Just need vähe keerukamad hobused on need, kes pakuvad parimat sõidumõnu, kas ei tundu nii?
Heinz ehmatas mind õues hetkeks, ta hakkas mu käekõrval maneeži poole liikudes mingeid imelikke samme tegema. Seljas aga oli kõik hoopis teistmoodi - täna tegi ta vähem seda tippivat ettevaatlikku sammu. Ma muidugi püüdsin mängida muretut kauboid, ainult kõrs oli hammaste vahelt puudu. Näis, et petsin ära, vahepeal oli samm juba väga mõnus ja Heinz ei tundunud eriti murelik. Pigem oli ta jälle selline, nagu suvel, parimates trennides suurel platsil.
Tegime natuke mõlemale poole seda poolikut Šarka päikeseratast.
Ja siis diagonaale ja traav-samm-traav üleminekuid.
Kui hakkas külge ette toppima, siis ma viisin sääre tahapoole ja ta sai kohe vihjest aru.
Kui ta hakkas nurgas jälle, tagumik ees, liikuma, pidin avama kergelt sisemist ratset, ei tohtinud katsuda välimist, välimine säär pisut tahapoole ja vastu. Mõlemad ratsmed ühtlases kontaktis, mõlemad istmikuluud võrdselt vastu sadulat. Treener muigas, et Heinz püsib täita kõiki neid 26 käsklust, mida ma kogemata talle oma istakuga annan, ta ei tea, et neist enamikke tuleks ignoreerida.
Siis kui kõik toimib, ongi nii tore sõita, nii võiks tundide kaupa nautida. Jeeeeeeeeeeeeee!
Seekord oli ka galopp väga mõnus ja tore ja üsna kontrolli all. Heinz oli lihtsalt võrratu ja Marit ütles, et rohkem teda tagant allapoole ma enam sõita ei suudaks.
Ja nagu kõigest eelnevast ei oleks juba minu jaoks piisanud, oli lõdvestustraav ka täielik nauding, tuli korraks jälle ratsutaja tunne peale, wiiii!
Heinz ei pablanud ja näis oma eluga peale trenni rahul olevat.
Vau trenn.
Thursday, January 30, 2014
Wednesday, January 29, 2014
Markus ja Maher
Kiitsin ennast mõttes vapruse eest, kui trenni minnes püüdis lõikav tuul mul jäsemeid küljest lõigata.
Keegi hea inimene oli Markuse sisse toonud.
Ta oli vähem protestine, ilmselt sellepärast, et sõitsin tema enda sadulaga. Kokkuleppel treeneriga ja mu põlvedega ei teinud täna eriti täisistakut. Korra proovisin lihtsalt mugavuse pärast, sest mul on ikka kuklas tunne, et Markuse jaoks on see toredam, aga ei jäänud sellele pidama.
Minu jaoks oli soojaks saamine paras väljakutse. Alguses tundsin kergendades, et midagi ei klapi, ma kuidagi õõtsun inertsist edasi-tagasi ja samas olen ühe külje peal ka liialt. Tegin ühe jaluse lühemaks ja oli kohe parem. Kahtlane värk muidugi, kui tasakaal sõltub 1 cm-sest jaluseaugu pikkusest.
Nagu alati Markusega sõites, kujutasin ette, et mul ratsmeid peaaegu polegi ja on ainult sääred. Püüdsin olla püsti, mitte vajuda taha, igal voldil ja ringil tegin kontrollpunkti õlgade ja käte jaoks.
Kui ratse hakkas jälle lönti vajume, kogusin võimalikult diskreetselt seda enda poole ja teise traavi lõpuks oli juba täitsa tore tunne. Paar hetke olid lausa imelised!
Galopitõstete alguses väitis Markus jälle, et me ei räägi sama keelt ja traavist tõusmine ei ole tema stiil. Esimese tegime Mariti loal sammust ja peale seda traavist. Markus hakkas püüdlikult igasugu asju ennetama, millest paaril korral pigistasin silma kinni. Näiteks peale seda, kui olin talle stekki andnud, siis hakkas ta tõusma galoppi selle peale, kui vaid õrnalt istusin sadulasse ja võtsin ratset. Tõstet kui sellist ma lõpuni viia ei saanudki, kui vanake juba tõusis. Ma ei kurtnud. Las olla praegu pigem niipidi.
Täna kaotasin tõste ajal jälle paar korda jaluse. Ma keeran ennast (eriti just paremasse jalga tõstes) kuidagi viltu seal seljas - mu sisemine säär liigub ettepoole ja klammerdub samuti hobuse külge. Kui see säär juba seal ees on, siis on ühtlasi ka raskem hoida hobust rajal, nii vajusime täna ka diagonaalil ukse pool sisse.
Pidime tegema jalavahetusi läbi galopi, kui Markusel lülitus sisse autopiloot ja ta skippis traavi ja hakkas galopis jalga vahetama. Ma oleks võinud võtta raamatu ja kohvitassi kätte ja härra oleks ise kaheksaid mööda maneezi jooksnud elegantsete jalavahetustega, ihii.
Selle pulli me muidugi lõpetasime ära ja saime mõned tehtud ka minu algatuse peale ja läbi traavi.
Markus sai kogu mu tasku sisu endale ja läksime talli.
Jõudsin koju täpselt selleks ajaks, kui telekas näitas Ben Maheri ja Scott Brashi sõite USA-s. Korraldasin lapsed magama ja püüdsin teha kaht asja korraga - endale suppi tõsta ja Maheri ümberhüppeid vaadata. Not a good idea. Pool taldrikutäit suppi maandus sülle. Damn you, Ben Maher.
Edit: Leidsin netist selle sõidu ümberhüpete võrdluse ka:
Uiiiii, kui nummi video sõbranna just saatis... Nagu Robbie ja Diamond...
