha pika ratsmega sammu ja tundsin, kuidas ta paar korda pikemalt ohkas ja tundus lõdvestunud.
Selle mammutiga käib kõik kuidagi nii pehmelt ja kergelt, jääb mulje, et ta püüab kogu aeg mõtteid lugeda ja hirmsasti meeldida. Kui ma püüaks sama õrnalt anda märguandeid CD-le, siis ta ilmselt küsiks veel igaks juhuks mitu korda üle, et kas ma ikka mõtlesin seda tõsiselt.
Natuke oli vaja ise rütmi hoida, eriti sel ajal, kui keegi hakkas tegema kuskil maneežinurgas galoppi, sest mammut on tiimimängija ja kui on galopi aeg, siis on galopi aeg. Paar korda õnnestus ka ta pikka traavi ajada, aga siis jällegi tuli sekka üks selline tõste, et ma peaaegu hakkasin huilgama.
Galopp-traav üleminekuid tegime natukene ja siis lõpetasime ära.
Thursday, November 13, 2014
Tümpa & me
Jätkasime spagaathobuste teemal. Laki on kindlasti kõige parem näide, tema seljas tegin eile sammugi pikemalt, et lihased jõuaks enne kergendama hakkamist pisut venida ja harjuda. Domingo ei tundu nii lai, aga tema sadul näib üüratult lai venitusvahend. Diamondi seljas näivad ka jalad spagaadis olevat, ent tema selg on kuidagi palju mugavam. Lausa nii mugav, et allakirjutanu julges mõnekümned meetrid üle pika aja täisistakut proovida.
Koplist tuli Diamond ära hea meelega, ent kui me olime platsi ääre juures ja ma tahtsin talle selga ronida, siis astus ta kavala näoga mitu korda eest ära.
Kui ma toetasin stekiotsa teisele poole, tema puusa poole, siis ehmatas ta sellest ära, tegi ühe auringi ja seisis peale seda nagu post. Ronisin selga ja tutiplutitasin, et õrna hingega härra midagi südamesse ei võtaks.
Ei võtnud, oli täna palju rahulikum, kui eelmine kord, kui temaga sõitsin. Galopist traavi jäädes näis, et kihutab inertsist edasi, aga ei midagi paanilist.
Ülejäänu oli nagu ikka - natuke traavi, sammupaus, siis jälle traavi, sammupaus. Siis tümpa-tümpa galoppi ja siis sammupaus. Galopist üleminekud traavi olid alguses väljakutseks, aga pärast, kui ma natuke jälle selle hobuse "stiiliga" harjusin, läks tunne paremaks.
Positiivne üllatus oli see, et ühel hetkel sammus oli härra rullis ja ratsmes. See tähendab siis, et härra Diamond. Täitsa ratsmes. Sellise krussis-krussis kaelaga, pea all, mis paneb mõtlema, et mis hetkest hakkab rollkur? Kui ta seljas on ka muidu istuda nagu vanajumala selja taga, siis sel hetkel oli tunne nagu lendava vaiba peal. Väga imelik. Ma püüdsin talle mitte oma üllatust väga välja näidata ja tegime lõppu veel treeneri loal mõned traavipikendused. Paar korda tundusid need pikenduste moodi, üks kord oli sulaselge kiirustamine. Viimane oli rohkem pikendus ja lugesime tunni lõppenuks.
Sunday, June 22, 2014
hommik Diamondiga
Kui ma talli jõudsin, siis magasid peaaegu kõik hobused, hambad laiali, koplis.
Diamond ja Laki olid värava juures ja miilustasid seal.
Ellips valvas esialgu Winstoni und. Mõne aja pärast Winston ärkas ja tuli mulle selja taha, et kuklasse ja kapuutsi hingata. Kui ma sellepeale fotokat tema suunas ei keeranud, siis hingas ta mulle kõrva. ja proovis mind pikali lükata.
Oi, kui mõnus ja rahulik oli hommikul üksi sõita. Plats oli suht alles silutud (aitäh, Georg) ja leppisime kohe Diamondiga kokku, et nii mõnusal hommikul me tülli ei lähe. Ta tundus vähem murelik ja ma püüdsin olla väga selgete signaalidega, tutiplutitasin suurt mütakat iga õnnestumise peale.
Ta kiirustas vähem, proovis kogu aeg mu mõtteid lugeda. Paar peatust olid mõnusad, püüdsin rahulikult sammus teda pikemaks-lühemaks saada, siis traavis, tegime koolisõiduaeda imiteerima pandud lattide vahel neljaaasalist serpentiini ja kõndisime paar korda latist üle ka.
Galopitõsted paremale näisid õnnestunud ja galopp oli ka tore. Mitte selline mütaki-mütaki, jookseme kuskile suunas ruttu mingi voldi ära, vaid nagu päriselt igatpidi mõnus galopp. Vasakule ei tulnud mul tõsted eriti välja ja pidime paar korda uuesti proovima, enne kui tundus ok.
Ratset eriti ei puutunud, meenutasin seda western tundi ja lihtsalt hoidsin ratset nii nagu see oli.
Diamond ja Laki olid värava juures ja miilustasid seal.
Ellips valvas esialgu Winstoni und. Mõne aja pärast Winston ärkas ja tuli mulle selja taha, et kuklasse ja kapuutsi hingata. Kui ma sellepeale fotokat tema suunas ei keeranud, siis hingas ta mulle kõrva. ja proovis mind pikali lükata.
Ta kiirustas vähem, proovis kogu aeg mu mõtteid lugeda. Paar peatust olid mõnusad, püüdsin rahulikult sammus teda pikemaks-lühemaks saada, siis traavis, tegime koolisõiduaeda imiteerima pandud lattide vahel neljaaasalist serpentiini ja kõndisime paar korda latist üle ka.
Galopitõsted paremale näisid õnnestunud ja galopp oli ka tore. Mitte selline mütaki-mütaki, jookseme kuskile suunas ruttu mingi voldi ära, vaid nagu päriselt igatpidi mõnus galopp. Vasakule ei tulnud mul tõsted eriti välja ja pidime paar korda uuesti proovima, enne kui tundus ok.
Ratset eriti ei puutunud, meenutasin seda western tundi ja lihtsalt hoidsin ratset nii nagu see oli.
Sunday, June 8, 2014
Western-ratsutamine Diamondiga
No mitte päris, aga tuli jutuks küll.Traavis tehti mulle selgeks, et ratsmete lühemaks võtmine on saatanast. Diamond vahepeal küll lubas, et no proovime seda värki, aga hakkas siis jälle lõuga ette tõmbama ja ärritus mu peale.
"Ma pole mingi selline hobune!"
Teise traavi ajal kutsus Marit meid teisele poole platsi ja teatas, et tahab nüüd loomkatseid teha. Uuu, põõõõnev. Tal oli kahtlus, et ma kasutan kuidagi ratset enda tasakaalustamiseks ja sellepärast tuli ratsmed sõlme siduda ja moepärast välimise käe näpuga neist kinni hoida, samal ajal traavis üle platsi kaheksaid sõites, kasutada ainult tasakaalu ja tüürida nagu westernratsutaja.
Diamond ütles selle peale kohe, et tema teada tohivad algajad ainult mööda rada sõita ja tema lubadest ilma jääda ei taha ja üleüldse on liiklus sellisel kellaajal liiga ohtlik, et mingeid möödasõite või muid keerulisi manöövreid teha ja ignoreeris minu sisemisel jalusel kõlkumisi-hüppamisi kadedakstegeva enesekindlusega.
Siis pidin ikka natuke ratsmega hakkama tüürima või vähemalt korraks enne pööret kergelt ühele-teisele poole tõmbama. Kõik hakkas paremini toimima ja treener ütles, et "magic!"
Hmm.
Nojah, on küll magic, kui hobune sellepeale hakkab kergelt ja toredalt jooksma, aga mul läks jälle kuppel sassi, kui me tegime seda nii, et Diamond vaatas välja, jooksis, õlg ees ja ma panin aeg-ajalt silmad kinni ja palvetasin, et me koos piirdega minema ei sõidaks või jalgu vastu äärt ära ei lööks.
Mis on loo moraal, selle hobusega peaks üldse ära unustama igasuguse ratsmete küsimise ja lühemaks võtmise?
Galopis püüdsin ratsmed sõlmest vabastada, aga Marit vihjas, et prooviks seda magicut ja iseenesest oli loomal minekut küll ja ta eest ka enam ei tõmmanud, aga mingid "hobune vaatab sissepoole" või "läbime nurgad kerges paindes" võis ära unustada.
Segane värk. Ma ei saa üldse enam aru, mida edaspidi oma käte ja jalgadega hobuse seljas teha.
Kui trenni lõpus saabus sisse järgmine grupp, lülitus sisse automaatpiloot ja Diamond hakkas teiste järgi traavi tegema. Armas.
Monday, June 2, 2014
Diamond. Unstoppable.
