rütm, rütm, rütm

Kiirustasime, ma pean päriselt rohkem pingutama, et rütmi hoida. Ühtepidi võib hobune ju innukas olla, aga ei mingit lõdvestust, kui ta niimoodi tuhiseb.
Kui hakkan rütmi peale mõtlema, on kohe kõik parem.

...

võimlemine ja hüppamine

Hüppasime Liisu ja Lilyga koos Antu silma all. Maneež oli võimlemiseks sobivaid latte täis, osa tuli tulla traavis, osa galopis, palju oli harjutusi kontrolli jaoks (traavis latid, siis galoppi, siis lattaed, siis traavi jne jne). Zillion pole paar nädalat (või kolm nädalat) hüpanud ja ta oli palju entusiastlikum kui mina, aga trenni lõpuks tuli mulle ka meelde, kui väga mulle tegelikult meeldib hüpata. Ikka väga.

true story again

metsik metsik mees ja stress

Eelmisel nädalal oli Zillion püüdnud panna leivad naabrimehega ühte kappi. Olin puhkamas ja sain facebookis pilte sellest, kui loominguliselt ta oma pesuga ringi käib. Õigem oleks öelda, et kuidas tema pesu tema ümber ringi käib.
Tallis rääkisid lapsed, kuidas ta oli koplis ümber inimeste ringi pukitanud või olnud "nii segane", kui teda oli vaja tuppa tuua.
Kõik kõlas niimoodi, et Zillion on oma puhkust kasutanud energia kogumiseks ja ma kratsisin kukalt, et äkki, lihtsalt nii igaks juhuks, peaks ma teda enne selga ronimist näiteks (metsik mõte küll)  ... ette kordetama? Elu sees pole vaja läinud, aga no kui ta ikka "nii segane" oli olnud, äkki peaks? Väljas on segaselt külm ja ma pole ka nädal aega hobust näinud, mine tea, kui kergelt ma ta pukkide peale alla potsatan.
Ääääh... see oli tegelikult korde raiskamine. Zillion võis küll galoppi vähe uljamalt tõusta, aga mingeid lintkavasid ta ei sooritanud. Pigem vaatasin ma kogu aeg silm kissis, et miks ta nii tippivate sammudega jookseb? Või kas see nüüd oli longe?
Mina olin seljas palju ohtlikum, sest kogu mu istaku tähesüsteem oli sassis. Kui palju jalustele toetuda, kuidas kergendada, kus on "liiga ees", miks need käed täisistakus üles-alla hüppavad. Kahtlustan, et läheb vaja veel mõni päev hobuse seljas, enne kui jälle sisemine lood jälle õigesti näitama hakkab.

Stressi kohta tahtsin kirjutada sellepärast, et lugesin jälle üht kirjutist loomadest ja stressist. Seekord hobustest ja stressist. Ma väldin täitsa meelega oma arvamust avaldamast asjade kohta, milles mu kõrvatagused on märjad, aga see stressiteema on koerte kontekstis väga tihti välja ujunud ja minu arvamus ajab natuke üle. Kui see kõlab targutamisena, siis tough luck :)

... (järgneb) ...

18.oktoober 2015

Sõidan nädalaks ära. Mõnikord on viimased trennid enne pausi olnud ikka need, kus tuleb kõige paremini välja, aga täna oli täitsa tavaline trenn. Zillion oli ikka tema ise.

Lugesin seda postitust ja tuli meelde üks koerte (ja inimeste) koolitaja/kasvataja/kohtunik USA-st, kes kunagi meil külas käis ja tegi Eestis ka koolituse teemal "form follows function". Made perfect sense.

korteriühistu koosolek 17.oktoobril 2015

...

bensukasse

Tiirutasime mõnda aega platsil ja siis käisime Diamondiga väikese sammu-traavituuri bensukasse ja tagasi. Zillion oli tagasi tulles seda meelt, et peaks äkki kiiremini minema, aga otsustas Diamondi suurest tagumikust mitte ette trügida.

Heinzuu

Mõnikord teed trenni ja punnid millegi kallal, mis on olnud pikalt valupunktiks. Näiteks, et miks hobune ikkagi seda paremist tagumist jalga sissepoole viskab? Või miks ma ei tunne tagant mingit mootorit töötamas, me ju lihtsalt sahistame sussi mööda platsi? Aga järgmisel ringil tuleb välja, et ma võtan ta liiga sissepoole paindesse või uhan teda rütmist välja ja liiga kiirelt edasi.