Keegi hea inimene oli Markuse sisse toonud.
Ta oli vähem protestine, ilmselt sellepärast, et sõitsin tema enda sadulaga. Kokkuleppel treeneriga ja mu põlvedega ei teinud täna eriti täisistakut. Korra proovisin lihtsalt mugavuse pärast, sest mul on ikka kuklas tunne, et Markuse jaoks on see toredam, aga ei jäänud sellele pidama.
Minu jaoks oli soojaks saamine paras väljakutse. Alguses tundsin kergendades, et midagi ei klapi, ma kuidagi õõtsun inertsist edasi-tagasi ja samas olen ühe külje peal ka liialt. Tegin ühe jaluse lühemaks ja oli kohe parem. Kahtlane värk muidugi, kui tasakaal sõltub 1 cm-sest jaluseaugu pikkusest.
Nagu alati Markusega sõites, kujutasin ette, et mul ratsmeid peaaegu polegi ja on ainult sääred. Püüdsin olla püsti, mitte vajuda taha, igal voldil ja ringil tegin kontrollpunkti õlgade ja käte jaoks.
Kui ratse hakkas jälle lönti vajume, kogusin võimalikult diskreetselt seda enda poole ja teise traavi lõpuks oli juba täitsa tore tunne. Paar hetke olid lausa imelised!
Galopitõstete alguses väitis Markus jälle, et me ei räägi sama keelt ja traavist tõusmine ei ole tema stiil. Esimese tegime Mariti loal sammust ja peale seda traavist. Markus hakkas püüdlikult igasugu asju ennetama, millest paaril korral pigistasin silma kinni. Näiteks peale seda, kui olin talle stekki andnud, siis hakkas ta tõusma galoppi selle peale, kui vaid õrnalt istusin sadulasse ja võtsin ratset. Tõstet kui sellist ma lõpuni viia ei saanudki, kui vanake juba tõusis. Ma ei kurtnud. Las olla praegu pigem niipidi.
Täna kaotasin tõste ajal jälle paar korda jaluse. Ma keeran ennast (eriti just paremasse jalga tõstes) kuidagi viltu seal seljas - mu sisemine säär liigub ettepoole ja klammerdub samuti hobuse külge. Kui see säär juba seal ees on, siis on ühtlasi ka raskem hoida hobust rajal, nii vajusime täna ka diagonaalil ukse pool sisse.
Pidime tegema jalavahetusi läbi galopi, kui Markusel lülitus sisse autopiloot ja ta skippis traavi ja hakkas galopis jalga vahetama. Ma oleks võinud võtta raamatu ja kohvitassi kätte ja härra oleks ise kaheksaid mööda maneezi jooksnud elegantsete jalavahetustega, ihii.
Selle pulli me muidugi lõpetasime ära ja saime mõned tehtud ka minu algatuse peale ja läbi traavi.
Markus sai kogu mu tasku sisu endale ja läksime talli.
Jõudsin koju täpselt selleks ajaks, kui telekas näitas Ben Maheri ja Scott Brashi sõite USA-s. Korraldasin lapsed magama ja püüdsin teha kaht asja korraga - endale suppi tõsta ja Maheri ümberhüppeid vaadata. Not a good idea. Pool taldrikutäit suppi maandus sülle. Damn you, Ben Maher.
Edit: Leidsin netist selle sõidu ümberhüpete võrdluse ka:
Uiiiii, kui nummi video sõbranna just saatis... Nagu Robbie ja Diamond...
Monday, January 27, 2014
punane poolakas
Geez, päevad lähevad nii kiiresti, et ma jään oma blogipidamisega väga ajast maha.
Täna sõitsin (ilmselt esimest ja viimast korda) Punase Poolakaga ehk Ruslaniga. Väga vahva loom oli, mõnus sõita, tiba sapsu täis erinevate asjade peale, aga see vist täitsa loomulik, arvestades, et tema jaoks uus koht, uued inimesed ja uued hobused. Ja haamritega vastu raudu lööv Reimo paneb ka allakirjutanu vahel võpatama.
Isegi kui tahaks silmad kinni pigistada ja ette kujutada, et mu vasakule poole liikumisel pole nagu midagi väga hullu viga või et mu tasakaal hakkab looma, siis iga uus loom (Ruslan, Lamanšš, nimekiri on lõputu) kriipsutab puudujäägid juba esimese traavi keskel alla. Täna samamoodi - paremale liikudes olid voldid ja nurgad enam-vähem minu joonistatud, vasakule vajusime igal võimalusel sisse ja laperdasime ringi.
Te ei kujuta ette, millise kujuga kaheksaid me tegime, hahahaa!
Treener võttis asja kokku ja seletas ära, mida mu tasakaal, käed ja õlad olid vasaku poole liikudes teinud. Välimise ratsmega pole vaja tegelikult niimoodi võimelda.
Ja... rohkem jalustele. No tõesti peab rohkem tüürima läbi jaluste ja tasakaalu ja juhtima hobust tervikuna.
Galopp oli täitsa ok, olgugi, et päris head rütmi, lõdvestust ja harmooniat täna ei tulnudki. Iga hobusega hoian hinge kinni ja nii igatsen neid täielikke lõdvestumishetki, millal muusika kõlama hakkab. Ruslani rütmile ei saanud ma pihta, vahel näis, et rütm muutus ootamatult ja ma ei olnud tema selja suhtes just kõige hellatundelisem, paar korda põntsusin talle otse selja peale ja oma seljale pean ilmselt ka mingeid painutusi pärast tegema.