Mammut tuli hea meelega minuga koplist kaasa. Nüüd ta enam isegi ei tõmba pead ja kaela tagasi ega astu sammukest tahapoole, kui ma ta juurde jõuan.Vaatab mind rahulikult ja ootab. Ta hakkas ka platsil kohe reipa sammuga kõndima ja näis hirmus itsi täis. Lokaatorid olid kogu aeg minu poole keeratud.
Arusaadav. Ma pole ka temaga sõitnud juba kaua-kaua, viimati vist oktoobris?
Käisime mõnuga pika ratsmega sammu ja siis hakkasin vaikselt-vaikselt ratset küsima. Diamond läks kohe tähtsust täis ja oli kogu aeg millegi ootel. Hmm. Esimeses traavis püüdis ta kiirustada ja ma pusisin rütmi hoidmisega ikka tükk aega, sest kui ma püüdsin aeglasemalt kergendada, põntsusin lihtsalt tal täiesti ebasünkroonselt selja peal ja kui surusin põlvi kinni, ei olnud sellest ka mitte mingit efekti. 2 x hmm. Diamondil oli oma programm käima läinud ja kuna ta oli suurem, siis ilmselt arvas ta ka, et tema ideel on eelisõigus.
Esimesed platsiringid otsisime kedagi, kellele sappa võtta. Õigemini - Diamond otsis ja mina püüdsin teda ümber veenda. Iga kord, kui keegi sattus meiega samale sirgele, püüdis Diamond talle järgi jõuda.
Teise traavi ajaks tegid osad meie ümber galoppi ja Diamond võttis seda kui vihjet - igas nurgas pakkus ta mulle, et lähme nüüd?
Pidime tegema samm-traav üleminekuid ja see alles oli see raske osa, sest ma ei saanud mammutit seisma... Nuta või naera, aga tunne oli nagu elu esimeses trennis. Isegi hullem, sest esimestes tundides oli pigem vaev looma liikuma saada, mis näib turvalisem. Kui tegin katse ta sammu saada platsi pika ääre alguses, siis lõpuks sammu jäime alles lõpus. See teeb pidurdusteekonnaks umbes 45 meetrit?!
Pusisime nende üleminekutega, vahepeal andsin käsi liiga ette ja vahepeal olin liiga palju ratsmesse jäänud. Siis hakkas Diamond nurkades galoppi pakkuma, et äkki siis pääseme sellest jamast ja saab kiiremini õhtale.
No ei saanud. Galopitõsted olid teine raske osa. Selleks ajaks oli Diamondil pissihäda. Pidev ja tungiv. Me seisime keset platsi ja teised meie ümber tegid sorr-sorr nalju.
Galopp ise, kui me selleni jõudsime, oli täitsa tore.
Viisin pärast mammuti koplisse ja jagasin ohtralt kommi. Ta näis rahul olevat.
Arusaadav. Ma pole ka temaga sõitnud juba kaua-kaua, viimati vist oktoobris?
Käisime mõnuga pika ratsmega sammu ja siis hakkasin vaikselt-vaikselt ratset küsima. Diamond läks kohe tähtsust täis ja oli kogu aeg millegi ootel. Hmm. Esimeses traavis püüdis ta kiirustada ja ma pusisin rütmi hoidmisega ikka tükk aega, sest kui ma püüdsin aeglasemalt kergendada, põntsusin lihtsalt tal täiesti ebasünkroonselt selja peal ja kui surusin põlvi kinni, ei olnud sellest ka mitte mingit efekti. 2 x hmm. Diamondil oli oma programm käima läinud ja kuna ta oli suurem, siis ilmselt arvas ta ka, et tema ideel on eelisõigus.
Esimesed platsiringid otsisime kedagi, kellele sappa võtta. Õigemini - Diamond otsis ja mina püüdsin teda ümber veenda. Iga kord, kui keegi sattus meiega samale sirgele, püüdis Diamond talle järgi jõuda.
Teise traavi ajaks tegid osad meie ümber galoppi ja Diamond võttis seda kui vihjet - igas nurgas pakkus ta mulle, et lähme nüüd?
Pidime tegema samm-traav üleminekuid ja see alles oli see raske osa, sest ma ei saanud mammutit seisma... Nuta või naera, aga tunne oli nagu elu esimeses trennis. Isegi hullem, sest esimestes tundides oli pigem vaev looma liikuma saada, mis näib turvalisem. Kui tegin katse ta sammu saada platsi pika ääre alguses, siis lõpuks sammu jäime alles lõpus. See teeb pidurdusteekonnaks umbes 45 meetrit?!
Pusisime nende üleminekutega, vahepeal andsin käsi liiga ette ja vahepeal olin liiga palju ratsmesse jäänud. Siis hakkas Diamond nurkades galoppi pakkuma, et äkki siis pääseme sellest jamast ja saab kiiremini õhtale.
No ei saanud. Galopitõsted olid teine raske osa. Selleks ajaks oli Diamondil pissihäda. Pidev ja tungiv. Me seisime keset platsi ja teised meie ümber tegid sorr-sorr nalju.
Galopp ise, kui me selleni jõudsime, oli täitsa tore.
Viisin pärast mammuti koplisse ja jagasin ohtralt kommi. Ta näis rahul olevat.
Monday, March 10, 2014
pikendused ja kokkusõitmised mammutiga
Sellised laia seljaga hobused, nagu Laki ja Diamond, sobivad hästi jalgade pikemaks venitamiseks ja spagaadi harjutamiseks.
Diamond andis endast täna parima ja meil oli minu tagasihoidliku arvamuse järgi väga tore trenn. No näiteks oli esimene traav väga mõnus, eriti vasakule poole. Rütm oli täpselt õige, Diamond näis muretu ja lõdvestunud ja ratsmekontakt näis lihtsalt nii paras. Kõik need mesimagusad seletused peos hoitavatest linnupoegadest ja lambipirnidest did suddenly make all the sense in the world.
Sammus pidime pikendama ja tagasi kutsuma ja oma suure massi ja mütaki-mütaki kere kohta tegi Diamond seda nii nii mõnusasti. Tõsi küll, ta pakkus mitu korda ka rutakalt mulle sammu pikendamise peale traavi ja mul võttis natuke aega, enne kui sain aru, kui palju ma seda kõike pean doseerima, aga ikkagi saime asja klappima.
Traavis siis sama asi, ainult, et selleks ajaks oli Diamond juba valmis suurteks tegudeks ja esimeseks tema nimekirjas oli galopp, mida pakuti mulle nüüd iga kord, kui hakkasime nurka sisenema. Naljatilk.
Ja kui aeg oli galopi käes, siis oli ta nii hoos, et iga kord, kui sammu lühendasin, hakkas ta jõnks ja jõnks ise galopile minema nii nurkades kui voldil. Natuke läks aega, enne kui saime kokkuleppele, et ma algatan tõsted ise. Galopis püüdis ta mind mööda platsi ära vedada või lihtsalt keeldus voldile minemast ja ma pidin temaga korraks vaidlema minema. Mõne aja pärast leppis ta minu taotlustega ja sõitsime jälle neid nurkasid ja volte, mis mina välja käisin. Aga siis oli temaga sõita ülimõnus.
Teised hakkasid tegema kahe ristikese vahel seda harjutust, mida eelmisel sügisel kord Marge ja Liisi suurel platsil tegid (tulid sama vahe kord 6, kord 7 ja siis 5 fuleega), meie Diamondiga tegime täisistakut (mis pole kellegi seljas mugavam kui suure mammuti Diamondi seljas) ja hoidsime selles rütmi. Kui igav hakkas, siis tegime igasugu naljakaid kujundeid niipalju kui võimalik, ilma takistustele ette sõitmata, ning üleminekuid ja peatusi.
Ühel hetkel tundsin, et nüüd enam paremaks minna ei saa, Diamond reageeris nii kiirelt ja nii ilusti, et ma tegin peatuse ja lõpetasin ära.
* Inimene õpib kogu elu. 16 kuud ratsutamas käinud ja alles nüüd kuulsin juhuslikult pealt seletust, miks (ja kui suures ulatuses) on tegelikult vaja hobuste jalgu veega peale trenni puhastada.
Diamond andis endast täna parima ja meil oli minu tagasihoidliku arvamuse järgi väga tore trenn. No näiteks oli esimene traav väga mõnus, eriti vasakule poole. Rütm oli täpselt õige, Diamond näis muretu ja lõdvestunud ja ratsmekontakt näis lihtsalt nii paras. Kõik need mesimagusad seletused peos hoitavatest linnupoegadest ja lambipirnidest did suddenly make all the sense in the world.
Sammus pidime pikendama ja tagasi kutsuma ja oma suure massi ja mütaki-mütaki kere kohta tegi Diamond seda nii nii mõnusasti. Tõsi küll, ta pakkus mitu korda ka rutakalt mulle sammu pikendamise peale traavi ja mul võttis natuke aega, enne kui sain aru, kui palju ma seda kõike pean doseerima, aga ikkagi saime asja klappima.
Traavis siis sama asi, ainult, et selleks ajaks oli Diamond juba valmis suurteks tegudeks ja esimeseks tema nimekirjas oli galopp, mida pakuti mulle nüüd iga kord, kui hakkasime nurka sisenema. Naljatilk.
