galopp-traav-üleminekud

See tunne, kui hobune hakkab tagantpoolt ennast kandma.
Esimene traav ajas nutma ja vihale samaaegselt. Ühtepidi oli plats vesine, aga no mitte igalt poolt ja isegi kui ma jäin volditama kuivema koha peale, siis oli tunne, et liigume nätsu sees. Palju üleminekuid ja muud sellist. Ilma jalusteta ka natuke.
Galopis ma ei julgenudki esialgu edasi lükata või kokku võtta, aga vaikselt läks paremaks.
Tegime lõppu galopp-traav üleminekuid, nii et 5 sammu galoppi, 3 sammu traavi. Esialgu oli samme kõvasti rohkem mõlemas allüüris, mu selja peal põntsumine oli hobuse jaoks segadust tekitav. Selle eest oli galoppi tõusmised rohkem kohesed ja rohkem tagaotsal. Siis kui lasin alaselja rohkem lõdvaks traavi jäädes, siis hakkas traavile jäämine paremini välja tulema.
Paremale poole püüdis Zillion ise tõusta ja sinnapoole läks kauem aega, enne kui saime kõik tõsted üksmeelselt tehtud.

traavilatid, üleminekud ja roosa võimlemispall

Zillion hoolis platsile toodud roosast võimlemispallist nördimapanevalt vähe. Õigem oleks öelda, et ta ei pannud seda tähelegi, ükskõik kummalt poolt me lähenesime.
Lillad traavilatid selle eest põhjustasid rohkem elevust (loe: segadust). Ma oleks pidanud vähem laskma ennast häirida sellest, et me peame kohe peale latte keerama välja väikese kurvi enne platsi äärt või et mis hetkel vahetada ära jalg, millele kergendan. Rohkem stabiilsust, vähem muretsemist.
Galopp paremale näib lihtsam, vasakule on mingid kalad sisse ujunud.
Tegime pärast galopp-traav üleminekuid, nii et Marit ütles, millal traav ja millal galopp või kas paremale või vasakule. Tuli nentida, et kui on vaja teha asju kiiresti ja jääb vähe aega mõelda, siis tuleb kõik paremini välja ja palju automaatsemalt.
Vaikselt hakkab trennides ka mingi rutiin ligi hiilima, hobune näib sammupausi ajal mõttes poenimekirja koostavat ja ma tahaks ka teha lühemaid sammupause.
Homme hüppame!

muusikalõhn ja galopilatid

Kust kurat need sääsed kõik ühtäkki välja kolisid? Mind nad ei tahtnud (mõni püüdis küll hammaste vahelt sisse pugeda), aga Zillion oli nendega hädas. Ta pakkus mulle mitu korda sammu käies, et tõstaks tempot, sest muidu jõuavad nad meile järele.
Täna ma siis püüdsin mõelda esimeses traavis rohkem rütmile ja samal ajal mitte päris lonkima jääda. Painutada kuskile eriti ei julge, aga "allasõitmine" esimeses traavis ei tundu eriti õnnestuvat. Otse sõitmine nõuab ka pidevat tähelepanu ja miski ei tule iseenesest.
Selle eest hakkas kohe parem, kui saime teises traavis hakata volditama ja üleminekuid tegema. Nimekiri, mida kogu aeg enda istaku juures skännida, pikeneb iga nädala, kui mitte iga trenniga ja see tieto tuotaa tuskaa. Miks ei või mingid asjad juba automaatselt õigesti olla? :)
Midagi pidi vist õigesti ka minema, sest me saime vahepeal kiita ka. Tegime teise traavi lõppu harjutust, kus pidime traavi lühendama ja pikendama. See näis Zillionile pakkuvat nii palju tähelepanu, et ta unustas isegi sääsed ära. See, kuidas ta aga märguannetele vastas, oli nii tore, et ma oleks tahtnud talle plaksutada ja tundsin muusikalõhna ka. Paremale poole oli olnud päriselt ka super. Vasakule läks ka lõpupoole paremaks.
Ja kui kätest rääkida, siis nii nii raske on saada lahti sellest kombest ühelt poolt ja siis teiselt poolt vajutada, nii et hobuse pea käib kahele poole. Kui ma millelegi muule väga keskendun, hakkavad käed jälle oma elu elama. See on küll natuke paremaks läinud, aga tööd on palju.
Kui galopi aeg tuli, siis ei pakutudki mulle paremale poole galoppi, sain teha tõste täitsa omas rahul, siis, kui tundsin, et nüüd on õige aeg. Neid pakkumisi tuli küll ette pärast, enne lõputraavi, ent siis vahetasime suuna ja kadusid ka pakkumised.
Galopis tulime pärast üle kahest maalatist. See nüüd oli see koht, kus mina olin jälle põnevil ja Zillion ei tundunud seda üldse mitte olevat. Kaks korda tundsin, et ta pigem lahendaks asja läbi traavi ja ma pidin säärtega kogu aeg olema selgelt olemas. Jälle hea harjutus selleks, et õppida õiget sääre doseerimist - täpselt nii palju, et säilib rütm ja säilib allüür, mitte liiga palju, et hobune pikendaks.
Oleme viimastel nädalatel saanud nautida head ilma ja käia peale trenni võililli otsimas platsi äärtes, ent täna peksis Zillion niimoodi sääski laiali (saba, jalgade ja peaga), et jätsime selle sessiooni lühikeseks.

don't like Mondays?