Ja kui nüüd veelkord rütmi mainida, siis see ei tulnud täna kergelt. Ta reageeris küll ilusasti, kui ma aeglasemalt kergendasin, ent iga kord uut hobust silmates tahtis väga talle ruttu järele jõuda. Mõttes tuli kogu aeg takti lüüa.
Zeppelin viskas vahepeal ratsaniku maha ja tuli meie kõrvale seisma ja teatas, et ta ei ole veel otsustanud, kas uus poiss talle meeldib või ei meeldi. Midagi ei juhtunud, Zeppelin saadeti uuesti ratsaniku alla ja Georg sai ta tänaseks taltsutatud ja seljas püsitud nagu näts juustes. That boy is a hero.
Meie läksime Ruslaniga sokke pesema ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.
Täna sõitsin (ilmselt esimest ja viimast korda) Punase Poolakaga ehk Ruslaniga. Väga vahva loom oli, mõnus sõita, tiba sapsu täis erinevate asjade peale, aga see vist täitsa loomulik, arvestades, et tema jaoks uus koht, uued inimesed ja uued hobused. Ja haamritega vastu raudu lööv Reimo paneb ka allakirjutanu vahel võpatama.
Isegi kui tahaks silmad kinni pigistada ja ette kujutada, et mu vasakule poole liikumisel pole nagu midagi väga hullu viga või et mu tasakaal hakkab looma, siis iga uus loom (Ruslan, Lamanšš, nimekiri on lõputu) kriipsutab puudujäägid juba esimese traavi keskel alla. Täna samamoodi - paremale liikudes olid voldid ja nurgad enam-vähem minu joonistatud, vasakule vajusime igal võimalusel sisse ja laperdasime ringi.
Te ei kujuta ette, millise kujuga kaheksaid me tegime, hahahaa!
Treener võttis asja kokku ja seletas ära, mida mu tasakaal, käed ja õlad olid vasaku poole liikudes teinud. Välimise ratsmega pole vaja tegelikult niimoodi võimelda.
Ja... rohkem jalustele. No tõesti peab rohkem tüürima läbi jaluste ja tasakaalu ja juhtima hobust tervikuna.
Galopp oli täitsa ok, olgugi, et päris head rütmi, lõdvestust ja harmooniat täna ei tulnudki. Iga hobusega hoian hinge kinni ja nii igatsen neid täielikke lõdvestumishetki, millal muusika kõlama hakkab. Ruslani rütmile ei saanud ma pihta, vahel näis, et rütm muutus ootamatult ja ma ei olnud tema selja suhtes just kõige hellatundelisem, paar korda põntsusin talle otse selja peale ja oma seljale pean ilmselt ka mingeid painutusi pärast tegema.
Ja kui nüüd veelkord rütmi mainida, siis see ei tulnud täna kergelt. Ta reageeris küll ilusasti, kui ma aeglasemalt kergendasin, ent iga kord uut hobust silmates tahtis väga talle ruttu järele jõuda. Mõttes tuli kogu aeg takti lüüa.
Zeppelin viskas vahepeal ratsaniku maha ja tuli meie kõrvale seisma ja teatas, et ta ei ole veel otsustanud, kas uus poiss talle meeldib või ei meeldi. Midagi ei juhtunud, Zeppelin saadeti uuesti ratsaniku alla ja Georg sai ta tänaseks taltsutatud ja seljas püsitud nagu näts juustes. That boy is a hero.
Meie läksime Ruslaniga sokke pesema ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.
Sunday, January 26, 2014
Rolly
Asjalik trenn.
Rolly oli esialgu mõnusalt itsi täis, nagu praeguse külmaga kõik hobused näivad olevat, aga pärast, kui ta juba soojemaks hakkas minema, pidi teda vahel ikka korraks vähe tugevama säärega äratama ja ka latte hakkas ta siis rohkem kobistama.
Sõitsime kolmeaasalisi serpentiine, pärast galopis jalavahetusi läbi traavi. Ikka mu tõste on vahel väga järsk. Galopp oli igal juhul täitsa tore ja saime natuke kiita ka. Lõdvestasime ära ja kasutasin veel jalutamise hetke ära, et vaadata, kuidas teised hüppavad igasugu põnevaid kõrguseid.
Oleks varem selle mõttega ärganud, oleksin tahtnud Lakiga ka natuke sõita, aga see tuli jutuks alles siis, kui juba pidime hakkama ära minema.
Ahhh, peaaegu oleks unustanud mainida, et käisin maneežis pisikest täkku jooksutamas. That was fun!
Rolly oli esialgu mõnusalt itsi täis, nagu praeguse külmaga kõik hobused näivad olevat, aga pärast, kui ta juba soojemaks hakkas minema, pidi teda vahel ikka korraks vähe tugevama säärega äratama ja ka latte hakkas ta siis rohkem kobistama.
Sõitsime kolmeaasalisi serpentiine, pärast galopis jalavahetusi läbi traavi. Ikka mu tõste on vahel väga järsk. Galopp oli igal juhul täitsa tore ja saime natuke kiita ka. Lõdvestasime ära ja kasutasin veel jalutamise hetke ära, et vaadata, kuidas teised hüppavad igasugu põnevaid kõrguseid.
Oleks varem selle mõttega ärganud, oleksin tahtnud Lakiga ka natuke sõita, aga see tuli jutuks alles siis, kui juba pidime hakkama ära minema.
Ahhh, peaaegu oleks unustanud mainida, et käisin maneežis pisikest täkku jooksutamas. That was fun!
Saturday, January 25, 2014
Laki tahab koju...
Noh, ühesõnaga - poiss tegi esimese stardi ja käis esimestel võistlustel. Arvestades, kui kergesti ta igasuguse pinge peale on valmis lusikat nurka viskama ja saagi käima tõmbama, siis ei saa salata, et tema Kukrumäele viimine hommikul oli seotud igasuguste strateegiatega.
