uus võimalus (Via Sky)

Üle pika aja sõitsin täna kellegi teisega ja tunne oli ülev. Nagu oleks uue mänguasja saanud.
Meil on Via Skyga olnud minevikus väga koledaid hetki. Oli paar trenni suure platsi peal, kui hobune muudkui jooksis, pea taeva poole, nii kiiresti kui jalad võtsid, nagu tahaks mu eest ära joosta ja ma ei saanud ega saanud teda normaalsesse rütmi ega temposse.
On olnud hetki, kus ma ei saanud teda paremasse jalga galoppi ka mitte relva ähvardusel.
Ja siis on olnud hetki, kus me oleme lihtsalt üksteisele sitasti öelnud. 

puhkepäev ja Via Sky

No kuidas nii nässu saab minna..
Niipea, kui panin sääred vastu, viskas Via Sky pea lakke ja tormas edasi nagu hullumeelne. Ma püüdsin üha vaiksemalt ja vaiksemalt sääri vastu panna, aga palju midagi muuta ei suutnud.
Kohutav oleks olnud veel vähe öeldud. See oli katastroof!

Via Skyga peale Ruilat

Via Sky polnud täna üldse samasugune nagu eelmine kord, kui temaga sõitsin (justnagu mõni hobune oleks, irw). Alustasime ikka täitsa nutuste nootidega (loe: pea taevas ja tuju mullas). Positiivne oli see, et enamasti ta ikkagi sääre peale jooksis kenasti edasi. Kontakti hoidmine nii õrna hobusega ei ole minu jaoks ka kerge, samuti nagu selle vastuvõtmine nendel hetkedel, kui ta enda pead allapoole pakkus. Esialgu näis see võimatu, aga õnneks läks jupikaupa paremaks, tal polnud enam nina laes ja ta ei olnud üldse enam urr väljanägemisega.
Fey seletas jälle seda, et millal kasutada välimist ratset, mida teha sisemisega jne. 
Aga kõige positiivsem asja juures oli see, et ta taastas mu usu mu paremasse säärde. Mitte üks gramm me paremale sisse ei vajunud, sinnapoole oli nurkadest läbi sõitmine käkitegu ja see tunne, kui korralikult saab mu parem säär vajadusel vastu hobust olla, oli vahelduseks nii nii tore.
Kuna parem pool tundus nii palju lihtsam, alustasin ka sinnapoole galoppi. Ikka paar korda kaotasin tasakaalu, andsin käed ette ja sellest kujunes galoppi ajamine. Grrr. Õnneks tuli korralikke tõsteid ka. Vasakule oli keerulisem.
Tallis avastasin, et vaesel väiksel loomakesel oli sadul selja peale märgi hõõrunud. Ime siis, et ta mu peale urr oli. Niuks.

Via Sky vol 2

Sain uuesti Via Skyga proovida, maneezis olid vaid Via Sky ja Carp, nii et möödasõidud näisid lihtsamad, aga ikka sattus sekka igasugu kaldumisi - minu poolt ette ja taha, vasakule ja paremale, hobune kaldus vahel õlaga sisse ja vahel välja. Nagu kaks purjus kägu.
Paremaid hetki oli ka, siis näiteks, kui asjad natuke välja tulid. Näiteks galopitõsted. Need ei olnud midagi eriti ilusat ja esinduslikku, aga täna olin rahul juba siis, kui need olid tulemuslikud.
Veidi rohkem oli peaga vehkimist, eelmine kord näis traavis selles suhtes pilt palju stabiilsem.
Ma haaran vahel välimise ratsme järele siis, kui seda pole niiväga vaja.
Igal juhul põnev oli.
Carp näis olevat leidnud tõelise matchi, tuhises tähtsa olekuga mööda platsi ringi. Ma ei mäletagi, millal ma teda viimati sellisena nägin :)

Via Sky to Beirut

Wiiiii! Iga kord kui mingi uus nimi mu nime taha ilmub, on jälle kommivabriku ekskursiooni tunne.
Boksis oli proua äärmiselt meeldiv. Tõsi küll, tal on sama kurvad pierrot-silmad nagu ta pojal. Nagu tema õlgadel oleks kanda kogu maailma mured.

Püüdsin mitte lisada nende õlgade peale enda keharaskust ja alustasin stricktly mõttega, et mis iganes juhtub, ratsanik ette ei vaju. Esimesed sammud olid merehaigust tekitavad, nagu üks meist oleks purjus. No ei ole tema nii lihtne tüürida sinna suunda, kuhu tahan. Ta ei tundunud eriti iisi-piisi hobune ka kõrvalt vaadates, olen ju näinud pealt, kuidas nad Liisiga platsil on olnud.
Mul ajas see jälle põnevusest keele suunurgast välja ja pani elu eest pingutama. Isegi sammus oli keeruline rütmi hoida, Marit käskis märguanded hoida konkreetsed, aga sujuvad. Mingit säärega sügamist-surumist pole vaja.