Ja kui aeg oli galopi käes, siis oli ta nii hoos, et iga kord, kui sammu lühendasin, hakkas ta jõnks ja jõnks ise galopile minema nii nurkades kui voldil. Natuke läks aega, enne kui saime kokkuleppele, et ma algatan tõsted ise. Galopis püüdis ta mind mööda platsi ära vedada või lihtsalt keeldus voldile minemast ja ma pidin temaga korraks vaidlema minema. Mõne aja pärast leppis ta minu taotlustega ja sõitsime jälle neid nurkasid ja volte, mis mina välja käisin. Aga siis oli temaga sõita ülimõnus.
Teised hakkasid tegema kahe ristikese vahel seda harjutust, mida eelmisel sügisel kord Marge ja Liisi suurel platsil tegid (tulid sama vahe kord 6, kord 7 ja siis 5 fuleega), meie Diamondiga tegime täisistakut (mis pole kellegi seljas mugavam kui suure mammuti Diamondi seljas) ja hoidsime selles rütmi. Kui igav hakkas, siis tegime igasugu naljakaid kujundeid niipalju kui võimalik, ilma takistustele ette sõitmata, ning üleminekuid ja peatusi.
Ühel hetkel tundsin, et nüüd enam paremaks minna ei saa, Diamond reageeris nii kiirelt ja nii ilusti, et ma tegin peatuse ja lõpetasin ära.
* Inimene õpib kogu elu. 16 kuud ratsutamas käinud ja alles nüüd kuulsin juhuslikult pealt seletust, miks (ja kui suures ulatuses) on tegelikult vaja hobuste jalgu veega peale trenni puhastada.
Thursday, September 12, 2013
Ratsmes Markus. Ratsmes Markus?!
Poiss läks täna kella 4-ks trenni ja ma sebisin ennast kella 5-ks.
Alguses aitasin lastele Diamondi ära tuua. Täna proovisin jälle eilset trikki, jäin tema kõrvale mõne meetri kaugusele seisma ja lihtsalt jõllitasin oma peopesa. Diamond vaatas, vaatas ja tuli lõpuks oma kommidele järele. Tsirkuseloom, ausõna :)
Poiss tegi täna uljalt üle platsi Pipiga galoppi, koos Eeriku ja Liisiga. Peale seda, kui ta on hakanud galoppi tegema, on tal tekkinud suurem huvi ratsutamise vastu, nüüd ta küsib minu käest ka väljaspool trenniaega igasuguseid hobuseküsimusi. Muu hulgas, et millal ta endale hobuse saab... Eeeemm...
Sõitma pidin Carpe Diemiga. Tõin ta koplist ära niipea, kui lapsed platsile läksid. Läksime talli, kus oli kena aknaga boks teda ootamas, andsin kaera ette ja hakkasin puhastama. Ta oli vaevu kolmandiku kaerast ära söönud, kui ta hakkas köhima, krooksuma, jalaga maad kraapima ja tema ninast ja suust tulid suured tatilärakad. Hetkega oli ta higist läbimärg ja tilkus. Kõigele lisaks tahtis ta veel maha pikali visata.
Kutsusin Taive, kes kuulas, vaatas ja helistas Maritile. Sain juhised ja viisin Carpi väiksele platsile jalutama. Jalutasime seal umbes pool tundi ja ta läkastas veel veidi, hirnus, tatistas ja siis muutus täiesti iseendaks. Ainult et läbimärjaks iseendaks. Õnneks ei olnud eriti tuult ega külma. Ma olin juba harjunud mõttega, et jätame tänase trenni ära. Mine tea, kui hea ma seal seljas peale magamata ööd ikka oleks.
Aga siis tuli Liisi ja ütles, et trenni saab ikka teha. Kui muudmoodi ei saa, siis kasvõi pärast Karinit, Liisi ise võib mind vaadata. Viisin Carpi talli ja siis sain teada, et saan Markuse võtta. Liisi aitas kiiresti-kiiresti ta valmis panna, nii et jõudsin veel Karini trenni.
Markus alustas oma juba mitu korda kuuldud statemendiga, et ta on põhimõtteliselt igasuguste säärtega manipuleerimise ja ratsmekontakti vastane. Karin soovitas lühendada ratset ja säärega peale sõita. Sellega tegelesimegi suure osa trennist. Esimese traavi ajal ei andnud mitte mingit lootustki. Markus laperdas, üritas mööduda jänkudest võimalikult kaugelt, lehvitas oma pead kahele poole nagu need mängukoerad, kes rekkajuhtidel armatuurlaua peal on. Tööta siis sellistega ...
Teise traavi alguses ohkas Karin, et kas on üldse kedagi, kes selle looma ratsmesse saaks. Ma vaikselt piuksusin vahele, et mul ükskord oli juba päris lootustandev seis.
Markus vist kuulis ja otsustas kõiki üllatada, sest teise traavi lõpuks, kui teised hakkasid lõpetama, oli mul ühtäkki ratsme küljes hobune, kes oli üllatavalt pehme, aeg-ajalt painutas kaela ja pead alla, jäi isegi üleminekutel samasse asendisse ja oli üldse väga väga mõnus. Oppaa!
Karin haaras kohe hetkest kinni ja lasi meil peatuses rahulikult selle kallal tööd teha. Tuletas mulle meelde, et minu sügav istak on see, mis hobust suunab ning küünarnukid peavad olema keha ligidal. Iga kord, kui käed on sirged ja kanged, rikub see asja ära. Püüdsin kogu aeg olla kogu kehast nii lõdvestunud, kui vähegi võimalik, ilma midagi ära andmata. Rahulikus rütmis kutsusin säärega, iga kord, kui Markus natukenegi lasi pead alla, kiitsin teda ohtralt, kratsisin ta turja, püüdsin hoida pehmet kontakti ja siis äkki oli Markus all ja rullis, nagu mõnikord Aaria või Rolly on olnud. Dziisus, hobune, kust see siis äkki tuli?!
Karin karjus "SUPER!" ja ma hakkasin vaikselt sammu tegema. Markus jäi alla. Terve volt nägi välja juba nagu päris ja Markus ei vehkinud ega laperdanud, oli justnagu keskendunud. Töövõit number 1.
Kui olime ringi ära teinud, ei julgenud ma oma õnnega mängida ja tegin Markusele demonstratiivselt pausi, kiitsin ja sügasin nii palju kui sain.
Siis proovisin vasakule poole. See on Markuse jaoks vist raskem, sest niipidi kippus ta rohkem platsilt välja vaatama ja ka pead veidi vehkima. Sellegipoolest, ka sedapidi oli ta varsti nõus alla tulema ja julgesin teha ülemineku traavile. Esialgu ei olnud see päris nii ilus, kui samm oli olnud, aga natukese aja pärast, kui ta sai vist aru, et keegi teda saagima ja tükeldama ei hakka, siis hakkas ta ka traavis pehmeks ja alla tulema. Töövõit number 2.
Galopitõsteid oli esialgu vaja pisut tõlkida, nende tegemine traavist ei ole meie tugevaim külg. Sammust tulid lõpuks välja. Et päev oleks täiuslik, tuli Markus ka galopis mulle kenasti alla, jooksis imeilusas rütmis, painutas sissepoole (paremale kenamini, vasakule vastumeelsemalt), oli pehme, kena hüppega, lasi mul seljas olemist lihtsalt nautida. Töövõit number 3.
No kui ma paneks neljanda töövõiduna kirja selle, et lõdvestustraav oli meil ka väga hea, siis oleks see tegelikult juba kekkamine.
Ühesõnaga, täna oli ta täiesti tuttuus Markus, sellist polnud ma varem näinud. No ei ole võimalik! Kui trenni alguses poleks ta oma seisukohti väljendanud, oleksin arvanud, et võtsin vale looma :)
Karin tundus ka väga rahul, ta ütles mitu korda, et super on ja kiitis paremale galoppi väga.
Tallis küsis Carp reipal ilmel, et millal me siis jahile lähme. Viisin ta koplisse tagasi, ta oli ära kuivanud ja hingas täiesti normaalselt.
Markusele andsin tiba heina ja kommi. Väike armas pugeja :)
Alguses aitasin lastele Diamondi ära tuua. Täna proovisin jälle eilset trikki, jäin tema kõrvale mõne meetri kaugusele seisma ja lihtsalt jõllitasin oma peopesa. Diamond vaatas, vaatas ja tuli lõpuks oma kommidele järele. Tsirkuseloom, ausõna :)
Poiss tegi täna uljalt üle platsi Pipiga galoppi, koos Eeriku ja Liisiga. Peale seda, kui ta on hakanud galoppi tegema, on tal tekkinud suurem huvi ratsutamise vastu, nüüd ta küsib minu käest ka väljaspool trenniaega igasuguseid hobuseküsimusi. Muu hulgas, et millal ta endale hobuse saab... Eeeemm...