Põnev on sõita jälle treeneri silma all, kes pole meid kaks nädalat vaadanud. Kõhe samaaegselt.
Zillion alustas taas väikese rõõmuhüppega. Ei mingeid pukke, aga lihtsalt väike kiirendus. Alguses filosofeerisime teemal, et kas see on mingi esmaspäevane traditsioon, pärast käisime välja versiooni, et peale puhkepäeva võib alustada vähe reipamalt. Äratab ratsaniku ka vajadusel üles.

Oleksin pidanud olema konkreetsem ja kindlam selles, mida ma hobuse käest küsin. Ma käitun kogu aeg pigem ettevaatlikult, nagu oleks hobune portselanist.

Esimeses traavis pidin rohkem edasi sõitma, teises tegime kaheksaid mööda keskliini. Mitte raja peal sõites, vaid rajast paar meetrit seespool. Otsesus oli esimene väljakutse, vasakpöörded teine. Täisistakut püüdsin ka istuda (siis ma polnud veel näinud seda videot, kus Emile Faurie räägib, kuidas vaprad ja julged täisistakusse istuvad, irw), vahepeal näis ok. Jälle - ma ei püüa enam niipalju vältida valu (sest seda eriti pole praegu), vaid hobuse pingestumist, kui ma täisistaku võtan. Tahaks tema jaoks teha mängu lihtsamaks, mis võib olla paha viga.

Galopis sõitsime samuti väikesel voldil kaheksaid, keskliinil tegime ülemineku traavi ja siis tõste teise jalga. Jälle väga hea harjutus, aga käkerdasin haruldaselt palju. Treeneri sõnul reetis mu istak korralikult väsimust.

Ma siis nüüd magama ;)

Carpe Diem

Kukrumäel oli täna kevad.
Fey sõitis Zillioniga ja samal ajal rääkis mulle, mida ta teeb, miks ta teeb ja kuidas ta teeb. Kuidas ta alustab pika ratsmega ja lõdvalt, teeb pikema esimese traavi ja mida ta selle ajal hobuselt küsib. Ja mida teha siis, kui Zillion üleminekutel krampi läheb või hakkab küliskäiku kõndima.
Siis käis poiss trennis ja teatas maneežist tulles mulle, endal suunurgad kõrvuni, et tema tordivõlg treeneri ees kasvas ja ta on nüüd 13 (!!!) torti võlgu. Lisas pärast veel nukralt: "kui mul oleks olnud veel 2 sekundit aega õhus lennata, enne kui ma liiva peale kukkusin, oleksin jõudnud backflipi teha..."
Selleks ajaks, kui ma Carpe Diemiga platsile saabusin, oli juba jahedamaks läinud. Carp oli ka alguses natuke tuim ja ma sain esimese minuti jooksul Liisi käest pragada, et ma sügasin hobust külgede pealt. Ma siis rohkem ei süganud. Sellega saavutasin oluliselt paremad reaktsioonid :)
Seni, kuni Carp ei olnud veel üles soojenenud, näis mulle kogu aeg, et meil käib mingi võitlus ratsmepikkuse pärast. Mitte, et ta oleks kogu aeg seda kiskunud, aga ta tegi seda neil hetkedel, kui ma kogemata käed ette viskan. Nurkades või üleminekute ajal.
Üleüldse on üleminekud minu jaoks viimasel ajal väljakutse. Õnneks oleme neid viimastes trennides päris palju teinud. Samm-traav üleminekute ajal kaob kord säär pealt ära ja hobune jääb kuskile ripakile või tahan ma jalustele püsti tõusta.
Aaaa, meelde tuli - me tegime sellist eksootilist asja nagu õlad sees. Tegelikult alustasime kolmeaasalise serpentiiniga ja siis pika sirge pidi tulema õlad sees. Kümne punkti küsimus - kumba suunda meil see välja ei tulnud? :P
Kõige mõjukamad on mu sääred Carpi seljas siis, kui ma lükkan nad natuke tahapoole. Proovisin, kas sellest on mingit mõju vasakule poole sõites. Mitte nii palju. Kui ma aga keeran vasaku jala varbad rohkem väljapoole, siis muutus pilt kohe ja reaktsioon oli hoopis teistsugune. Kiirem, vahetum ja meelsam.
Hmm.
Kas ma sõidan siis paremale poole ka kogu aeg, varbad väljas?
Galopp oli samal moel paremale kontrollitum ja vasakule tahtis kogu aeg laiali vajuda. Meil tekib CD-ga vahel sama seis nagu Minniega - Carp venitab sirgele jõudes mu käed ratsmega ette ja laiutab siis kapju: "nii ei saa ju galoppi sõita?" ja vajub jubedasse laia traavi.
Tegelikult peab rõõmus olema, sest seda juhtus väga palju vähem, kui mõnes eelmises trennis ja ma parandasin selle ära ka.
Galopis olid kolmeaasalise serpentiini peal ette nähtud jalavahetused läbi traavi.Very much minu harjutus. Jah, ma küll kartsin seda tõstet vasakusse jalga, aga kui oli aeg hobune traavi võtta, siis pigistasin pisara välja, aga traav ei tohtinud olla laiali. Sest kui nii juhtub, siis läheb veel kilomeeter, enne kui me saame traavi korda ja siis vasakulle jalga normaalse tõste.
Üleüldse sain Feyd ja Zillioni vaadates aru, et traav ei ole mingi väljahingamise koht, vastupidi. Samm lõdva ratsmega tähendab, et võib samal ajal mõelda, et kas poest on WC-paberit vaja või ei. Kõik, mis eelneb ja järgneb sellele, on kõva töö. Muidu need üleminekud ei parane.
Loomulikult oli lõdvestustraavi ajaks Carp valmis jälle mägesid liigutama.  Lõputraav algab galopipakkumiste või kõrgete jalatõstetega. Lahe tsikk.