Esimene traav kulus kogu aeg sellele, et rütmi leida ja hoida. Ma ei tunne ennast eriti kindlalt veel selliste hobustega, kes vajavad kogu aeg nii palju tuge, mitu korda oli olukord, kus oleks vaja olnud korraldust ja mitte oodata dialoogi. Samas - tädi rahunes mingi aja pärast maha ja liikumisse tekkis juba mingi rütm eelnenud pidur-gaas-parkimisreziim asemel. Isegi täitsa tore tundus seljast, hobune näis juba natuke ratsmes (kuidas ta sinna sai, ei tea) ja isegi lõdvestunud mõneks helgeks hetkeks.
Esialgu tundus, et ta mängib hea meelega rongi ja haagiks ennast ükskõik kelle sappa. Isegi nende sappa, kelle lähedal sõitmine tekitas minus hirmujudinaid. Alfa. Villu. Merle.

Selleks polnud vaja enamat kui üht volti, et aru saada, et paremale saab meil olema oluliselt raskem kui vasakule. Nurkadest läbi ma teda suruda ei osanud, aga kui me ei saanud ega saanud uksepoolsele rajale väga mitmendal katsel, siis oli tobe tunne.

Teisel pool maneezi jälle näis see palju palju lihtsam. Ilmselt ka sellepärast, et kogu selles rahvamassis näis see vabam nurk olevat. Nii me seal siis tegimegi mõned voldid, mille puhul tundsin lihtsalt siirast rõõmu lihtsatest asjadest ehk sellest, kui saavutasime rütmi, mõnusa asetuse ja liikusime õigetpidi paindega. Wepeeeeeee!, nagu peaministriproua ütleb.

Sellega võib toredamad hetked kokku võtta, sest galopitõsted ei olnud midagi väga ilusat. Vasakule saime pika pusimise peale küll. Selliste hobustega, kes tunduvad mulle õrnad, hakkan taas viisakalt  galopitõstete ajal käsi ette ulatama, isegi siis, kui ma mõtlen pingsalt, et seda ei tohi teha. Mida meeldivam hobune, seda rohkem viisakust :)

Paremale ei olnud asi sugugi lihtsam. No ei julge ma tõsta, kui hobune on täpselt vastupidi paindes, vaatab väljapoole ja vajub õlaga sisse... Valisin küll neid kohti, kus eelmistel kordadel õnnestus ta õigetpidi saada... Kui ma siis pusisin teda leebelt ja kannatlikult õigetpidi paindesse saada, hakkas igasugu asju juhtuma. Sattusime keset tihedat liiklust. Via Sky üritas mitu korda enesetappu Zillioni korderingi poole trügides. Kui see ei õnnestunud, siis püüdis Alfa tema piinad lõpetada (ja minu omasid alustada). Siis jäi mu katkine põlv taganttuleva Silvesteri ja Via Sky külgede vahele ja hakkas protestiks krudisema. Ellujäämiskursused Taive trennides näisid juba lapsemäng võrreldes selle liiklusega seal platsil :)

Ja aeg muudkui läks ja läks. Tõsteid sattus sinna sekka ka, aga ükski neist tulemust ei toonud. Mõne aja pärast tundsin, et see pole enam hea idee niimoodi abitult edasi pusida, sest vaene loom oli juba läbimärg ja näis olevat isegi traavi jaoks juba suht soss. Mul oli temast nii nii kahju.

Katerina aitas meid hädast välja ja tegi selle tõste paremale ära.

Pärast läksin tuju tõstmiseks Beirutile pai tegema ja lõppes see sellega, et Katerina pani mind talle selga. Beirut oli küll esialgu natuke seda nägu, et appi, nüüd hakkab midagi õudset toimuma, aga mõne aja pärast oli isegi valmis ennast vähe rohkem lõdvestama ja kõrvad lonti laskma.

Ja taaskord - vasakule näis kõik palju kergem :)

Oi, kuidas ma sain selle eest, kui valesti mu käed end positsioneerivad! Katja pidi südari saama, kui ma käe üle Beiruti kaela viisin. Selle eest, et mu sisemine käsi on pidevalt süles ja välimine kogu aeg kõrgemal, sain nii korralikult, et telefon, millega ta meid filmis, vaatas tükk aega maha ja värises :)

Samas istaku kohta ütles ta ka paar head sõna ja kui Beirut päriselt ennast lõdvaks ja alla lasi, siis tuli päris mitu head "horoshood!" ka.

Galopis pidi Beiru "lõbusaks minema" ja Katja läks sobivalt selleks ajaks talli, loomale süüa valmis panema. Kui ma esimese tõste tegin, siis ootasin "lõbusaks minemist" a la Zeppelin, aga pigem oli see natuke "lähme-lähme" stiilis lõbusus, nagu Heinz mõnikord teeb. Samas vastas Beirut igale küsimisele ulmemõnusalt. Kui Katerina tagasi tuli, proovisin Beirutit edasi sõita ja kokku võtta ja ta vastas nii kihvtilt, et mul hakkasid lõpuks isegi suunurgad üles ronima. Kui oli vaja edasi sõita, siis haaras ta niimoodi maad, et olime paari sekundiga maneezi ühest otsast teises.

Veidi parem hakkas.