Glad to have you back, Heinz.

Ma olin täna siis "indikaator-ratsanik". Ei kõlanud julgustavalt...
Hobused võivad ju olla nii-nii erinevad oma liikumiste poolest, aga üks ühine tegur on neil kõigil, nii Minniel, Domingol, CD-l, Diamondil ja Heinzul olemas. See tunne, kui saabub mingi stabiilsus, rahu, rütm, lõdvestatus, liikumine muutub pehmeks, hobune läheb kuidagi teistpidi kaardu (mina seljas ka) ja sõita on nii pehme ja tore ja märguannete andmine näib nii lihtne. See on kõigiga sama tunne.
Heinzuga juhtus ka täna samamoodi ja kontrast oli minu jaoks eriti suur, kuna esimene traav oli peaaegu katastroof.
Esimene samm oli väga hea. Heinz kõndis reipalt, lõdvestunult ja läbi kogu kere pika ratsmega. Kui hakkasin vaikselt rohkem sääri vastu panema ja ratset tasakesi lühemaks võtma, et traavi minna, oli selgelt tunda pisikest muremõtet Heinzu kuklas.
Ilma rütmita usaldust* ei tule. Ilma usalduseta ei tule lõdvestust?
Teises traavis ei julgenud ma 7-aasalistest serpentiinidest või 5-meetristest voltidest isegi mitte unistada, vähemalt mitte enne, kui me mingi üksteisemõistmise Heinzuga saavutame. Liiga mitu korda juhtus, et rütm kadus ära, Heinz kadus sääre taha ja ma olin jälle justnagu jalgealuse kaotanud.
Aga kaheksad näisid meile mõlemale sobivat. Andsid mulle piisavalt aega ennast ümber asetada ja Heinzule aega minuga harjuda. Siis tuli ka vaikselt mingi kahesuunaline kokkulepe ja vaikselt hakkas hobuse pea ja kael allapoole minema. Murepilved hakkasid hajuma ja olgugi, et vahel jõnksatas ta pea korraks jälle üles, siis kogu aeg läks üldpilt paremaks. Loomulikult tegin ma mitmeid vigu, lükkasin voldil kogemata tasakaalu välimisele jalusele, sääred liiga ette või vaatasin alla, aga Heinz ei tundunud mu peale väga pahane. Lausa nii hästi läks, et natukese aja pärast julgustas treener meid kolmeaasalisi serpentiine proovima ja ei olnudki väga hirmus. Jäime ellu.
Natuke enne galopitõsteid tekkis väike tippimine ja ennetamine.
Galopp ei olnud nii "kapigalopp" kui ma mäletasin, aga mul oli päris palju punnitamist, et mitte väga palju tema seljaga kaasa sõita. Et oleksin võimalikult palju ikkagi ühe koha peal ja ainult säärtega sõidaks hobust. Pea püsti, kätega väga diskreetne, kui tunnen, et lähme liiga hoogu, siis kõhulihased tõmbavad ta tagasi.
Mõlemale suunda alustades juhtus, et Heinz hakkas tagumikuga välja vajuma ja pakkuma jälle mingit külgsuunalist liikumist, aga see kestis õnneks vaid paar meetrit ja siis saime jälle üksteisest samal moel aru. 
Ma ei mäleta, mis see täpsemalt oli, mida ma ta seljas varem kartsin?

* ja kui ma ütlesin usaldust, siis ma mõtlesin selle all seda, et hobune enam ei oota paanikas, et millal see ratsanik nüüd ta hambad välja tõmbab, kaela peale ette vajub või külje peale kukub. Ma mõtlen seda rahunemist, et äkki me täna ei saa surma, sest näe, juba teine volt läheb rahulikus rütmis ja tempos ja ratsanik ka ei tundu hobust ära tapvat kavatseva, ehk võib nüüd kergendatult hingata?