Sõitma pidin Carpe Diemiga. Tõin ta koplist ära niipea, kui lapsed platsile läksid. Läksime talli, kus oli kena aknaga boks teda ootamas, andsin kaera ette ja hakkasin puhastama. Ta oli vaevu kolmandiku kaerast ära söönud, kui ta hakkas köhima, krooksuma, jalaga maad kraapima ja tema ninast ja suust tulid suured tatilärakad. Hetkega oli ta higist läbimärg ja tilkus. Kõigele lisaks tahtis ta veel maha pikali visata.
Kutsusin Taive, kes kuulas, vaatas ja helistas Maritile. Sain juhised ja viisin Carpi väiksele platsile jalutama. Jalutasime seal umbes pool tundi ja ta läkastas veel veidi, hirnus, tatistas ja siis muutus täiesti iseendaks. Ainult et läbimärjaks iseendaks. Õnneks ei olnud eriti tuult ega külma. Ma olin juba harjunud mõttega, et jätame tänase trenni ära. Mine tea, kui hea ma seal seljas peale magamata ööd ikka oleks.
Aga siis tuli Liisi ja ütles, et trenni saab ikka teha. Kui muudmoodi ei saa, siis kasvõi pärast Karinit, Liisi ise võib mind vaadata. Viisin Carpi talli ja siis sain teada, et saan Markuse võtta. Liisi aitas kiiresti-kiiresti ta valmis panna, nii et jõudsin veel Karini trenni.
Markus alustas oma juba mitu korda kuuldud statemendiga, et ta on põhimõtteliselt igasuguste säärtega manipuleerimise ja ratsmekontakti vastane. Karin soovitas lühendada ratset ja säärega peale sõita. Sellega tegelesimegi suure osa trennist. Esimese traavi ajal ei andnud mitte mingit lootustki. Markus laperdas, üritas mööduda jänkudest võimalikult kaugelt, lehvitas oma pead kahele poole nagu need mängukoerad, kes rekkajuhtidel armatuurlaua peal on. Tööta siis sellistega ...
Teise traavi alguses ohkas Karin, et kas on üldse kedagi, kes selle looma ratsmesse saaks. Ma vaikselt piuksusin vahele, et mul ükskord oli juba päris lootustandev seis.
Markus vist kuulis ja otsustas kõiki üllatada, sest teise traavi lõpuks, kui teised hakkasid lõpetama, oli mul ühtäkki ratsme küljes hobune, kes oli üllatavalt pehme, aeg-ajalt painutas kaela ja pead alla, jäi isegi üleminekutel samasse asendisse ja oli üldse väga väga mõnus. Oppaa!
Karin haaras kohe hetkest kinni ja lasi meil peatuses rahulikult selle kallal tööd teha. Tuletas mulle meelde, et minu sügav istak on see, mis hobust suunab ning küünarnukid peavad olema keha ligidal. Iga kord, kui käed on sirged ja kanged, rikub see asja ära. Püüdsin kogu aeg olla kogu kehast nii lõdvestunud, kui vähegi võimalik, ilma midagi ära andmata. Rahulikus rütmis kutsusin säärega, iga kord, kui Markus natukenegi lasi pead alla, kiitsin teda ohtralt, kratsisin ta turja, püüdsin hoida pehmet kontakti ja siis äkki oli Markus all ja rullis, nagu mõnikord Aaria või Rolly on olnud. Dziisus, hobune, kust see siis äkki tuli?!
Karin karjus "SUPER!" ja ma hakkasin vaikselt sammu tegema. Markus jäi alla. Terve volt nägi välja juba nagu päris ja Markus ei vehkinud ega laperdanud, oli justnagu keskendunud. Töövõit number 1.
Kui olime ringi ära teinud, ei julgenud ma oma õnnega mängida ja tegin Markusele demonstratiivselt pausi, kiitsin ja sügasin nii palju kui sain.
Siis proovisin vasakule poole. See on Markuse jaoks vist raskem, sest niipidi kippus ta rohkem platsilt välja vaatama ja ka pead veidi vehkima. Sellegipoolest, ka sedapidi oli ta varsti nõus alla tulema ja julgesin teha ülemineku traavile. Esialgu ei olnud see päris nii ilus, kui samm oli olnud, aga natukese aja pärast, kui ta sai vist aru, et keegi teda saagima ja tükeldama ei hakka, siis hakkas ta ka traavis pehmeks ja alla tulema. Töövõit number 2.
Galopitõsteid oli esialgu vaja pisut tõlkida, nende tegemine traavist ei ole meie tugevaim külg. Sammust tulid lõpuks välja. Et päev oleks täiuslik, tuli Markus ka galopis mulle kenasti alla, jooksis imeilusas rütmis, painutas sissepoole (paremale kenamini, vasakule vastumeelsemalt), oli pehme, kena hüppega, lasi mul seljas olemist lihtsalt nautida. Töövõit number 3.
No kui ma paneks neljanda töövõiduna kirja selle, et lõdvestustraav oli meil ka väga hea, siis oleks see tegelikult juba kekkamine.
Ühesõnaga, täna oli ta täiesti tuttuus Markus, sellist polnud ma varem näinud. No ei ole võimalik! Kui trenni alguses poleks ta oma seisukohti väljendanud, oleksin arvanud, et võtsin vale looma :)
Karin tundus ka väga rahul, ta ütles mitu korda, et super on ja kiitis paremale galoppi väga.
Tallis küsis Carp reipal ilmel, et millal me siis jahile lähme. Viisin ta koplisse tagasi, ta oli ära kuivanud ja hingas täiesti normaalselt.
Markusele andsin tiba heina ja kommi. Väike armas pugeja :)
Tuesday, August 27, 2013
Ilma sadulata. First time for everything.
Diamond tuli minuga hea meelega koplist kaasa. Vaatas küll kõõrdi, kui ma temaga rääkima läksin, aga ei taganenud, lasi paela ümber kaela panna ja lonkis minuga koos talli.
Kui jõudsime platsile, ei olnud seal nagu kiuste mitte kedagi, kes oleks saanud Diamondit kinni hoida selga minemise ajal. Ainult Liisi sõitis kellegagi. Küsisin temalt, et kuidas üldse minnakse ilma sadulata selga? Vinnan end kõhuli üle tema ja hakkan nihelema? Liisi ütles, et saab ka nii, et viskad jala üle. Proovime.
Esialgu oli vaja Diamond paigale seisma saada, sest ta pole ka eile sündinud ja astub iga kord eest ära, kui hakkad talle selga minema. Kes kannatab, see kaua elab, mõtleb Diamond ja vaatab Sulle siiralt poolkissis silmadega otsa. Aega on selle kiire asjaga.
Proovisin minna redelilt keset platsi. Ehh, naiivitar, mõtles Diamond ja keeras oma tagumiku täpselt niikaugele, et jalg üle selja ei ulataks. Umbes 15 korda.
Siis viisin Diamondi platsi ääre kõrvale ja panin trepi teisele poole teda, et teda nende vahele "kanaliseerida". Nii ei saanud ta tagumikku keerutada, aga sammukese tagasi sai ta astuda küll. Vajadusel ka sammu edasi. Võttis aega, mis ta võttis (minu meelest u 10 minutit), aga Diamond tüdines sellest mängust esimesena. Viskasin jala üle, nihelesin end otseks ja kiitsin teda hullumoodi, et ta vähemalt sekundi seisis.
Oli täpselt nii mugav, nagu kõik olid lubanud. Polnud mingit vahet, kas sadul oli või ei. Küsisin Merlelt, kes sel ajal just platsile jõudis, et kas istun õiges kohas, mitte liiga ees või mitte liiga taga. Jah, ütles Merle ja lisas veel, et minu selgroog peab kohtuma Diamondi omaga. Ehk siis täpselt keskel.
Täna sain nii mitmest kontseptsioonist paremini aru, ilmselt just sellepärast, et minu ja Diamondi vahel polnud isegi valtrappi, kommunikatsioon oli otsene.
Esiteks - palju mõnusam oli istuda, selg oli palju vabam ja sai rohkem liikuma. Treener ütles ka sammu ajal, et mu istak on parem.
Teiseks - seda liigutust hobuse tagasivõtmisel, millest Tõnu rääkis - kus puusad ja ristluu liiguvad kätele vastu, on ilma sadulata palju lihtsam teha ja annab väga hea tunde, kuidas täpselt sa hobuse seljale ja õlgadele mõjud.
Peale teist traavi läks Diamond itsi täis ja hakkas kiirustama ja tormama. See andis jälle jube hea õppetunni, miks ei tohi ette vajuda, kätest või lakast abi otsida. See lööb tasakaalu absoluutselt sassi ja on kindel viis alla tulla.
Tegime latiharjutusi - keset platsi oli latt, millest tuli risti üle tulla ja teisele poole keerata. Töö käis jälle õlgade ja istakuga.
Galopitõstetega nägin pisut vaeva. Vaatasin tihti alla, kontrollisin jalga, aga treener ütles, et tunnetus on asi, mida ma ei tohi teha silmade abil, vaid saama selle selgroo sisse. Pani mõtlema.
Lõpuks õnnestus mõlemasse jalga Diamond galoppi saada ja pisut sellesse galoppi ka jääda.
Jälle üks väga väärt trenn.