kokkupakitud lõbustuspark ja üleminekufüüsika

Täna saime hakkama juba ilma pukkideta. Üleüldse, Zillion tuli platsile näoga, et tema lõbustuspark on kokku pakitud.
Nii et sain vaikselt ratset pikemaks lasta, esimese traavi ajal ei kiirustanud enam nii palju, sammupauside ajal lasin ka ratsme pikaks ja lonkisime niisama. Ainult siis, kui Springstorm sattus meie kõrvale, nõksatas Zillion korraks, et näe, seal on see tüdruk, kellega alati nalja saab. That's it. 
Kui sõidust rääkida, siis ma ikka veel ei ole päris kindel, kui tugevalt/leebelt midagi sellelt hobuselt küsida. Üleminekud oli paras füüsika, eriti just allapoole. Ma ei olnud piisavalt konkreetne ja küsisin vaikselt. Galoppi läheb see hobune endiselt mõtte jõul. Galopist sammu (kolmeaasalise serpentiini peal) läksid sellepärast esimesed üleminekud ka nässu. Ma küsin õrnalt ja siis jään ootama, mida hobune selle peale teeb. Traavi jäi. Kui siis treener sellele tähelepanu juhtis, mõtlesin järgmisel korral peatusele jäämisele ja saime sammu.
Vasakule oli raskem pöörata, nii traavis kui galopis. Nii väga tunnen vajadust videotreeningu järgi...

Ei jõua praegu rohkem kirjutada. Trenni ajal on alati sada mõtet ja pirnikest pea kohal põlemas, aga selleks ajaks, kui ma lõpuks arvuti taha saan, on nad kadunud. Süttivad uuesti järgmine päev hobuse seljas olles.

Pealegi näitab siin mingeid hobuseid praegu, nii et ma olen igal juhul distracted :)

106 kord CD-ga

Esimeses traavis olime rongijuhi rollis ja vedasime lapsi mööda suurt ringi. Vahepeal tegime ühe voldi ka, aga väga ettevaatlikult, sest latid olid maas ja see volt oli nii suur kui olla sai. Kogu aeg jälgisime, et kõik tibud ikka taga tuterdavad ja et Pätu kellelegi oma piiksuga ninjaliigutust ei teeks.
Boooooooring, andis Carp teada.
Teises traavis palusin luba teha sääre eest astumist ja vabanesin seega veduri rollist. Lattide vahel oli vaja natuke võimelda ja välja mõelda, et kust alustada ja kust rajani jõuda. Tegime mõlemale poole, parema jala eest näis lihtsam astuda, sinnapoole oli kergem reguleerida, et kui pikk peaks olema samm, kui kiiresti on vaja rajani jõuda. Vasaku jala eest ei tahtnud Carp esialgu üldse kuidagi ära minna ja Taive ütles ka, et ma peaks oma puusadega midagi tegema. Neid kaasa keerama või midagi.
Diana tuli ka just maneeži ja ütles ka, et ma peaks rohkem mõtlema hobuse tagumiku lükkamisele ja vähem küsima painet eest. Mida ma tegelikult ka üritasin.
Esimene galopp poolistakus, lasin Carpil natuke rohkem edasi minna ja nurkades ja lühikeses seinas püüdsin sujuvalt küsida tagasi. Tegime mõlemas suunas natuke, vasakule jäime kolm korda ka plaaniväliselt ja mõttetult seisma. Urr.
Vahepeal naersime, kuidas lapsed kauboisid mängisid ja siis jätkasin galopp-traav üleminekutega. Diagonaali peal, nii et järgmine tõste tuleb teise jalga. Ma oleks võinud vanduda, et Carpil süttis kõrvade vahel mingi lamp - "seda harjutust ma tean" ja ta tegelikult natuke aitas kõvasti kaasa ka. Kõige tähtsam oli see, et ma sain natuke juurde seda poolpeatuse tunnet seal kahe galopi vahel.
Seekord ei olnudki asi kõhulihaste olemasolus või puudumises, vaid äratundmises, kus ja mismoodi neid peaks üldse neil hetkedel kasutama.