Talli me ta saime ja platsile ka. Ta palus, et me teda vaatama ei tuleks, aga Katrin oli nõus teda filmima. Kogu skeem öeldi ette, nii et ta ei pidanud midagi meelde jätma. Tervitamisest polnud ta varem midagi kuulnud ja kui tallis sellest juttu tuli, hakkas tal hääl värisema ja ta tahtis kohe võistlemisest loobuda, aga saime ta ikkagi nõusse. Kuuldavasti oli ta olnud isegi keskendunud ja väga asjalikult skeemi läbinud. Hinnetelehed olid küll toredad lugeda ja kommentaarid ka. Kohtunik Georg oli kaks korda kirjutanud "TUBLI" ja kohtunik Milla oli asjalikke nõuandeid kirja pannud. Igal juhul olid punktid julgustavad ja oma roseti lubas Andre toa seinale riputada kohe pärast seda, kui ta on seda mammale ja kogu suguvõsale näidanud.
Mina ja Laki? No igal võistlusel peab olema keegi, kes ärevaid hetki tekitab ja siis veel keegi, kes nalja teeb. Ärevate hetkede eest hoolitsesid Erik ja Grafs, kui nad koos külili käisid, huumoriminutite eest meie. Õiglane tööjaotus.
Rada oli korralikult peas, nii et kui ma läksin saapaid vahetama ja kõndisin talli poole, panin silmad kinni ja visualiseerisin kogu raja läbi, kuidas kuskilt keerata. Ei midagi keerulist, võibolla neljandalt viiendale oli tiba keerulisem läbi sõita, aga ma jäin lootma sellele, et saan Laki soojenduses ikkagi vastama. Mina olin nii nii valmis.
Laki sõitis esimese sõidu Brittaga. Kui ma siis teda uuesti soojendusse viisin, näis ta pettunud - mis mõttes? Jälle sama jama otsast peale?
Aga kui me saime korralikult liikuma, siis hakkas juba hea tunne tekkima ja minu meelest meil oli väga hea soojendus väga heade hüpetega. Laki oli hingega asja juures ja mina ka. Mitte mingit närveerimist polnud.
Sõit läks ootamatult kiiresti - okserile peale sõites (3) vaatas Laki, et talle see ikkagi ei sobi ja ründas vasakule poole välja. Kuna hoog oli sees, kuskile pöörata enam ruumi eriti ei olnud ja seitsmes takistus jooksis mugavalt vastu, siis hüppasime hoopis sellest üle ja Laki tormas väljapääsu poole. Lubati, et kui teised lõpetavad, siis saame uuesti proovida. Laki näis vahepeal olevat oma "hullu takistussõiduponi" imagost loobunud, sest ta üritas korduvalt jääda seisma, nägu vastu maneeži ust - lähme siit palun ära?
Pärast saime uuesti proovida ja Laki trügis endiselt igal võimalusel platsilt välja. Saime jupikaupa hüpatud, aga iga kord, kui nina väljapääsu poole, võttis Laki otsustamise enda kätte ja ei hoolinud minu katsetest (või väljapääsu ette seisnud treenerist. Või sinna ette ehitatud barrikaadidest) ja jooksis välja. Niuks.
Mis seal siis ikka. Laki sai pärast kommi ja heina ja sügada. Mina sain burgeri.
P.S. Kaotasin Laki gruumi silmis portsu populaarsuspunkte. Nad olid pununud Brittaga Lakile Liisilt saadud patsikummi abil ilusa patsi. Midagi sellist:
Sattusin mööda minema ja tögasin Lakit, et temasugune metsik mees ja sellised patsid. Et mingi eneseväärikus võiks ju ikka jääda. Laki tõstis pea, vaatas mind hetke ja raputas siis sellise hooga pead, et kogu pats lagunes koost ja lakk oli täpselt samasugune nagu enne.
Uuuuups...
P.P.S. Hoolimata sellest, kuidas viimasel kahel võistlusel on läinud, tundub ikkagi, et võistlused panevad asjad kuidagi perspektiivi ja annavad kõigele, mida iga kord trennis teed, mingisuguse mõtte. Isegi kui need on pisikesed tallisisesed võistlused.
* püüan millalgi videod ka üles riputada ;)
Talli me ta saime ja platsile ka. Ta palus, et me teda vaatama ei tuleks, aga Katrin oli nõus teda filmima. Kogu skeem öeldi ette, nii et ta ei pidanud midagi meelde jätma. Tervitamisest polnud ta varem midagi kuulnud ja kui tallis sellest juttu tuli, hakkas tal hääl värisema ja ta tahtis kohe võistlemisest loobuda, aga saime ta ikkagi nõusse. Kuuldavasti oli ta olnud isegi keskendunud ja väga asjalikult skeemi läbinud. Hinnetelehed olid küll toredad lugeda ja kommentaarid ka. Kohtunik Georg oli kaks korda kirjutanud "TUBLI" ja kohtunik Milla oli asjalikke nõuandeid kirja pannud. Igal juhul olid punktid julgustavad ja oma roseti lubas Andre toa seinale riputada kohe pärast seda, kui ta on seda mammale ja kogu suguvõsale näidanud.
Mina ja Laki? No igal võistlusel peab olema keegi, kes ärevaid hetki tekitab ja siis veel keegi, kes nalja teeb. Ärevate hetkede eest hoolitsesid Erik ja Grafs, kui nad koos külili käisid, huumoriminutite eest meie. Õiglane tööjaotus.