Kui jõudsime platsile, ei olnud seal nagu kiuste mitte kedagi, kes oleks saanud Diamondit kinni hoida selga minemise ajal. Ainult Liisi sõitis kellegagi. Küsisin temalt, et kuidas üldse minnakse ilma sadulata selga? Vinnan end kõhuli üle tema ja hakkan nihelema? Liisi ütles, et saab ka nii, et viskad jala üle. Proovime.
Esialgu oli vaja Diamond paigale seisma saada, sest ta pole ka eile sündinud ja astub iga kord eest ära, kui hakkad talle selga minema. Kes kannatab, see kaua elab, mõtleb Diamond ja vaatab Sulle siiralt poolkissis silmadega otsa. Aega on selle kiire asjaga.
Proovisin minna redelilt keset platsi. Ehh, naiivitar, mõtles Diamond ja keeras oma tagumiku täpselt niikaugele, et jalg üle selja ei ulataks. Umbes 15 korda.
Siis viisin Diamondi platsi ääre kõrvale ja panin trepi teisele poole teda, et teda nende vahele "kanaliseerida". Nii ei saanud ta tagumikku keerutada, aga sammukese tagasi sai ta astuda küll. Vajadusel ka sammu edasi. Võttis aega, mis ta võttis (minu meelest u 10 minutit), aga Diamond tüdines sellest mängust esimesena. Viskasin jala üle, nihelesin end otseks ja kiitsin teda hullumoodi, et ta vähemalt sekundi seisis.
Oli täpselt nii mugav, nagu kõik olid lubanud. Polnud mingit vahet, kas sadul oli või ei. Küsisin Merlelt, kes sel ajal just platsile jõudis, et kas istun õiges kohas, mitte liiga ees või mitte liiga taga. Jah, ütles Merle ja lisas veel, et minu selgroog peab kohtuma Diamondi omaga. Ehk siis täpselt keskel.
Täna sain nii mitmest kontseptsioonist paremini aru, ilmselt just sellepärast, et minu ja Diamondi vahel polnud isegi valtrappi, kommunikatsioon oli otsene.
Esiteks - palju mõnusam oli istuda, selg oli palju vabam ja sai rohkem liikuma. Treener ütles ka sammu ajal, et mu istak on parem.
Teiseks - seda liigutust hobuse tagasivõtmisel, millest Tõnu rääkis - kus puusad ja ristluu liiguvad kätele vastu, on ilma sadulata palju lihtsam teha ja annab väga hea tunde, kuidas täpselt sa hobuse seljale ja õlgadele mõjud.
Peale teist traavi läks Diamond itsi täis ja hakkas kiirustama ja tormama. See andis jälle jube hea õppetunni, miks ei tohi ette vajuda, kätest või lakast abi otsida. See lööb tasakaalu absoluutselt sassi ja on kindel viis alla tulla.
Tegime latiharjutusi - keset platsi oli latt, millest tuli risti üle tulla ja teisele poole keerata. Töö käis jälle õlgade ja istakuga.
Galopitõstetega nägin pisut vaeva. Vaatasin tihti alla, kontrollisin jalga, aga treener ütles, et tunnetus on asi, mida ma ei tohi teha silmade abil, vaid saama selle selgroo sisse. Pani mõtlema.
Lõpuks õnnestus mõlemasse jalga Diamond galoppi saada ja pisut sellesse galoppi ka jääda.
Jälle üks väga väärt trenn.
Thursday, August 1, 2013
Matkale mere äärde
Täna käisime hobustega matkal mere ääres. Samas rannas, kus ma paar nädalat tagasi kaika rattakodaratesse sõitsin ja käntsa käisin. Kõrgelt Diamondi kõrvade tagant ei tundunudki randa viiv tee nii rööbastesse sõidetud ja oli palju mugavam, kui rattaga :)
Diamond oli muidugi oma ülesannete vääriline ja terve tee andis kõigile head eeskuju. Hobune, kelle traav on kõige mugavam maailmas ja kelle galopp paneb kirsid puudelt kukkuma. Sõitsime kogu karavaniga (meid oli kokku 15) Riina ja Aso majast mööda, nende rada pidi mere äärde.
Diamond oli vette minnes ettevaatlik, pärast püüdis jalaga kive põhjas taguda. Pipi tegi seda non-stop. Laki plaanis liivas püherdada... Sellest kurvist, kus ma kunagi C2-ga lume sisse kinni jäin, ei soostunud ta ühel hetkel sammukestki edasi alla minema.
Kui tagasi talli jõudsime, olin happy nagu miki, naeratus kõrvuni nagu õnnelikul mootorratturil - hambad putukaid ja kuuseokkaid täis.
Kuuseokkaid leidsin tegelikult hoopis Diamondi seljalt, sadula vahele. Ja oma saabaste vahelt.
Diamond oli muidugi oma ülesannete vääriline ja terve tee andis kõigile head eeskuju. Hobune, kelle traav on kõige mugavam maailmas ja kelle galopp paneb kirsid puudelt kukkuma. Sõitsime kogu karavaniga (meid oli kokku 15) Riina ja Aso majast mööda, nende rada pidi mere äärde.
Diamond oli vette minnes ettevaatlik, pärast püüdis jalaga kive põhjas taguda. Pipi tegi seda non-stop. Laki plaanis liivas püherdada... Sellest kurvist, kus ma kunagi C2-ga lume sisse kinni jäin, ei soostunud ta ühel hetkel sammukestki edasi alla minema.
Kui tagasi talli jõudsime, olin happy nagu miki, naeratus kõrvuni nagu õnnelikul mootorratturil - hambad putukaid ja kuuseokkaid täis.
Kuuseokkaid leidsin tegelikult hoopis Diamondi seljalt, sadula vahele. Ja oma saabaste vahelt.
Thursday, May 16, 2013
101 - Diamond ja istakutrenn
Trenni sõites mõtlesin, et kui pean täna koplis Budaga jälle madistama, siis selleks ajaks, kui selga saan, olen surnt. Peale hommikust 2,5-tunnist maratoni üht Mehhiko musta isast taga ajades (= üht koera, mida teie siis arvasite?), olin täitsa õnnelik, kui treener ütles, et toogu ma Diamondi.
Ma ei tea, miks kõik ütlevad, et Diamondit on raske koplist kätte saada? = famous last words?
Mul ei ole seni vist temaga tagaajamist toimunudki. Jah, ta on küll skeptiline, ent kui alustada läbirääkimisi kommide, patsutamiste ja sugemistega, siis paari minuti pärast on ta alati küps paela kaela panemiseks (see ei kõlanud hästi, ega ju?).
Trenn oli jälle korralik. Nii korralik, et lisaks neile lihastele, mis olid hommikusest 2,5-tunnisest koera taga ajamise maratonist väsinud, said kõik ülejäänud lihased ka vatti. Ütlesin Maritile, et homme te mind siin ei näe.
Diamondi seljas on istuda nagu vanajumala selja taga. Temaga ei tule hetkekski tunnet, et võid maha kukkuda. Noh, olgu, ilma jalusteta üleminekuid tehes võib aimdus tekkida küll, ent kõiges muus on ta väga mugav. Täisistak? Saame hakkama. Galopp? Mõnus.
Tegime taas seda sama harjutust, mis Budaga, kus igas nurgas tuli väike volt ja diagonaalide peal sõitsin juurde. Viimased korrad oli vist päris söödav, treener tundus igal juhul rahule jäävat.
Saturday, April 6, 2013
Diamonds are a girls best friends ...
Marit ütles, et ta plaanis mulle täna Diamondi anda, aga juhul kui tolle koplist kinnipüüdmine peaks olema võimatu, siis võtku ma Carpe Diem.
Muidugi oleks olnud põnev uue hobusega sõita, aga ma tahtsin nii proovida, kas saan Diamondi koplist kätte või ei. Noh, nagu sportlik huvi või nii.
Nad pidasid kolmekesi heinapalli ümber lõunat. Diamond ühel pool, Winston ühe sõbraga teisel pool. Kui koplisse sisenesin, viskasid Winston ja +1 mulle pilgu ja sõid häirimatult edasi, Diamond aga jäi mind ühe silmaga jälgima.
Hindasin kiirelt oma võimalusi ja otsustasin läheneda sellest poolt, kuhu Diamond kõige suurema tõenäosusega vantsima paneb. Niisiis kõndisin ümber Winstoni ja +1 ja voilaa! olin Diamondi vasakul küljel. Ta tegi sammu eemale, mina aga pistsin kähku talle nina ette käe hobusekommide ja leivaga. Diamond ära ei ütelnud ja sain talle kenasti nööri ümber.
See mammut ajas niimoodi karva, et sellest saaks vist terve maailma pääsukesed endale pesad.
Läksin tegin maneezis soojenduse. Liisi oli ka seal ja juhendas mind. Ühtepidi tundus Diamond selgelt kangem kui teistpidi. Terve tunni pidin nurkades pidin hullult võitlema, et teda mingilgi moel paindesse saada. Sellist tunnet nagu Aaria või Vivaldiga ei saanudki.