500.

Blogipostituste järgi oleks mul täna justnagu olnud peaaegu täpselt enam-vähem viiesajas kord hobuse selga ronida. Kui ma oma 1000. korra ajal ka blogi kirjutan, siis teeme väikse kräu.
Täna oli siis viimane trenn enne pisikesi tallisiseseid võistlusi. Märksõna oli jälle poolistak.
Carp võis ju alguses pisut uimane ja jäine tunduda, aga sellegipoolest pean tunnistama, et enam ei ole meie esimene traav nagu trenazööri peal pumpamine. Carp soojeneb kiiremini ja näib natuke sportlikum. Sadulavööd saab ka juba 5-ndasse auku pingutada.

Sportlikkusega on kaasnenud mõningane primadonnalikkus. Koplist tulles tegi ta täna jälle ühe peatuse, et ülevalt alla mu peale vaadata ja mõelda, et kas tasub kaasa tulla või mitte. Olgugi, et suulised võtab ta kenasti vastu, siis sadulavöö pingutamise ajaks on ta hakanud jälle käppa andma.
Poolistak uute saabastega. No natuke valus oli kandu all hoida, aga need saapad ennast ise ju jala järgi ei vormi...

Sain märkuse selle kohta, kuidas ma kõhust ära murdusin üleminekutel. Valmisolek igasugusteks muutusteks (kui hobune kiirendab, kui vajume galopist traavi jne) peaks olema samasugune nagu kordetrennis Budaga.
Vasakule galoppi sõites tundsin ennast invaliidina - tahaks, aga ei saa. Nagu ei suudaks ega jaksaks hobust sõita. Kui püüan midagi teha, olen rütmist väljas, ei saa aru, mis hetkel peaks jalaga pigistama või tonksama. Ja need pidevad traavijäämised, urr...

kontakti hoidmine

Ikka olen ma Milla sõnul liiga tagasihoidlik oma kätega, kontakti küsimise ja hoidmisega.
Mildora alla kutsumine ei tundunud üldse keeruline, eriti peale kõike seda, millega me esimese poole trennist tegelesime - harjutused sammus, peatused, üleminekud, üle lattide kõndimine, nelja-aasalised serpentiinid ja veelkord - peatused, üleminekud jms. Sammus ja peatustes piisas vaid sääred ümber pigistada ja kergelt näpud kokku suruda, kui hobune keeras kohe oma kaela krussi, pea alla, liikus kuidagi õhuliselt ja pehmelt. Hapuks läheb üleminekute ajal. Noh, ma püüdsin mõelda humaanselt, et kui ta on niimoodi vabatahtlikult kenasti all, siis püüan hoida kontakti ekstrakerge, justnagu mul polekski ratsmeid käes. Noh, nagu Rollyga.
Rolly on selle peale nõus ikka samas meeleolus edasi sõitma, aga Mildora pigem katsetab, et kuhu see kontakt nüüd siis kaduma hakkab ja tõmbab kõik, mis vähegi järele annab, tagasi.
Ooooooo, kui õudsed olid esimesed galopitõsted. Justnimelt sellepärast, et kogu aur läks vaidluse peale. Me mõlemad hingasime demonstratiivselt õhku sisse-välja ja viskasime pead lakke.
Siis tegime veel natuke tööd traavis. Milla aitas kontaktiga, näitas, kuidas seda hoida, kuidas kätt rohkem alla vajutada ja mis peamine, seal seda hoida. No kui siis peale mõnda ringi Milla käekõrval hakkas kõik kuidagi toimima ja toimis ka siis, kui meid lasti vabalt platsile volte ja suunamuutust tegema, siis ei tulnud eriti suure üllatusena ka see, et järgmine galopitõste oli nagu unelm.
Ratsutamine on põnev-põnev-põnev.