Ja mõnikord on nii, et hobuse seljas tunned, et no nii pahasti läheb, rütmi pole ollagi, stabiilsust samuti mitte, igal rütmikaotusel tunned, kuidas kõigud tasakaalupunktist kas ette- või tahapoole, hobune pole sinuga rahul, sa pole ise endaga rahul ja paremaks eriti ei näe niipea minevat.

Galopis tuli meelde meie esimesed korrad Heinzuga, kui näis, et kihutasime laias ja ebastabiilses galopis suuri ringe mööda platsi. Täna oli Liisi voldi keskel meid juhendamas, mine tea, mis siis veel kõike oleks juhtunud, kui me oleks üksi platsil tuhisenud :)

Kui mul on olemas isiklik võrdlusmoment sellega, mis tunne on sõita Heinzuga siis, kui ta on pehme, ratsmes, chill meeleolus, 100% keskendunud ratsaniku märguannetele ja toimib ülikergelt, siis sellega võrreldes oli see trenn täielik katastroof. Meil ei õnnestunud saavutada mitte midagi ligilähedastki.

Samas, mitte kõik ei arvanud nii. Marit ütles, et talle oli meeldinud. Ju siis väljapoole ei paistnud siis kõik nii õudne välja? Ma ju hobuse seljas ei näe, mismoodi pilt väljapoolt välja paistab ja minu võrdlusmomenti ka keegi ei näe.
Igal juhul tuleb nentida, et mida rohkem ma sõidan ühe ja ainsa hobusega, seda vähem ma oskan ratsutada. Aga kust neid teisi hobuseid siis leida? :D Või kust leida see aeg ja võimalus ükskõik millisele kabjalisele selga ronida?

Koperdasin netis täna sellise pildi otsa. Jummala vale tegelikult, hobuste söötmine on üks kindlatest viisidest tallis sooja saada.

S-seeria

Ja näed siis, ma polegi oma selle nädala hüppetrennist midagi maininud!
Hüppasime kavaletimasti ristikesi ja ridasid, lõppu ühe kihvti S-tähekujulise seeria, mis taaskord jättis vähe aega midagi kokku mõelda, tegutseda tuli kiiresti, sest aega takistuselt maandudes teisele otse peale keeramiseks oli vähe. My kinda of fun. 
Ei tulnud kohe üldse välja. Mõned pöörded tulid ja siis läks midagi muud nässu, näiteks hakkasime peale viimast, valget lattaeda paremale keerama, kui oli vaja minna pigem otse. Isegi päris viimane kord ei tundunud päris see, aga treener ütles, et aitab ja hobune oli ka tublu olnud ja aitab küll, noh.

kontragalopp ja hämar põld

Zillion tegi eile korde otsas seda krussitõmbumist - kui tõstsin paremasse jalga galoppi, siis keeras ta ennast sissepoole paindesse keerdu ja meil läks väga väga mitu kordamiskorda, kuni ta enam seda ei teinud ja jooksis enam-vähem otse.
Vahepeal on muidugi värskendav mõelda, millised probleemid olid mõni aeg tagasi, kus ta paremasse jalga tõusis kogu aeg risti või valest jalast või ei tahtnud sinna suunda üldse galoppi hoida. Sellega võrreldes pole vist praegu väga hull?
Anyways...
Täna oli jälle tavaline trenn, kus ma püüdsin jälle rohkem saada teda liikvele seljast, hoidsin tundlad püsti, et ta ei hakkaks loivama ja et ma tunneks kogu aeg mootorit oma istumise taga.
Kontakt on selline asi, mis iga trenn paneb pead kratsima. Ma olen aktsepteerinud ja aru saanud, et kui mu käed ei ole iseseisvad ja ei hoia kontakti hobusega pidevalt ja ühtlaselt, siis võin ma ennast lohutada, et ma vähemalt ei tiri teda suust, aga pikas perspektiivis teen ikkagi hobusele kahju.
Iga trenn on mingi ahhaa-hetk.
Taandamine pole meil välja tulnud ja täna parkisin treeneri kõrvale ja küsisin üle, et mis ma teistmoodi tegema pean. Saime paar sammu tahapoole liigutud küll.
Siis midagi, mis jälle mitu trenni on mõttes olnud, aga mida ma ilma treeneri silmata ei julge üksi teha - kontragalopp. Tegime nö tagasipöördeid - galopis nurka, sealt keskliini poole tagasipööre, rajale jõudes traavi ja siis uus tõste. Allright, Zillion hakkas kohe galopitõsteid pakkuma, tuli välja, et ta on ka sellest harjutusest enne kuulnud. Samamoodi proovis ta vasakust jalast paremasse minnes jalavahetust teha. Päris otseks ma teda sõita ei suutnud, pidin hoidma ikkagi natuke nina ühel pool või teisel pool sees, aga minu meelest paar katset tuli täitsa söödavalt välja.
Siis saadeti meid kolmekesi hobuste ja tekkidega koplite vahele muru peale jalutama. Pime ja hämar oli, aga Zillionil ei liikunud kulm ka. Carp korraks seisatas ja tõstis kõrvad selle peale, kui läbi lehtedest hõreneva metsa paistsid autode tuled, aga siis ütles "näääh..." ja lonkis edasi.
Ei paha. Ei paha.