Sellegipoolest oli jälle väga hea trenn. Õppisin tegema poolpeatust (lattide vahel, maneezis 8-id sõites) täisistakus. Täisistakus on mul tihtipeale viimane kordetund silmade ees. Piiiiikad jalad.
Peale esimest galoppi vehkis Diamond mõned korrad peaga, kui teda uuesti tõstsin.
Mäletan trenne, kus Diamondi seismajäämiseks tuli silmast pisarad välja pigistada. Täna küll ka madistasime mõned korrad, aga see polnud enam üldse nii keeruline. Ma ei istunud ratsme peal, püüdsim olla zen rahu ja lõdvestus ise.
Pidime uuesti lattide vahelt tulema 8-id, esialgu traavis ja siis galopis. Hehee... Mammut ei näinud mingit mõtet traavi jääda. Iga kolme sammu tagant keksis ta sekka mõne galopisammu. Marit lasi rahulikult edasi kergendada ja ütles, et see on isegi parem harjutus - Diamond nüüd saada traavi, õigesse rütmi, temposse ja lisaks veel lattide vahelt läbi.
Madistasime jupp aega. Treener tuletas meelde, et välimine ratse kontrollib ja koondab. Ja asja sai! Treenerit tsiteerides - töövõit!
Puhas rahulolu. Diamond tundus ka rahul. Kohutavalt higine, aga rahul. Pärast kõndisime suurte sõpradena mööda maneezi ringi.
Nii õõvastav tunne on mõelda, et nüüd jääb 10 päeva vahele. Vaevalt, et ma Potomacist mõne hobuse leian.
P.S. Roman tõstis mu julgust ja motivatsiooni. Olime maal, kui ta tõi mulle ajalehe, kus oli artikkel Age Luhast. Näitas mulle kohta, kus oli kirjas, et Age alustas ratsutamist alles 30-selt ja " tõsisemate treeningutega veel kuus aastat hiljem", aga sellegipoolest võistleb juba tõsisel tasemel. Vau.
Muidugi oleks olnud põnev uue hobusega sõita, aga ma tahtsin nii proovida, kas saan Diamondi koplist kätte või ei. Noh, nagu sportlik huvi või nii.
Nad pidasid kolmekesi heinapalli ümber lõunat. Diamond ühel pool, Winston ühe sõbraga teisel pool. Kui koplisse sisenesin, viskasid Winston ja +1 mulle pilgu ja sõid häirimatult edasi, Diamond aga jäi mind ühe silmaga jälgima.
Hindasin kiirelt oma võimalusi ja otsustasin läheneda sellest poolt, kuhu Diamond kõige suurema tõenäosusega vantsima paneb. Niisiis kõndisin ümber Winstoni ja +1 ja voilaa! olin Diamondi vasakul küljel. Ta tegi sammu eemale, mina aga pistsin kähku talle nina ette käe hobusekommide ja leivaga. Diamond ära ei ütelnud ja sain talle kenasti nööri ümber.
See mammut ajas niimoodi karva, et sellest saaks vist terve maailma pääsukesed endale pesad.
Läksin tegin maneezis soojenduse. Liisi oli ka seal ja juhendas mind. Ühtepidi tundus Diamond selgelt kangem kui teistpidi. Terve tunni pidin nurkades pidin hullult võitlema, et teda mingilgi moel paindesse saada. Sellist tunnet nagu Aaria või Vivaldiga ei saanudki.
Sellegipoolest oli jälle väga hea trenn. Õppisin tegema poolpeatust (lattide vahel, maneezis 8-id sõites) täisistakus. Täisistakus on mul tihtipeale viimane kordetund silmade ees. Piiiiikad jalad.
Peale esimest galoppi vehkis Diamond mõned korrad peaga, kui teda uuesti tõstsin.
Mäletan trenne, kus Diamondi seismajäämiseks tuli silmast pisarad välja pigistada. Täna küll ka madistasime mõned korrad, aga see polnud enam üldse nii keeruline. Ma ei istunud ratsme peal, püüdsim olla zen rahu ja lõdvestus ise.
Pidime uuesti lattide vahelt tulema 8-id, esialgu traavis ja siis galopis. Hehee... Mammut ei näinud mingit mõtet traavi jääda. Iga kolme sammu tagant keksis ta sekka mõne galopisammu. Marit lasi rahulikult edasi kergendada ja ütles, et see on isegi parem harjutus - Diamond nüüd saada traavi, õigesse rütmi, temposse ja lisaks veel lattide vahelt läbi.
Madistasime jupp aega. Treener tuletas meelde, et välimine ratse kontrollib ja koondab. Ja asja sai! Treenerit tsiteerides - töövõit!
Puhas rahulolu. Diamond tundus ka rahul. Kohutavalt higine, aga rahul. Pärast kõndisime suurte sõpradena mööda maneezi ringi.
Nii õõvastav tunne on mõelda, et nüüd jääb 10 päeva vahele. Vaevalt, et ma Potomacist mõne hobuse leian.
P.S. Roman tõstis mu julgust ja motivatsiooni. Olime maal, kui ta tõi mulle ajalehe, kus oli artikkel Age Luhast. Näitas mulle kohta, kus oli kirjas, et Age alustas ratsutamist alles 30-selt ja " tõsisemate treeningutega veel kuus aastat hiljem", aga sellegipoolest võistleb juba tõsisel tasemel. Vau.
Sunday, February 17, 2013
jälle üks jess-tund!
Kui läksin Diamondi püüdma, tuli koplis vastu suur sõps Domingo, kes hakkas kohe ninaga demonstratiivselt tasku poole nuhutama. Ma ei teinud temast välja ja ta hakkas mu kätt lakkuma. Ma ei teinud endiselt temast välja ja ta lakkus mu põlve. No eks ole. Hobune või koer?
Kui ma Diamondi poole püüdsin minna, tuli Domingo meie vahele ja tegi Diamondile kurja nägu. Diamond kõndis paar sammu kaugemale ükskõikse näoga. Tema poolest oleks ma võinud ükskõik keda peale tema kaasa võtta.
Kõndisin ringi, Domingo satelliidina mul järel kõndimas. Hoidsin käed taskust eemal ja ignoreerisin teda, kuni ta tüdines.
Diamond otsustas minuga ilmselt sama taktikat kasutada, aga tüdines õnneks enne mind. Kui ta jäi seisma, jäin samuti temast paari sammu kaugusele ja pakkusin talle suhkrut. Mulle pakkus hirmsasti naudingut see, et ma sain ta enda poole astuma, enne kui panin talle nööri ümber kaela. Mõtlesin hetke, et kas hakkan päitseid pähe toppima, aga kuna ta ilmselgelt tundis nende vastu suurt põlgust, siis loobusin. Küllap saame nööriga hakkama.
Kui alguses maneezi jõudsime, oli see paksult rahvast täis. Tegime esimese traavi ära ja siis hakkas ka rahvast vähemaks jääma.
Meil läks Diamondiga palju paremini kui eelmised korrad. Minu tasakaal oli parem, ma ei istunud tal nii palju ratsme peal. Tegin mõnuga muidugi kõvasti täisistakut.
Galopitõsted tegin korralikult traavist (tsiteerides treenerit: "galopitõsted sammust on mökudele."). Ta hakkas jälle peale esimest galoppi pead õhku viskama ja tahtis hirmsasti otsustada, et kuhupoole me lähme või mis tempos, aga ma ei võtnud seda nii hinge ja jäin rahulikuks.
Marit lasi mul teha galoppi ilma jalusteta ja sellest jääda traavi. Oli palju parem, kui muidu ja ma loomulikult ei hakanud nii kergelt kergendama. See ongi kogu probleemi uba. Ilma jalusteta on palju lihtsam, ma pean õppima jala otsas tolknevaid jaluseid õigel hetkel ignoreerima, ka siis kui nad kutsuvad mind kergendama.
Siis tegin veel ilma jalusteta kergendatud traavi, mis pole enam üldse nii raske.
Üks näide ilma jalusteta takistussõidust. (alates 1:54 ehk video teine pool)
Kui ma Diamondi poole püüdsin minna, tuli Domingo meie vahele ja tegi Diamondile kurja nägu. Diamond kõndis paar sammu kaugemale ükskõikse näoga. Tema poolest oleks ma võinud ükskõik keda peale tema kaasa võtta.
Kõndisin ringi, Domingo satelliidina mul järel kõndimas. Hoidsin käed taskust eemal ja ignoreerisin teda, kuni ta tüdines.
Diamond otsustas minuga ilmselt sama taktikat kasutada, aga tüdines õnneks enne mind. Kui ta jäi seisma, jäin samuti temast paari sammu kaugusele ja pakkusin talle suhkrut. Mulle pakkus hirmsasti naudingut see, et ma sain ta enda poole astuma, enne kui panin talle nööri ümber kaela. Mõtlesin hetke, et kas hakkan päitseid pähe toppima, aga kuna ta ilmselgelt tundis nende vastu suurt põlgust, siis loobusin. Küllap saame nööriga hakkama.
Kui alguses maneezi jõudsime, oli see paksult rahvast täis. Tegime esimese traavi ära ja siis hakkas ka rahvast vähemaks jääma.