venelanna

Algus oli lubav, tegin kõik mis suutsin, et hoida sääred a) õige koha peal b) kogu aeg kenasti töös, et Imperija allapoole tuleks. Rütmi oli raskem hoida, kui tavaliselt, venelanna näis täna ka rohkem ärevuses olevat, kui viimastel kordadel. Ta on teinud viimastel kordadel pidevalt mulle selgeks, et  ratset pole vaja näppida, ta ise hakkab seda mulle andma, kui ta on selleks valmis. Täna näis alguses ta seda 10 cm kaupa pakkuvat, kuniks jõudsime teise traavi ja seal hakkasid tekkima esimesed errorid.
Üleminekud sammust traavi läksid muudkui hullemaks, ta viskas iga kord pea lakke ja pööritas silmi "nii ei saa rallit sõita"-näoga. Enne galopitõsteid tuli meil tükk aega näha vaeva traavi korda saamisega. Galopis oli endiselt palju mugavam olla poolistakus.
Püüdes mitte vaese väikese turris Pätu või takistuste teele sattuda, jäid meile omakorda ette üleminekud, mis olid kõike muud kui sujuvad. Nagu mul niigi ei väriseks hing kogu aeg sees õrna venelanna pärast...
Võib-olla õrn, aga hingelt vägev Imperija oli mu peale päris pahane ja endiselt üleminekutel kuri, isegi kui ma andsin endast tänase hetke parima, et mitte jääda talle kuidagi käega suu peale, et olla seljas sujuv ja võimalikult õrn.
Nii et tänaseks lõpetasime ära.

konditsiooni küsimus

Mul on olnud tihti vaja seletada tuttavatele, miks ma ei taha trennide vahele eriti pikka pausi teha. Mismõttes ma kaotan mõnepäevase pausi peale mingi konditsiooni või tunde? See pole võimalik. Nõrk oled või? Mis kuradi spordiala see selline on?
Kui ma seda araablasepiinamist arvesse ei võta (ja ma ei võta, sest see oli võimalikult lühike, võimalikult kohutav ja võimalikult piinlik), siis ma ei ole vist eelmisest kolmapäevast alates ratsutanud?
It shows. 
Täitsa pingutav oli täna Rolly seljas olla. Füüsiliselt ja vaimselt. Mu tasakaal polnud enam nii palju jalustel, mu keha kõikus erinevates suundades ja kui ma ise püüdsin sellest üle olla, siis ülla-ülla, see ei jäänud treenerile märkamata. Võib-olla tõesti mõjutasid natuke teised saapad, aga ma olen nendega korduvalt ka enne sõitnud ja ei mäleta, et nii palju oleks olnud mingeid tasakaalukaotusi, jalusekaotusi või kõikumisi. Ei, pigem on asi ikka minu füüsilises vormis ja augusti viimase nädala tähtpäevades-üritustes.
Rolly kaotas jalgu, jälle. Siis me vänderdasime tihtipeale liiga pikas sammus või traavis mööda platsi ringi. Üleminekud olid rabedad, esiotsale vajumise moega või siis jälle liiga järsud. Not nice. 
Enda kogumiseks oli vaja rohkem vaeva näha. Jalad on vahepeal mitu head sentimeetrit lühemaks tõmbunud. Mis puudutab täisistakut, siis tuleb programmiga otsast peale alustada. Püüdsin mängu juures head nägu teha ja punnitasime ikka väärika lõpuni välja. Väärika tähendas seda, et tegime galopp-traav üleminekuid ja saime mõne eest kiita.

Aaaaaga üks asi veel - Rolly täna jälle nätsutas ettevaatlikult suulisi ja treener ütles, et tema puhul on see alati hea märk. Hurraa!

täisistak ehk katsun varbaga vett

Kui läksime platsile, siis käis Rolly mu kõrval aegluubis. Selga ronides kartsin, et läheb vaevaliseks, aga niipea, kui olime sammu hakanud tegema, tuli Rollysse ka elu sisse.
Rütmi oli natuke raske hoida, selles suhtes pidi kogu aeg olema valvel. Suunamuutused vasakule ei toonud eriti täna muutusi, see läks eilsest paremini. Üks kord kadus galopis tagumine ots pöördel ära, aga see oli my bad, sest ma tegelikult hetk hiljem sain ise ka aru, et ma oleks pidanud galoppi ikka kõvasti rohkem kokku võtma, enne kui ma läksin golfipallisuurust volti tegema.

Esialgu kõndisime jälle tavalisest natuke pikemat sammu ja ma mõtlesin kogu aeg sellele, et kui ma sääred vastu hobust panen, mu selg krampi ei läheks, siis sellele, et ma liiga obviously ratset enda poole ei hakkaks ketrama, sest selle peale läheb ka hobune krampi ning lõpuks ka sellele, et ma ei vaataks kogu aeg Rolly hõrenevat ja hallide karvadega segunevat lakka.

Haa, täna tegin täisistakut! Päris tükk aega, võib öelda, et peaaegu terve teise traavi. Peale eile teiste trenni vaatamist tuli üle pika aja tuli julgus ja tahmine uuesti proovida. Eile paistis see jälle väljastpoolt välja nii sujuv ja lihtne. Käkitegu, eks?

Täna siis proovisin jälle ja kui hakkas valus, siis paar sammu jälle kergendasin. Mingeid lihaseid peab ju selle jaoks niikuinii treenima ja venitama, nii et kui iga kord natuke teha, siis ehk mingi aja pärast ei ole enam valus.