oigavad lihased hobuse seljas

Eilsest maastikul käimisest valutavad tänagi veel kõik lihased.
Zillionil ei tundunud midagi valutavat. Ma küll olen mõlemal korral peale maastikul käimist läinud pilukil silmadega ja ettevaatlikult ta jalgu inspekteerima, sest sees on väike hirm, et äkki ta venitas või tõmbas midagi ära. Kõik näis korras.
Hoogu oli eilsest veel sisse jäänud, eriti mingit loivamist või laisklemist täna ette ei tulnud. Et minu lihased ka oma virisemisest üle saaks, püüdsin natuke rohkem teha täna jalusteta traavi ja pikendusi-kokkuvõtmisi traavis, et ikka kõik need vigased lihased üle treenitud ja venitatud saaks.
Jube palju tahan sammu pikemaks lükates käsi kõrgemale ja ettepoole tõsta. Ilma, et hobune oleks veel reageerinudki.
Ja siis tegime oi mis põnevat harjutust galopis. Kavaletist üle sõitmine, aga tagasipöördega. Sisaldab 90% jalavahetusi täiskasvanud päevanormist. Otsehoidmist ja pööramisoskusi ka ohtralt.
Aga kõige efektiivsemad ongi harjutused, mis on sinna intensiivsemate kilda. Me siis pusisime. Juhtus nii, nagu varemgi on juhtunud. Esimeste peal oli hobune veel liiga ullike ja ma sain tunduda suure ja targana, kes teab, kuhupoole minnakse, aga pärast hakkas hobune pakkuma või kõikuma või ennetama ja selle peale ma kaotasin ma istaku ja usaldusväärsuse. Tekkis jälle ülejuhitavuse tunne, enam ei saanud me otsegi sõidetud.
Pärast tegime mõned vigade parandused ja natuke paremaks läks.

džigittidega kiirust mõõtmas

 

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Foto: Kertu Kosk

Mina nende tsikkidega (pigem džigittidega!) nüüd mõnda aega jahile ei lähe. Mul kõik lihased valutavad. Zillionil oli ka kogu aeg hurraa ja hurraa, pajehalii. No tore oli muidugi see, kuidas ta esimesest traavist alates läbi selja töötas sellisel moel, mida platsil ei ole tundnudki. Ja kuidas ta jalgu sirutas.
Suurele platsile jõudes ärkas temas aga mingi ralliauto hing ja kogu aeg nägin vaeva, et veenda teda Aariast mitte mööda kihutama. 

Muidugi oli fun, aga seest võttis ka õõnsaks, kui ma jälle sõrmed pidin laka sisse kinni suruma ja jaluste peal seistes tundsin, kuidas tuul kõrvarõngad varsti minema puhul. No ma ei tea... Las poiss natuke lõbutseb, aga äkki läheks järgmine kord maastikule mõne sellisega, kes üle 30 km/h välja ei võta? See Valegro maastikutädi pidi olema 72-aastane? :)

õlad sees

Täna oli taaskord tavaline trennipäev.
Ponisid oli palju platsil. Enamikel neil olid harjumatult keskendunud ja vaiksed ratsanikud otsas, aga ponide jalad käisid üles-alla-ette-taha. Lahedad tikkijad.
Sammus ja traavis tegime natuke õlad sees tööd. Oluline, et hobune on kaelast otse ja säilib rütm ja impulss edasi. See käte iseseisvus on raske tulema. Natuke tegin jalusteta ka, istaku nimel.
Kael on allavaatamisest valus :P

tavaline trennipäev

Nagu pealkiri ütleb.