Meil läks Diamondiga palju paremini kui eelmised korrad. Minu tasakaal oli parem, ma ei istunud tal nii palju ratsme peal. Tegin mõnuga muidugi kõvasti täisistakut.
Galopitõsted tegin korralikult traavist (tsiteerides treenerit: "galopitõsted sammust on mökudele."). Ta hakkas jälle peale esimest galoppi pead õhku viskama ja tahtis hirmsasti otsustada, et kuhupoole me lähme või mis tempos, aga ma ei võtnud seda nii hinge ja jäin rahulikuks.
Marit lasi mul teha galoppi ilma jalusteta ja sellest jääda traavi. Oli palju parem, kui muidu ja ma loomulikult ei hakanud nii kergelt kergendama. See ongi kogu probleemi uba. Ilma jalusteta on palju lihtsam, ma pean õppima jala otsas tolknevaid jaluseid õigel hetkel ignoreerima, ka siis kui nad kutsuvad mind kergendama.
Siis tegin veel ilma jalusteta kergendatud traavi, mis pole enam üldse nii raske.
Üks näide ilma jalusteta takistussõidust. (alates 1:54 ehk video teine pool)
Saturday, February 9, 2013
Tere, Diamond!
Marit on haige ja ei saanud meile üleeile trenni teha, aga täna käisin Taive trennis. Tahvlile oli märgitud minu nime taha Diamond ja tüdrukud ütlesid, et ta oli juba trenni viidud. Läksin maneezi trenni vaatama.
Esimene trenn ei olnud kõige produktiivsem ja mul oli vahel Taivest isegi kahju, ta tõesti pidi oma hääle ära karjuma. Samas, mul endalgi on mõnikord juhtunud, et kaugemalt lihtsalt ei kuule, mida treener hõikab.
Diamond oli suht märg, kui ma ta üle võtsin, väga pikalt ma temaga sammu ei teinud. Rohkem tegime jälle täisistakut - no kui keegi on selle jaoks loodud, siis on see suur mammut Diamond.
Eelmise tunni ajal tegid tüdrukud trenni (koolisõitu) ja vaatasin, kuidas Aaria sõitis ratsmes ja tegi igasuguseid skeeme. Istak oli kena vaadata ja Diamondi seljas, täisistakus, püüdsin seda järele teha. Vahel oli täitsa hea tunne ja oleks tahtnud näha, kas see väljaspoolt ka sama uhke välja nägi.
Taive pani meile postid maha ja pidime tulema täisistakus slaalomit nende vahel mõlemat pidi. See polnud Diamondiga mingi probleem. Ta oleks justnagu ise kalkuleerinud peas, kui suured kaared on optimaalsed ja milline tempo võtta.
Siis galopitõsted.
Mõned koerad on sellised, et kui näitusel on vaja ringis joosta, siis nad paaniliselt hakkavad teisi koeri jälitama ja kui nad on ringis üksi, siis on nad alamotiveeritud. Diamondi liigitaks ma ka sellelaadsete hulka. Ta üritab end kõigest jõust kellegi sappa haakida ja vahel on teda keeruline voldile saada. Täna jälitas ta fanaatiliselt näiteks Lakit.
Ta tajus kohe ära, kui Taive hakaks rääkima galopitõstetest ja kõik hobused erksamaks läksid. Pea läks püsti ja kohe oli samm kiirem. Mulle tundus (loodan, et Taive nõustub), et mul läksid galopitõsted temaga täna paremini. Lõpp vajus küll ära, mingi aja pärast hakkas ta jälle valest jalast minema ja jooksis laiali. Siis käskis Taive tema seljas suht vait istuda, mitte ristluuga teda veel rohkem edasi saata, aga nagu kiuste osutus see keeruliseks. Libedad püksid ilma täisnahata ei teinud ka asja kergemaks.
50%-ga trennist jäin ise rahule. Ja oleme ausad, Diamondi seljas on galopp samuti väga mõnus. Sain oma laksu tänaseks jälle kätte!
Esimene trenn ei olnud kõige produktiivsem ja mul oli vahel Taivest isegi kahju, ta tõesti pidi oma hääle ära karjuma. Samas, mul endalgi on mõnikord juhtunud, et kaugemalt lihtsalt ei kuule, mida treener hõikab.
Diamond oli suht märg, kui ma ta üle võtsin, väga pikalt ma temaga sammu ei teinud. Rohkem tegime jälle täisistakut - no kui keegi on selle jaoks loodud, siis on see suur mammut Diamond.
Eelmise tunni ajal tegid tüdrukud trenni (koolisõitu) ja vaatasin, kuidas Aaria sõitis ratsmes ja tegi igasuguseid skeeme. Istak oli kena vaadata ja Diamondi seljas, täisistakus, püüdsin seda järele teha. Vahel oli täitsa hea tunne ja oleks tahtnud näha, kas see väljaspoolt ka sama uhke välja nägi.
Taive pani meile postid maha ja pidime tulema täisistakus slaalomit nende vahel mõlemat pidi. See polnud Diamondiga mingi probleem. Ta oleks justnagu ise kalkuleerinud peas, kui suured kaared on optimaalsed ja milline tempo võtta.
Siis galopitõsted.
Mõned koerad on sellised, et kui näitusel on vaja ringis joosta, siis nad paaniliselt hakkavad teisi koeri jälitama ja kui nad on ringis üksi, siis on nad alamotiveeritud. Diamondi liigitaks ma ka sellelaadsete hulka. Ta üritab end kõigest jõust kellegi sappa haakida ja vahel on teda keeruline voldile saada. Täna jälitas ta fanaatiliselt näiteks Lakit.
Ta tajus kohe ära, kui Taive hakaks rääkima galopitõstetest ja kõik hobused erksamaks läksid. Pea läks püsti ja kohe oli samm kiirem. Mulle tundus (loodan, et Taive nõustub), et mul läksid galopitõsted temaga täna paremini. Lõpp vajus küll ära, mingi aja pärast hakkas ta jälle valest jalast minema ja jooksis laiali. Siis käskis Taive tema seljas suht vait istuda, mitte ristluuga teda veel rohkem edasi saata, aga nagu kiuste osutus see keeruliseks. Libedad püksid ilma täisnahata ei teinud ka asja kergemaks.
50%-ga trennist jäin ise rahule. Ja oleme ausad, Diamondi seljas on galopp samuti väga mõnus. Sain oma laksu tänaseks jälle kätte!
Saturday, February 2, 2013
Taive trennis Diamondiga
Lipsasin peale kutsikate kokkutulekut Taive trenni. Peale Taive trenniliste olid maneezis ka Liisi, Liis ja Marit, kes tegid hüppeid.
Sõitsin Diamondiga ja jäin esimese poolega rahule, tema seljas on endiselt ülimugav istuda igas allüüris. Tegin mõnuga mitu ringi täisistakut traavis. Esimesed kaks-kolm galopitõstet olid ka minu meelest õnnestunud, ta läks kergelt ja kohe.
Läksin rohkem pingesse peale seda, kui nägin, mismoodi üks tüdruk sattus oma hobusega teise sappa ja see omakorda hakkas ähvardavaid nägusid tegema. Taive tegi kohe märkuse, et selle hobuse sappa ärge minge, see võib lüüa.
Siis aga hakkas Diamond tegema sellist poolgaloppi nagu Theodor vahel tegi - pole nagu galopp ja pole nagu traav ka. Siis läks mul valest jalast galoppi. Ning ühtäkki ei saanud ma teda enam seisma, hoopis vastupidi, ta tõmbas mõnuga end vahepeal ühele hobusele sappa ja ma palusin mõttes, et jummala pärast see nüüd poleks see hobune, kellelt me liigse pealetükkivuse eest laksu kirja saame. Back to square one, mis mu märguannetega juhtus?
Sõitsin Diamondiga ja jäin esimese poolega rahule, tema seljas on endiselt ülimugav istuda igas allüüris. Tegin mõnuga mitu ringi täisistakut traavis. Esimesed kaks-kolm galopitõstet olid ka minu meelest õnnestunud, ta läks kergelt ja kohe.
Läksin rohkem pingesse peale seda, kui nägin, mismoodi üks tüdruk sattus oma hobusega teise sappa ja see omakorda hakkas ähvardavaid nägusid tegema. Taive tegi kohe märkuse, et selle hobuse sappa ärge minge, see võib lüüa.
Siis aga hakkas Diamond tegema sellist poolgaloppi nagu Theodor vahel tegi - pole nagu galopp ja pole nagu traav ka. Siis läks mul valest jalast galoppi. Ning ühtäkki ei saanud ma teda enam seisma, hoopis vastupidi, ta tõmbas mõnuga end vahepeal ühele hobusele sappa ja ma palusin mõttes, et jummala pärast see nüüd poleks see hobune, kellelt me liigse pealetükkivuse eest laksu kirja saame. Back to square one, mis mu märguannetega juhtus?
- Ka Taive tuletas meelde, et hobust tuleb saata enda alt ja läbi istaku. "Saba jalge vahele!"