Seda, kuidas ma alateadlikult ennast üritan selle ebamugavuse eest kaitsta, avastan ma trennis muudeski olukordades. Täna olin ühel üleminekul traavist sammu jälle tõusnud sadulast üles ja jätnud hobuse üksi oma jalgu kokku lugema ja paika panema. Ma ei pannud seda enne tähele, kui treener sellele tähelepanu pööras.

Üleminekud paranevad iga korraga natuke ja natuke. Täna oli viimaseks harjutuseks galopp-traav üleminekud ja viimase kohta ütles treener, et ma paremini ilmselt ei suudaks. Ohh...

üleminekud Heinzuga

Heinz oli üllatavalt ignorantne platsi kastmise suhtes ja selle suhtes, et veejoad ühelt poolt teisele poole liikusid. Ei mingeid põnevaid hetki või pingestumist. Tegime Marge ja Liisiga pikka aega sammu ja ootasime, kuniks plats kastetud saab.
Esimeses traavis kirusin, et kuidas ma ei saa paigal istutud, et hobune niimoodi igas suunas laperdab. Parema mõtte puudumisel läksin jaluserihmade kallale ja tõmbasin parema 2 auku kõrgemale. Läks paremaks küll, aga ma ei tea, kas jaluserihmade pärast või sellepärast, et ma sain soojaks ja olin paremini sadulas.
Teise traavi järel tegime samm-traav üleminekuid. Üleminekud ei olnud kõige hullemad, aga taas oli see vasakule poole paindesse saamine väljakutse, sest Heinz pakkus mulle oma tagumikku sisse ja üleüldse oli pisut kreenis. Mina jälle panin tähele, et kui ma sõidan paremale, on mul keharaskus rohkem paremal jalusel, ent vasakule sõites näib ikkagi osa raskusest välisel jalusel. Not logical.
Alustasime galoppi vasakusse jalga ja minu üllatuseks ei olnudki see kõige hullem. Ma kordasin endale nagu mantrat - ülevalt ja alt pikk, käed pehmed, säär alt üles ja viimane volt oli täitsa tore. See kapi otsas istumise tunne kadus ka ära ja ma põntsusin tema seljas vähem kui tavaliselt.
Paremale sõites käis peast läbi mõte, et dziisus, kui kerge on teda eest hoida. Tõsi küll, üleminekutel galopist traavi teevad mu käed kontrollimatuid liigutusi. Heinzu pea tegi jõnksu ettepoole ja selle peale liikusid minu käed ka abivalmilt ette. Eks ma järgmisel sammul kohe võtsin nad tagasi ja me jätkasime ikkagi normaalses sammus normaalse pikkusega ratsmega ja normaalse ratsmekontaktiga, aga see jõnks oli kriminaalne. Enne üleminekut tuleb sellele keskenduda ja galopp ka paar sammu varem lühemaks saada, ütles Marit. 

bad boy

Laki oli olnud koplis paha paha poiss ja käinud omapäi jalutamas.
Trennis oli ta küll ülipüüdlik ja näis igatpidi vinks vonks, olgugi, et jalg ei tundunud kõige kergem..
Väänasin teda igasuguste voltidega, üleminekutega, peatustega. Ta ei avaldanud eriti mingit vastupanu, vantsis nagu Londiste kenasti mööda ettenähtud trajektoori.
Hurraa, ma saan jälle täisistakut teha! Mitte väga kaua järjest, aga vähemalt ei viska enam mingit valu kuskile sisse. Ilmselt need puhkepäevad vahepeal andsid ka võimaluse asjal taanduda ja nüüd vaikselt proovin iga kord ikka natuke täisistakus ka sõita.
Trenni lõpus pidime tegema galopp-samm-galopp üleminekuid. Ma mõtlesin, et kui midagi muud ei saa, siis vähemalt nalja peab saama, aga tuleb tunnistada, et mõned üleminekud olid peaaegu sellised nagu nad pidid olema. Laki oli tubli.

Ellips

Nii kihvt hobune.
Aga alguses oli jälle uus tunne istuda. Kui ma olen jaluste peal, siis ei oleks kand justnagu allpool, aga samas tundub jälle, et sääred peavad olema tagapool. Nii ma siis vahepeal nihelesin ja kohendasin neid.
Ellips teatas ka kohe trenni alguses, et tema teab, kuidas need trennid käivad, et tema peab kohe alla ratsmesse tulema. Ja üritas tulla ka. Mina olin ebakindel ja ei osanud veel päris hästi seda vastu võtta. Ma pigem ikka hoiaks ratsme pikema, noh nii igaks juhuks. 
Traavis tekkis alguses hirm, et kas ta lonkab? Tema pea käis kuidagi kahtlaselt üles alla ja ma kahtlustasin ratsmelonget, samas, kui hoidsin mõlemat kätt kenasti võrdselt ja pehmelt, ei kadunud see ka ära. Samas, kui vaatasin teda paar päeva hiljem Margega sõitmas (kes kurtis sama asja üle), siis näha oli, et longet ei olnud.
Dziisus kraist, kui pehmelt ja mõnusalt see hobune galopp tõuseb! MUZYKA! Samas üleminekud traavi ei olnud kõige kenamad ja treener pani meid neid järjest ja järjest tegema.
Igal juhul, väääääga kipa hobune ja mul jälle nii hea meel, et olen saanud temaga sõita!