Rada oli korralikult peas, nii et kui ma läksin saapaid vahetama ja kõndisin talli poole, panin silmad kinni ja visualiseerisin kogu raja läbi, kuidas kuskilt keerata. Ei midagi keerulist, võibolla neljandalt viiendale oli tiba keerulisem läbi sõita, aga ma jäin lootma sellele, et saan Laki soojenduses ikkagi vastama. Mina olin nii nii valmis.
Laki sõitis esimese sõidu Brittaga. Kui ma siis teda uuesti soojendusse viisin, näis ta pettunud - mis mõttes? Jälle sama jama otsast peale?
Aga kui me saime korralikult liikuma, siis hakkas juba hea tunne tekkima ja minu meelest meil oli väga hea soojendus väga heade hüpetega. Laki oli hingega asja juures ja mina ka. Mitte mingit närveerimist polnud.
Sõit läks ootamatult kiiresti - okserile peale sõites (3) vaatas Laki, et talle see ikkagi ei sobi ja ründas vasakule poole välja. Kuna hoog oli sees, kuskile pöörata enam ruumi eriti ei olnud ja seitsmes takistus jooksis mugavalt vastu, siis hüppasime hoopis sellest üle ja Laki tormas väljapääsu poole. Lubati, et kui teised lõpetavad, siis saame uuesti proovida. Laki näis vahepeal olevat oma "hullu takistussõiduponi" imagost loobunud, sest ta üritas korduvalt jääda seisma, nägu vastu maneeži ust - lähme siit palun ära?
Pärast saime uuesti proovida ja Laki trügis endiselt igal võimalusel platsilt välja. Saime jupikaupa hüpatud, aga iga kord, kui nina väljapääsu poole, võttis Laki otsustamise enda kätte ja ei hoolinud minu katsetest (või väljapääsu ette seisnud treenerist. Või sinna ette ehitatud barrikaadidest) ja jooksis välja. Niuks.
Mis seal siis ikka. Laki sai pärast kommi ja heina ja sügada. Mina sain burgeri.
P.S. Kaotasin Laki gruumi silmis portsu populaarsuspunkte. Nad olid pununud Brittaga Lakile Liisilt saadud patsikummi abil ilusa patsi. Midagi sellist:
Sattusin mööda minema ja tögasin Lakit, et temasugune metsik mees ja sellised patsid. Et mingi eneseväärikus võiks ju ikka jääda. Laki tõstis pea, vaatas mind hetke ja raputas siis sellise hooga pead, et kogu pats lagunes koost ja lakk oli täpselt samasugune nagu enne.
Uuuuups...
P.P.S. Hoolimata sellest, kuidas viimasel kahel võistlusel on läinud, tundub ikkagi, et võistlused panevad asjad kuidagi perspektiivi ja annavad kõigele, mida iga kord trennis teed, mingisuguse mõtte. Isegi kui need on pisikesed tallisisesed võistlused.
* püüan millalgi videod ka üles riputada ;)
Friday, January 24, 2014
Rollyga tõsist tööd tegemas
Täna tegime kõvasti tööd jälle istaku kallal ja kes olekski selle jaoks parem hobune kui Rolly...
Voldid avatud kaarel on hakanud seis paremaks minema, aga seinani jõudes või nurka jõudes vajun ära või jään liiga palju lootma seina toetavale mõjul. Seda oli tegelikult kohe alguses näha, kui läksin traavis Rollyga keskliinile. Hirmus ujumine hakkas pihta, läbi Rolly pea ja kaela ja õlgade ja tagumiku.
Mõlemad istmikuluud peavad sadulat tundma, hobune sisemise sääre ja välimise ratsme vahel...
Siis veel see, kuidas ma traavis vahetan jalga, millele kergendan. Vaja rohkem läbi jaluste seda teha.
Ja siis see, kuidas ma kergendan - tihtipeale liiga kõrgele.
Ja siis see, kuidas ma galopis seljas istun - rohkem sadula külge ja vähem õhku palun.
Karmilt külm oli, isegi traavi ajal tundsin, kuidas mõned näpud ja varbad hakkavad küljest kukkuma. Ise ei saa soojaks ja hobune tundub ka kuidagi kangem.
Sellised intensiivsed, aga füüsiliselt väsitavad trennid tunduvad samas kohutavalt produktiivsed. Kuidas seda kõike nüüd kiiresti talletada, omastada ja kinnistada...?
Homme läheb poiss oma esimesele võistlusele. Ma ei jõudnud talle veel uudist teatada või Karini taktikat proovida, kui ta pidi tallis vastama küsimusele, et mis hobusega ta võistlema läheb. Ta oli tükk aega vait, aga minu üllatuseks ei ajanudki sõrgu vastu, pigem tundus ideest isegi pisut intrigeeritud olevat.
Voldid avatud kaarel on hakanud seis paremaks minema, aga seinani jõudes või nurka jõudes vajun ära või jään liiga palju lootma seina toetavale mõjul. Seda oli tegelikult kohe alguses näha, kui läksin traavis Rollyga keskliinile. Hirmus ujumine hakkas pihta, läbi Rolly pea ja kaela ja õlgade ja tagumiku.
Mõlemad istmikuluud peavad sadulat tundma, hobune sisemise sääre ja välimise ratsme vahel...
Siis veel see, kuidas ma traavis vahetan jalga, millele kergendan. Vaja rohkem läbi jaluste seda teha.
Ja siis see, kuidas ma kergendan - tihtipeale liiga kõrgele.
Ja siis see, kuidas ma galopis seljas istun - rohkem sadula külge ja vähem õhku palun.
Karmilt külm oli, isegi traavi ajal tundsin, kuidas mõned näpud ja varbad hakkavad küljest kukkuma. Ise ei saa soojaks ja hobune tundub ka kuidagi kangem.
