lost in translation

Ma ei saanud täna kuidagi hella hingega lätlasega jutule. Trenni esimeses pooles, kui Domingo pakkus ise, et jookseme-jookseme ja vaja oli vaid rütmi, sammu ja traavi, näis kõik väga lihtne. Kui küsimus oli nurkade läbi sõitmises või sammu tihedamaks ja pikemaks sõitmises, siis näisime ka veel üksteist mõistvat. Soojendusgalopi saime tehtud, aga peale seda oleks justnagu teine plaat peale pandud ja kõik hakkas eelmist trenni meenutama... Domingo oli seda nägu, et isegi traav on palju nõutud ja kui me lõpuks galoppi saime, näis see tõeline tõka-tõka kummutisõit. 

Esimest korda elus sain proovida galopiküljendusi, aga wiiii asendus kiiresti buuuuga, kui iga tõste või traavimineku jaoks oli vaja säärtega vägivaldne olla või siis olin probleemi ees, et "kuidas keerata keskliini peale hobusega, keda ma üldse paremale keerata ei suuda". Hakkan vaikselt pöörama nurgast välja sõites ja keskliini asemel jõuame ikka teise nurka? Teisel katsel hakkan nurgast välja jõudes pisut tugevamini märku andma ja hobune jõnksatab nagu oleks elektrilöögi saanud. Minu ja hobuse vahele oleks hädasti tõlki vaja olnud.

Mõned sammud näisid nagu galopiküljendused, aga ma olin kõige muuga nii engaged, et ma ei tundnud neist enam mingit rõõmu. Hobuse galopis hoidmine või õigel ajal peale keskliini ära keeramine võttis kogu mu tähelepanu. Need paar sammu, mis ta külje poole liikus, olid nagu haletsusauhind. Niuts.