Imperija

Jalutasime alguses pikalt niisama käe kõrval platsil.
Esimese traavi alguses näis, et ta otsib õiget kohta, kuhu kael ja pea panna, treener ütles ka suht kohe, et ma pean oma kätega olema õige koha peal ja kindlam. Kahtlustab, et minu "pehme käsi" tähendab tema või hobuse mõistes "mitte mingit kätt". Ja siis (nagu ka Taive fotod eelmisel kuul tõestasid) hoian ma lisaks muule tihtipeale ratsmeid kuskil näppude vahel, mitte korralikult rusikas ning käed on randmest murtud. Vuih.

Kui märkustest veel rääkida, siis see, et mu vasak ratse on käes alati pikem, on nii tõsi! Eile avastasin mitu korda, et kui lugeda ära need nagad ratsme peal, siis vasak ratse on peaaegu alati default ühe vahe võrra pikem kui parem.

Teine krooniline mure on, et mu parem (välimine) küünarnukk läheb voltide peal ette ja sirgeks.
Sellest hoolimata näis Imperija nii kenasti alla tulevat ja teise traavi ajal oli meil päris mitu suunurkasid tõstvat hetke. Eelmine kord ei oleks justnagu sama hobusega olnud.

Mul oli trenni alguses tunne, et jalused on lühikesed, ent jätsin nad nii nagu oli, sest samas tundus, et hobuse vastu läks õige koht säärest. Ja muidugi kogu aeg püüdsin töötada säärega ja mitte jääda kinni selga põlvede või reitega.

Ja mul oli üks heureka hetk! No varem on ka olnud juttu, et ma peaks rohkem olema jalustel ja vähem selja peal. Täna ühest jalast teise traavi sõites vahetasin tasakaalu ühest jalusest teise ja see tundus kuidagi nii automaatne ja õige, et ma oleks peaaegu naerma hakanud. Mõnus, kui midagi välja tuleb.

See, kui hobune ütleb sulle, millal sa midagi valesti teed, on väärt, aga see, kui ta ütleb sulle, millal teed õigesti, on lihtsalt hindamatu!

Tegime traav-samm üleminekuid ja kui alguses iga kord traavist sammu jäädes olid esimesed sammud tippivad ja ebakindlad, siis pärast läks paaaaalju paremaks.

Galopp oli ... endiselt selline ... põnts-põnts galopp. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga ma ei osanud päris hästi seal istuda. Saime mõlemale poole teha nii u 2-3 tõstet ja siis jälle ülemineku traavi.

Pärast jalutasime platsil ringi ja vaatasime, kuidas koll Georg tõi homseks koolituseks kolli käruga kolle takistuseposte. Imperija meelest oli see liiast, aga ta ei teinud suurt draamat ja jäi varsti jälle oma mõttesse. Mina jälle mõtlesin, et olgugi, et mõni varasem spordiala võib anda tugevad eelised ratsutamises näiteks tasakaalu näol, on minul ka kaks tugevat eelist, mida pole kerge mujalt leida. 

kahtlustavalt küliskäigust

Ma tegelesin kogu aeg mõttes hindamisega, et kas Rolly kõnnib küliskäiku või mitte. Igasugu märke otsisin - kas pea võngub küljelt küljele või ülevalt alla? Kas ma tajun sammu 4-taktilise või 2-taktilisena? Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda segasemaks asi muidugi läks. Koera puhul on lihtne - näed, sekkud, muudad tempot või viid koera korraks tasakaalust välja ja voila - korrigeeritud. Hobuse seljas olles on palju keerulisem aru saada...

Väljas sadas, nii et sõitsime sees ja tegime igasugu volte ja üleminekuid. Mulle tundus, et Rolly läks palju kiiremini alla ja ratsmesse (?) kui varem, igal juhul oli see harjutus, mida me tegime, superhea - galopis keskliinile, siis traavi, siis volt vasakule, volt paremale, tõste galoppi ja minek uuest radapidi teise maneeži otsa ja kõik otsast peale.