Sellised intensiivsed, aga füüsiliselt väsitavad trennid tunduvad samas kohutavalt produktiivsed. Kuidas seda kõike nüüd kiiresti talletada, omastada ja kinnistada...?
Homme läheb poiss oma esimesele võistlusele. Ma ei jõudnud talle veel uudist teatada või Karini taktikat proovida, kui ta pidi tallis vastama küsimusele, et mis hobusega ta võistlema läheb. Ta oli tükk aega vait, aga minu üllatuseks ei ajanudki sõrgu vastu, pigem tundus ideest isegi pisut intrigeeritud olevat.
Thursday, January 23, 2014
Laki, natuke jääs
Laki oli kange ja kivine, kui alustasime soojendust, aga jooksis hea meelega, et sooja saada.
Püüdsin teda saada igal voldil ja sirgel väga täpselt sellele sentimeetrile, kuhu planeerisin.
Galopis peab ikka hullult vältima kreeni sattumist ja jalustele tõusmist, kogu aeg peavad olema jalad väga ümber selleks, et noormees ei keeraks sealt, kust tema tahab. Isegi nii on vahel raske.
Proovisime peale risti otse ukseni tulla ja ei muhvigi, keeras kogu aeg omaalgatuslikult paremale. Stekist polnud mingit kasu ja siis järgmine ülesanne oli jääda seisma vastu ust.
Pärast oma trenni läksin vaatama, kuidas Fey Lamanššiga madistas, aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oli nende pilt lõpuks juba päris hea.
Veel põnevam oli vaadata madinat Zeppelini ja Mariti vahel.
* Myyle trennivideo.
Püüdsin teda saada igal voldil ja sirgel väga täpselt sellele sentimeetrile, kuhu planeerisin.
Galopis peab ikka hullult vältima kreeni sattumist ja jalustele tõusmist, kogu aeg peavad olema jalad väga ümber selleks, et noormees ei keeraks sealt, kust tema tahab. Isegi nii on vahel raske.
Proovisime peale risti otse ukseni tulla ja ei muhvigi, keeras kogu aeg omaalgatuslikult paremale. Stekist polnud mingit kasu ja siis järgmine ülesanne oli jääda seisma vastu ust.
Pärast oma trenni läksin vaatama, kuidas Fey Lamanššiga madistas, aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oli nende pilt lõpuks juba päris hea.
Veel põnevam oli vaadata madinat Zeppelini ja Mariti vahel.
* Myyle trennivideo.
Wednesday, January 22, 2014
Mida õpetavad uued hobused?
* Et Zeppelin on tegelikult inglike hobusenahas ja Markus isegi ei hooma sõna "protest" tähendust.
* Et kui pidasid väljakutseks seda, kui hobune traavis peaga ühele ja teisele poole jõnksutab, siis peaksid proovima ka seda, kui hobune üritab sellega su näole pihta saada. Traavis, sammus ja sinu käekõrval lonkides.
* Et Milla oskab ka heleda häälega piuksuda "ole ettevaatlik sellega!".
* Et kui sa arvasid, et pole olemas sellist päeva, mil sa mõtled, et tahaks hobuse seljast juba kiiremini maha tulla, siis sa eksid.
* Et kui kolid hobuse korraks uude talliossa, hästi valgustatud kaunisse penthouse, siis võib ta sealt lahkumast keelduda. Porgandid ja kaera võid ise ära süüa kui tahad.
Ma mõtlen nüüd, kas minna nüüd oma "bring it on, give me your best shot"-suhtumist üles otsima ja tolmust puhtaks kloppima või pugeda lihtsalt voodisse ja tunnistada lüüasaamist...
* Et kui pidasid väljakutseks seda, kui hobune traavis peaga ühele ja teisele poole jõnksutab, siis peaksid proovima ka seda, kui hobune üritab sellega su näole pihta saada. Traavis, sammus ja sinu käekõrval lonkides.
* Et Milla oskab ka heleda häälega piuksuda "ole ettevaatlik sellega!".
* Et kui sa arvasid, et pole olemas sellist päeva, mil sa mõtled, et tahaks hobuse seljast juba kiiremini maha tulla, siis sa eksid.
* Et kui kolid hobuse korraks uude talliossa, hästi valgustatud kaunisse penthouse, siis võib ta sealt lahkumast keelduda. Porgandid ja kaera võid ise ära süüa kui tahad.
Ma mõtlen nüüd, kas minna nüüd oma "bring it on, give me your best shot"-suhtumist üles otsima ja tolmust puhtaks kloppima või pugeda lihtsalt voodisse ja tunnistada lüüasaamist...
Monday, January 20, 2014
eelviimane lätlane paremalt poolt
Lamanšš?
Mis see on?
Liisi ütles, et eelviimane lätlane paremalt poolt.
Uue hobuse seljas on ikka pisut seest tühi tunne ja see kajastub kohe hobuse sammus. Kui ma pole ise 100% keskendunud, siis ei oska hobuse silmis ka veenvalt enesekindlust teeselda.
Kui olime mõned korrad möödunud koledast uksest, mis ainult ootas, et Lamanšše alla neelata, oli mõlemal kergem hingata.
Õlad ja käed, õlad ja käed. Need on esimesed asjad, mis pingesse viskab. Marit ütles, et jään ikka hobusele suu peale, kui teen peatuse või jään sammu.
Füüsiliselt oli väsitav, kuskil teise traavi ja galopi ajal tekkis jõuetuse tunne ja mingil kummalisel moel võttis seekord isegi jalalihased läbi. Paar korda käis pilt korraks sahinal ära nagu ükskord Markusega ja maha tulles käis pea ringi. Täisistak oli selle hobuse seljas väga mõnus, aga kipun liiga taha vajuma. Näis, et sadul oleks justnagu vajunud viltu ja otsapidi minu põlveõndla alla, vasak jalus näis pikk ja parem lühike.