Külmapühad platsil

Zillionil pole sobivat jopet, aga õnneks on päevasel ajal naabrimeheks Vivaldi, kes aitab soojaks joosta:

Ka platsil oli lõbus. Zillion üritas kaks korda punuma pista ja puhkis ja puhises trenni alguses. See oli justnagu vihjeks, et hakkame juba midagi tegema. Tegime siis igasugu asju, et ennast soojaks saada. Hobune sai kiiremini, minul võttis kauem aega. No päriselt brrr on.

Täna tegime põnevaid võimlemisharjutusi, alguses hüppasime pisikesi kavalette ja siis väikese penerolli. Kavalettide peal olime me eriliselt äpud, ma püüdsin hoida rütmi ja saada galoppi enda alla, aga jälle juhtus nii, et isegi kui pöördest välja tulles näis rütm ja hoog paras, siis enne takistust kadus see ära ja kui ma säärega püüdsin midagi saavutada, siis polnud sellel sama mõju. Hobune ei uskunud, et ma tunnen seda mängu. Selline asi on hea algus õudusunenäole, eks? Hüppasime viimasele kavaletile niimoodi peale, et Zillioni jalast käis jõnks läbi ja ta lonkas hetkeks tugevalt. Jalutasime sammu ja natuke traavi ja longe kadus kohe ära, aga mu süda lonkab sees siiamaani. Kõhe tunne talli minna ja Zillioni jalale pilk peale visata.

Siis tulime keskliinil olevat takistuste rada. Ma pean rohkem tahapoole jääma, ma ei saa ise üldse aru, et ma nii ees kõõlun, aga kui sellele tähelepanu pööratakse ja ma ennast korrigeerin, hakkavad hüpped paremini sujuma (duh!). Teine asi, millele pean rohkem mõtlema, on see, kui palju mu käed tegelikult hobust tagasi hoiavad (seletab, miks mu „mine-mine!“ ei ole takistuse ees usutav). Viimased hüpped tegime nii, nagu ameeriklased (crest release) ja hobune oleks justnagu vabanenud millestki.

üksi platsil

Ilus ilm üksi platsi nautimiseks. Natuke proovisime erinevaid asju - õlad sees, sääre eest astumist. Kõik selline näib mustale meeldivat, ta kohe ohkas ja lõdvestus. Ainult, et galopp on meil vahel parem olnud kui täna. Natuke kippus lappama minema.

latid, kaheksad ja jalavahetused

Ma püüan küll hoida käsi niimoodi, nagu Treve trennis näidati, aga old habits die hard... Kogu aeg peaks keegi äratuskellaga kõrval jooksma ja märku andma, kui ma jälle käed liiga alla topin.
Täna saime teha galopis üle lati jalavahetusi, mis tekitas veidi segadust ja veidi ärevust. No ennekõike tekitasid segadust pöörded. Tegime poolt platsi kasutades kaheksaid ja neid saab ainult siis teha, kui hobune ei uinu, on korralikult sääre ees ja reaktiivne. Selle saavutamine on neli korda keerulisem, kui jalavahetused.
Mõned esimestest kordadest lennutas vahetus mind korralikult sadulast välja ja ma pean kogu aeg rohkem ennast sinna kleepima. Vaatasin Horse Show-l nii koolisõidus kui takistussõidus ilase suunurgaga, kuidas hobuseda vahetavad nii jalga, et ratsanik ei liiguta ripsmeidki. Vau.

lendav hollandlane

 