Autosse istudes leidsin taskust Dumle pulgakommi, mille üks laps oli hoolitsevalt mulle ükspäev taskusse pistnud ja see sobis õhtu lõpetamiseks nii nii hästi :)

mina ja markus maneežis

Mõnus oli Markusega sõita. Olime ilma treenerita, sest Marit oli ära, aga Taive aitas mind pärast jalavahetuste ajal.
Olgu, Markus kahe galopi vahel tiba protestis, aga selle eest oli ta igal juhul leplikum traavis ja kui saime liikuma, oli ta hea meelega valmis nö alla tulema. Ma reaalselt tundsin, kuidas iga säärepigistuse peale ta mõnuga rohkem ja rohkem ennast allapoole rullis ja mulle jäi kogu aeg kätte üha rohkem ratset, mida ma delikaatselt kokku kogusin.
Paaaaaaalju serpentiine, volte ja üleminekuid. See oli see viga, mida ma viimasel korral suurel platsil temaga üksi sõites tegin - liiga vähe painutusi, liiga suured voldid. Maneež mõjus selles mõttes palju rohkem soodustavalt. Eriti tore oli, kui Hanna purjetas meist mingil hetkel Heinzuga mööda ja kiitis Markust, ütles, et on väga hea. Jess.
Galopitõsted tegime traavist, välja arvatud ühe.
Jalavahetuste ajal vajusin pisut esialgu ette ja Markus ütles jälle, et ta teab seda harjutust ja hakkas peale vahetust kohe kiirendama. Selle parandasime ära.

Aaaa, veel üks asi - me sõitsime Aaria sadulaga ja mul ei läinud midagi kuskilt krampi ;)

Head trennid käivad kobaras

Kui ma koplisse läksin, siis lonkis Rolly mulle rõõmsalt vastu. See teeb alati tuju heaks, hoolimata sellest, et ta kõnnib kõigile vastu. Armas väike pugeja.
Raske on kirjutada 256-ndat postitust ilma ennast kordamata, aga ma lähen kergemat teed pidi ja panen kirja ainult mõned mõtted.

See AHHAA-tunne.
Kui treener räägib-räägib-räägib juba mitmendat tundi sellest, kuidas hobune tuleb sõita sisemise sääre ja välimise ratsme vahele ning mina püüan-püüan-püüan, aga ühel hetkel tabab mind kerge plõksatusega tunne, et ahhaa, see ongi see.

Ülevad üleminekud.
Täna tulid mõned traav-samm või galopp-traav üleminekud juba päris loomulikult välja, ilma, et mina või Rolly oleksime silmi peast välja punnitanud.

Küliskäigu tunne.
Mulle tundus täna, et ma sain seljast aru, millal Rolly hakkas küliskäiku tegema. Not quite sure though.

Ristluuga traavi.
Traavis sammu lühendamine ja pikendamine ning traavi märguande andmine ainult ristluu abil. Nii vaikne ja lihtne. Kui poleks kogenud, ei usuks.

Galopitöö. 
Like. Like. Like.
Mu lemmikosa trennist viimasel ajal.

rohkem jalustele

Andke mulle kätte uus mõte, millele keskenduda ja maailm on jälle nii huvitav. Nagu alustaks oma istaku ehitamist uuesti päris esimestest sammudest peale.
Mõte oli, et suru sõites rohkem jalustele. Igas allüüris jälle uus tunne ja ma jään kogu aeg mõttesse, et kas nüüd on tasakaal õige? Või kuidas ja kui palju siis säärt doseerida? Mul on tunne, et mida rohkem olen jaluste peal, seda vähem olen hobuse ümber?
Kergendades ei tohi liiga kõrgele tõsta, peab olema võimalikult märkamatu seal seljas. Ma tõusen eriti siis, kui on vaja säärega vähe tugevam signaal anda. 
Sellist päris sääre ees olemise tunnet täna ei olnud, ma ei saanud Roltsi vist päris ärkvele.
Tegime kolmeaasalist serpentiini, pidin pöörama tähelepanu sellele, et voldid oleks igal kaarel samasuguse kujuga ja kenasti välja joonistatud.
Galopitõsteid tegime, mõned tulid täitsa korralikud välja, paar korda Rolly pakkus ise, et läheks? Näiteks kui ma kogemata tahapoole vajusin. Eile vaatasin eelmise aasta videoid läbi ja sealhulgas leidsin mingeid vanu Ruila videoid, kus korde otsas õppisin galoppi tõstma ja nägin seal tuttavat liigutust - seda, kuidas sa galoppi minnes haarad jalgadega hobusest kinni, klammerdad sääre ja krampis kannad hobusele külje sisse. Oh, well... veel midagi, millest hakata läbi närima :)
Rolly oli täna korduvalt "esiotsal" (ma ei ole kindel, kas kasutan seda väljendit õiges kohas, aga selline tunne oli) ja ma tundsin, kuidas ratsmed tõmbavad mind ettepoole ja siis olin ka tasakaalus olemisega hädas. Kogu aeg pidid sääred külgedel hirmsasti tööd tegema, et näiks kergem seljas sirge ja otse olla, mitte ette vajuda.
Mõlemale poole tegime mitmeid ringe galoppi ja sain riielda, et jääme galopist pidevalt sammu ja tekitame meile mõlemale lolli harjumuse harjutuse vahepeal logeleda. Nii et siis tegime galopist traavi üleminekuid ja mitte ühtegi sammu ei tohtinud vahele sattuda, kadugu jalused või tulgu  maailma lõpp.