I know, I know, I am such a Drama Queen today...
Hobune oli väga tore, ülipüüdlikult pakkus jälle kõike mida oskab, kui oskasin küsida. Pakkus igasugu asju ka siis, kui küsisin valesti. Näiteks traversit. No natuke on ikka naljakas ka, kui juba teine hobune mulle seda sinisilmselt pakub, aga mida see mu istaku kohta ütleb? Või see, et paremale traavi sõites on kõik kujundid suht defineeritud kujuga, vasakule poole minnes ujume kuskil raja ääres ellipseid? No offense, Ellips.
Galopitõsted olid ok, mõnede puhul jäin liiga hobuse külge kinni, aga vähemalt hobune püüdis minu eest lauseid lõpetada ja läks paar korda galoppi ka siis, kui ta tegelikult oleks võinud ka öelda, et "tee korralikult või unusta ära". Galopis kaotasin samuti paar korda tasakaalu, sääred olid justnagu vale koha peal.
Galopist ei tohi sammu jääda, galopist ei tohi sammu jääda, isegi siis, kui hakkad samal ajal mööda hobuse külge alla voolama :)
Igal juhul oli hea trenn. Pärast lõhkusime suure pauguga El Begi päitsed ära. Noh, et midagi meeldejäävat ka juhtuks.
Mis see on?
Liisi ütles, et eelviimane lätlane paremalt poolt.
Uue hobuse seljas on ikka pisut seest tühi tunne ja see kajastub kohe hobuse sammus. Kui ma pole ise 100% keskendunud, siis ei oska hobuse silmis ka veenvalt enesekindlust teeselda.
Kui olime mõned korrad möödunud koledast uksest, mis ainult ootas, et Lamanšše alla neelata, oli mõlemal kergem hingata.
Õlad ja käed, õlad ja käed. Need on esimesed asjad, mis pingesse viskab. Marit ütles, et jään ikka hobusele suu peale, kui teen peatuse või jään sammu.
Füüsiliselt oli väsitav, kuskil teise traavi ja galopi ajal tekkis jõuetuse tunne ja mingil kummalisel moel võttis seekord isegi jalalihased läbi. Paar korda käis pilt korraks sahinal ära nagu ükskord Markusega ja maha tulles käis pea ringi. Täisistak oli selle hobuse seljas väga mõnus, aga kipun liiga taha vajuma. Näis, et sadul oleks justnagu vajunud viltu ja otsapidi minu põlveõndla alla, vasak jalus näis pikk ja parem lühike.
I know, I know, I am such a Drama Queen today...
Hobune oli väga tore, ülipüüdlikult pakkus jälle kõike mida oskab, kui oskasin küsida. Pakkus igasugu asju ka siis, kui küsisin valesti. Näiteks traversit. No natuke on ikka naljakas ka, kui juba teine hobune mulle seda sinisilmselt pakub, aga mida see mu istaku kohta ütleb? Või see, et paremale traavi sõites on kõik kujundid suht defineeritud kujuga, vasakule poole minnes ujume kuskil raja ääres ellipseid? No offense, Ellips.
Galopitõsted olid ok, mõnede puhul jäin liiga hobuse külge kinni, aga vähemalt hobune püüdis minu eest lauseid lõpetada ja läks paar korda galoppi ka siis, kui ta tegelikult oleks võinud ka öelda, et "tee korralikult või unusta ära". Galopis kaotasin samuti paar korda tasakaalu, sääred olid justnagu vale koha peal.
Galopist ei tohi sammu jääda, galopist ei tohi sammu jääda, isegi siis, kui hakkad samal ajal mööda hobuse külge alla voolama :)
Igal juhul oli hea trenn. Pärast lõhkusime suure pauguga El Begi päitsed ära. Noh, et midagi meeldejäävat ka juhtuks.
Saturday, January 18, 2014
Heinz
Heinzu ratsmeid hoides, kuni ma selga läksin, ütles treener julgustavad sõnad, et Heinzul on viimasel ajal nii toredasti energia ülejääke, et ta oli eile teinud Katrinile toreda pukiseeria. Ja sellele uuele tüdrukule enne seda.
Möhh?
Aga et pole hullu midagi, Heinzu pukid ei ole seljas peaaegu üldse tunda või aru saada.
Ahah :)
Esialgu ei olnud nendest energia ülejääkidest midagi tunda, Heinz näis tore, nagu tavaliselt ja mulle tundus, et meil oli oma rütm ja täitsa kobe koostöö. Mõtlesin pidevalt sellele, et kuidas oma kanda all hoida ja iga kord enne sääre signaali jalg paigale panna.
Tegime nii sammus kui traavis sääre eest astumist ja ma sain üle pika aja jälle täisistakut korralikult teha. Galopitõstete ajaks olin sunnitud välimise sääre eemaldama, et mulle ei pakutaks mingeid külgpidiseid liikumisi ja tükk aega nägin oma kehaga voldi peal vaeva, et Heinz oleks õigetpidi paindes ja normaalses traavis. Lõdvestumishetki ei olnud eriti palju, aga neid ikkagi oli ja mõned sai kenasti ära kasutada selleks, et galopi tõusta.
Vahepeal hakkas Heinz imelikult jalgu tõstma ja liikuma viisil, mis tundus seljast nii kummaline, aga ma ei saanud aru, mida täpsemalt ta teeb? See pole ju pukitamine a la Heinz? Üks neist WTF-hetkedest - mida ma nüüd pean tegema? Sammu võtma? Seisma jääma? Edasi kütma? Ratsme ette viskama?