- Poolistakus võtsin selja liiga nõgusaks.
Saturday, September 29, 2012
19: Kukrumäe & Diamond ehk esimene galopp kordeta
.JPG)
Käisime enne trenni hommikul Ruilas võistlusi vaatamas ja kuna minul oli Roman koos pudinatega kaasas ning Maarjal Aleksandr, siis loomulikult ei saanud me seal olla niikaua kui oleks tahtnud (pärast kripeldas ikka kõvasti, et 125 cm parkuuri ei näinud), aga vähemalt nägime midagigi.
.JPG)
Aleksandr filmis, nii et kui selle kokku saan kleebitud, siis panen ka siia. Pärast hea vaadata, kui rumalaid vigu oled kunagi teinud :)
Taive ütles, et mul on istak parem kui eelmine kord, aga video pealt vaadates tajusin ikka, et kohati kaldun ette ja kohati ma istun nagu tugitoolis.
Alguses ikka kergendatud traavi, siis täisistakus traavi, mis mul, ausõna, iga korraga paremini ja paremini hakkab välja tulema! Ja siis saime proovida poolistakut.
.JPG)
Ja siis sain proovida galoppi. Tõsted läksid metsa ja video pealt on nii hästi näha, kuidas ma pingestan oma selga ja lausa enne, kui hobune üldse minema hakkab. Endalgi piinlik. Kui video pealt vaatan, siis ajab naerma. Kui ise seljas, siis ei saa aru, et ma ju teen täpikese, miks ta siis ei lähe?
Peab hirmust üle saama, siis saab alles vabadust tunda.
Ja kui siis Diamond läks galopile, ajas jälle nii huilgama, nii imeline tunne on. Ma ei osanud teda muidugi sellel hoida ja peale väikest autiiru ta jäi traavile, aga ma olin ikkagi nii rahul. See oli mu esimene galopp ilma kordeta, täiesti vabalt platsil.
Saturday, September 22, 2012
16: Kukrumäe & Diamond
Täna (laupäeval, 22.septembril 2012) siis võis olla umbes 16-s trenn
alates augusti algusest.
Trenn toimus Kukrumäel, treeneriks Taive.
Kui ootasime Taivet, vaatasin teiste trenni suurel platsil ja seda, kui ilusti nad juba hoidsid ratsmekontakti ja kui kenasti kontrollisid sammu. Taive tuli, tõime koplist Diamondi (uhh, ta on ikka suur!) Olime koos ühe tüdrukuga, kes käinud umbes aasta (Anne). Esialgu tegime ikka sammu ja kergendatud traavi, siis vaikselt proovisin mõneks sammuks ta täisistakut ja see oli Diamondi seljas nii mugav! Siis, kui olime mõnda aega kergendanud, sain ka täisistakut proovida. Taive märkused olid näiteks mu pea kohta. Jah, ma tean, vaatan ikka pidevalt maha. Nüüd lubasin, et ma hoian pead üleval, aga kui vaja, siis silmadega kõõritan maha ;) Siis ikka ja jälle mu õlad. Mul on justnagu kaks varianti - kas nad on hirmunult ees või siis liialdatult kangelt taga. Pean ikka veel selle kallal tööd tegema. Lisaks veel käed ja nende liikumine. Nad lihtsalt peavad olema all ja mitte edasi-tagasi vehkima.
Lõpuks harjutas Anne galopiletõsteid ja mina läksin ka paar korda kaasa. No ma ikka kipun kehaga ette vajuma, kui hobust tõstan ja see muidugi rikub kogu mängu ära. Üks kord aitas Taive kaasa, aga siis ma ise kogemata jäin ratsme peale magama ja no muidugi Diamond sõnakuulelikult läks jälle traavi. Tema energiline traav oli nii mugav ja mõnus, aga kui ta itsi täis läks ja tundis, et hakkame galopiletõsteid tegema, siis mul tuli korraks hirm ikka ka. Taive rõhutas, et jalg toetub jalusele, aga minu jalused kadusid jalast juba tõste ajal :S Mulle ikka tundub, et ilma jalusteta on lihtsam galoppi teha, aga Tõnu jälle hoiatab, et algajad kipuvad end siis jalgadega kramplikult hobuse küljes kinni hoidma ja see pole ka õige.
Ma siis vaikselt pakkusin (kuna tund hakkas lõppema ka ja Taive tegeles Annega), et jätaks galopiletõsted järgmiseks korraks? Taive ütles, et jah, jalutage. Diamond oli nii hoos, et kui me ka tegime kolmveerand ringi sammu, läks ikka ise traavile ja siis nurgast ma püüdsin teda tõsta ja ta läkski kolmeks-neljaks sammuks galoppi. Mõnus tunne oli, aga no kurja, ikka vajusin ette ja potsatasime tagasi traavi.
NII ON VAJA ENNAST KONTROLLIDA, aga häda selles, et keha peab ju lõdva ja painduv olema. Loen kogu aeg mingeid raamatuid-ajakirju, kus juhised, vaatan pool ööd internetis videoid. Teooria tundub nii lihtne. Igal juhul sain jälle tohutu motivatsioonilaksu ja nii mõnusalt lihased jälle surisevad.
Neljapäeval, kui läksin Andrele järele Kukrumäele, nägin Marget ja ta ütles ka, et 1 kord nädalas pole mõtet trenni teha ja tema tegi eelmisel nädalal 6 trenni. Ma tunnen, et kahest jääb mulle väheks, ikka vähemalt kolm trenni oleks paras. Kui kuidagi saaks, käiksin iga päev. Nii hea tunne on. Ma tulen sealt kohe parema inimesena tagasi :)
Kui ootasime Taivet, vaatasin teiste trenni suurel platsil ja seda, kui ilusti nad juba hoidsid ratsmekontakti ja kui kenasti kontrollisid sammu. Taive tuli, tõime koplist Diamondi (uhh, ta on ikka suur!) Olime koos ühe tüdrukuga, kes käinud umbes aasta (Anne). Esialgu tegime ikka sammu ja kergendatud traavi, siis vaikselt proovisin mõneks sammuks ta täisistakut ja see oli Diamondi seljas nii mugav! Siis, kui olime mõnda aega kergendanud, sain ka täisistakut proovida. Taive märkused olid näiteks mu pea kohta. Jah, ma tean, vaatan ikka pidevalt maha. Nüüd lubasin, et ma hoian pead üleval, aga kui vaja, siis silmadega kõõritan maha ;) Siis ikka ja jälle mu õlad. Mul on justnagu kaks varianti - kas nad on hirmunult ees või siis liialdatult kangelt taga. Pean ikka veel selle kallal tööd tegema. Lisaks veel käed ja nende liikumine. Nad lihtsalt peavad olema all ja mitte edasi-tagasi vehkima.
Lõpuks harjutas Anne galopiletõsteid ja mina läksin ka paar korda kaasa. No ma ikka kipun kehaga ette vajuma, kui hobust tõstan ja see muidugi rikub kogu mängu ära. Üks kord aitas Taive kaasa, aga siis ma ise kogemata jäin ratsme peale magama ja no muidugi Diamond sõnakuulelikult läks jälle traavi. Tema energiline traav oli nii mugav ja mõnus, aga kui ta itsi täis läks ja tundis, et hakkame galopiletõsteid tegema, siis mul tuli korraks hirm ikka ka. Taive rõhutas, et jalg toetub jalusele, aga minu jalused kadusid jalast juba tõste ajal :S Mulle ikka tundub, et ilma jalusteta on lihtsam galoppi teha, aga Tõnu jälle hoiatab, et algajad kipuvad end siis jalgadega kramplikult hobuse küljes kinni hoidma ja see pole ka õige.
Ma siis vaikselt pakkusin (kuna tund hakkas lõppema ka ja Taive tegeles Annega), et jätaks galopiletõsted järgmiseks korraks? Taive ütles, et jah, jalutage. Diamond oli nii hoos, et kui me ka tegime kolmveerand ringi sammu, läks ikka ise traavile ja siis nurgast ma püüdsin teda tõsta ja ta läkski kolmeks-neljaks sammuks galoppi. Mõnus tunne oli, aga no kurja, ikka vajusin ette ja potsatasime tagasi traavi.
NII ON VAJA ENNAST KONTROLLIDA, aga häda selles, et keha peab ju lõdva ja painduv olema. Loen kogu aeg mingeid raamatuid-ajakirju, kus juhised, vaatan pool ööd internetis videoid. Teooria tundub nii lihtne. Igal juhul sain jälle tohutu motivatsioonilaksu ja nii mõnusalt lihased jälle surisevad.
Neljapäeval, kui läksin Andrele järele Kukrumäele, nägin Marget ja ta ütles ka, et 1 kord nädalas pole mõtet trenni teha ja tema tegi eelmisel nädalal 6 trenni. Ma tunnen, et kahest jääb mulle väheks, ikka vähemalt kolm trenni oleks paras. Kui kuidagi saaks, käiksin iga päev. Nii hea tunne on. Ma tulen sealt kohe parema inimesena tagasi :)
Subscribe to:
Posts (Atom)