Eile Zillion puhkas ja mina kogusin Horse Showl muljeid.
Täna läskime Lily ja Liisuga maastikule. Me Zillioniga pole kevadest saati eriti kaugemalt kopliliinidest (irw) saanud ja isegi seal vahel oskab hobune oih ja aih teha. Päris-päris maastikuringi pole me aga kunagi teinud.
Seekord saime terve suure Muraste ringi tehtud. Oih ja aih tehti igasugu asjade peale, samuti tõsteti käppasid ühtepidi ja teistpidi. Näiteks sammu asemel pakkus ta kogu aeg mingit tantsu ja ma püüdsin talle selgeks teha, et pole midagi hullu. Püüdsin nii rahulik ja lõdvestunud olla kui võmalik, aga ei saa väita, et mul ka poleks mingit ärevust sees olnud.
Kui jõudsime rägastikku, siis tõstis Zillion käpad püsti ja tegi kannaka. Sellise näoga, et ta läheb nüüd koju. Ma pidin jälle alustama läbirääkimisi, mis lõppesid õnneks minu võiduga ja Zillion oli siiski nõus sellele enesekindlale märale uuesti järgnema.

Kui jõudsime sinna, kust avanes eelmine kord (kevadel) selline dealbreaker vaade:

siis sel korral oli vesi ära kuivanud ja Zillion läks sealt läbi, nagu ta teeks seda iga päev. Ma olin ennast ette valmistanud vähemalt Waterloo mastaabis lahinguks ja tutkit.
Jõudsime lõpuks suurele põllule ja tegime sellele traavis tiiru peale. Siis tegime natuke rahulikumat galoppi. Nii rahulikku, et mul jõudsid miljon mõtet läbi pea joosta. Näiteks, et maastikul käimine paneb korralikult lihased tööle ja testib istakut ka. Ja ei näed, hobusel hakkavad jalad kuidagi ettepoole välja käima. Ja kõrgemale ka.

Ja siis ütles Liis midagi, mida ma ei kuulnud, aga kiirus muudkui kasvas ja kasvas, kuni ühel hetkel kadus galopibiit ära ja asendus müdinaga istumise all. Oih, vabandust, istumisest polnud juttugi, loomulikult olime me poolistakus ja ma võtsin igaks juhuks kahe käega lakast ka kinni. Oleks ma isegi mõelnud istumise peale, oleksin ilmselt väga kiirelt katapulteerunud. Jalad käisid all nii nii kiiresti ja Zillion tõesti jooksis, mul võttis isegi korraks seest õõnsaks. Väga lahe.
Tagasi kodupõllule tulime koplite vahelist teed pidi ja olime kõik vässad, aga rahul.

mullist välja

Rohkem on vaja energiat, rohkem on mustale vaja elu sisse puhuda. Omas mullis lonkimine ei teeni kellegi huve ja kõige vähem arenevad niimoodi need lihased, mida meil vaja on.
Samas - musta kaitseks peab ütlema, et kui ta hakkas liikuma, siis hakkas ta kohe pakkuma ka kõike läbi selja. Üle minu selja jooksevad siis mõnujudinad, sest see on ju see, mida me kogu aeg taotleme ja tahame.
Marit nentis trenni lõpus (ja mitte esimest ega teist korda), et galopp on minu allüür ja traav... ei ole päris see. Traavis näeme palju rohkem vaeva, et leida kohta mu kätele, panna mind selga õigetpidi istuma ja vormida kogu kompott kokku.
Aga must ei pakkunud täna enam niipalju paremale poole tõsteid ja kuulas mind üldse kuidagi tähelepanelikumalt. 

Hommikune hüppetrenn

Wii! Tore tunne, kui hobune juba esimestel minutitel lööb kulpi ja tahab alustada sealt, kust eile pooleli jäi :) Zillionil on ehk olnud minuga nii igav ja nüüd ta rõõmustab, et lõpuks midagi teistmoodi teha saab?
Tegime kiire-kiire soojenduse ja siis hüppama. Vasakpöörded näisid kuidagi kerged ja paremast jalast nurgast välja okserile tulla oli väljakutse missugune. Kui ma pöördes olen hobusega rohkem koos ja ümber tema, siis on ta nõus minuga ka üle takistuse minema. Pööretes ei tohi teda niisiis üksi jätta.
Enne takistust ei tohi säärt ära jätta (duh!!!) ja viimase vindini peab jääma sadulasse.
Mõnikord juhtus, et hoolimata minu märguannetest takistuse ees hobune ei vastanud ja treener pakkus, et võib-olla peaks järgmine kord panema pisikesed mummud kannused järgmine kord tuunimiseks peale. Istaku eest sain natuke kiita. Merike ütles ka hea sõna sekka.