Peale õpetlikke trenne Zeppeliniga olen püüdnud siis, kui hobune hakkab end ise taandama, ratsme pigem ette anda, loogiline, et sealpool peab olema avatud uks. Aga näib, et ma teen midagi juba enne seda valesti, sest sain täna treeneri käest ka võtta, et ka Markus ja Heinz hakkavad minuga end mingil hetkel taandama.
Täna kulmineerus see sellega, et kohtusid eest taha liikuv Heinzu tagumik ja tagant ette liikuv Lukrecija. See oli just midagi sellist, mida kõige enam pelgasin.
Good news is , et treener ütles Niitväljal, et on otsustanud mind 25-ndal tallisisestel starti saata. Väga hea uudis väga õigel ajal.
Möhh?
Aga et pole hullu midagi, Heinzu pukid ei ole seljas peaaegu üldse tunda või aru saada.
Ahah :)
Esialgu ei olnud nendest energia ülejääkidest midagi tunda, Heinz näis tore, nagu tavaliselt ja mulle tundus, et meil oli oma rütm ja täitsa kobe koostöö. Mõtlesin pidevalt sellele, et kuidas oma kanda all hoida ja iga kord enne sääre signaali jalg paigale panna.
Tegime nii sammus kui traavis sääre eest astumist ja ma sain üle pika aja jälle täisistakut korralikult teha. Galopitõstete ajaks olin sunnitud välimise sääre eemaldama, et mulle ei pakutaks mingeid külgpidiseid liikumisi ja tükk aega nägin oma kehaga voldi peal vaeva, et Heinz oleks õigetpidi paindes ja normaalses traavis. Lõdvestumishetki ei olnud eriti palju, aga neid ikkagi oli ja mõned sai kenasti ära kasutada selleks, et galopi tõusta.
Vahepeal hakkas Heinz imelikult jalgu tõstma ja liikuma viisil, mis tundus seljast nii kummaline, aga ma ei saanud aru, mida täpsemalt ta teeb? See pole ju pukitamine a la Heinz? Üks neist WTF-hetkedest - mida ma nüüd pean tegema? Sammu võtma? Seisma jääma? Edasi kütma? Ratsme ette viskama?
Peale õpetlikke trenne Zeppeliniga olen püüdnud siis, kui hobune hakkab end ise taandama, ratsme pigem ette anda, loogiline, et sealpool peab olema avatud uks. Aga näib, et ma teen midagi juba enne seda valesti, sest sain täna treeneri käest ka võtta, et ka Markus ja Heinz hakkavad minuga end mingil hetkel taandama.
Täna kulmineerus see sellega, et kohtusid eest taha liikuv Heinzu tagumik ja tagant ette liikuv Lukrecija. See oli just midagi sellist, mida kõige enam pelgasin.
Good news is , et treener ütles Niitväljal, et on otsustanud mind 25-ndal tallisisestel starti saata. Väga hea uudis väga õigel ajal.
Thursday, January 16, 2014
Markus
Markus oli iga rakuga täna kõikide ettepanekute vastu ja esimestes traavides hoidis pea keha suunas täisnurga all risti. Vot ei vaata ette. Vot ei tule alla. Vaata ise, kuidas hakkama saad.
Ma olin lihtsalt nõutu. Ja kurb ka.
Kui hakkasime galopitõsteid tegema, läks pilt paremaks, Markus näis ka rohkem lõdvestunud. Birgit tuli Cartinit kordetama ja oli abiks jalavahetuste ajal, juhendas, kuidas ja mida teha. Need ei olnud küll kõige kenamad jalavahetused, aga vähemalt oli Markus hingega asja juures.
Kui galopitõstete vahel jäime sammu, hakkas Markus mulle piruetti pakkuma. Tänasin muidugi au eest, olgugi, et ma ei saanud muhvigi aru, milliste minu seljas jõnksumiste peale ta otsustas oma repertuaarist selle kaardi välja tõmmata :)
Ma olin lihtsalt nõutu. Ja kurb ka.
Kui hakkasime galopitõsteid tegema, läks pilt paremaks, Markus näis ka rohkem lõdvestunud. Birgit tuli Cartinit kordetama ja oli abiks jalavahetuste ajal, juhendas, kuidas ja mida teha. Need ei olnud küll kõige kenamad jalavahetused, aga vähemalt oli Markus hingega asja juures.
Kui galopitõstete vahel jäime sammu, hakkas Markus mulle piruetti pakkuma. Tänasin muidugi au eest, olgugi, et ma ei saanud muhvigi aru, milliste minu seljas jõnksumiste peale ta otsustas oma repertuaarist selle kaardi välja tõmmata :)
Wednesday, January 15, 2014
Laki ja läbitud nurgad
"Kellega sa täna sõidad?"
"Lakiga."
"Oot, hüppad Lakiga või?"
"Jep."
"Nojah, good luck with that..."
***
Brrr, kui külm. Laki tundus jääs olevat, vähemalt esialgu oli tunne, nagu ratsutaks jäätükiga :) Tõka-tõka, väga kaugel sellest pehmest traavist, mida Laki vahel teeb.
Harjutasime nurkadest läbisõitmist ja tegime teises traavis volte ja muud sellist. Hoolimata sellest, et Laki ei olnud päris mugav ja pehme, tulid need täitsa ok välja. Mitte et sellega oleks kunagi traavis olnud probleeme. Traav on traav, põnev osa algab enamasti peale seda jihaaaaa-liigutust, millega Laki galoppi tõuseb. Traavis kuulab ta säärt väga kenasti.
Esimene tõste oli üllatavalt kobe. Kuna tallis oli enne just juttu sellest, et Lakit on keeruline hoida mitu ringi järjest galopis, püüdsin endale tõestada, et I can do it. And so I did. Võisime mitu ringi sõita, volte teha ja seda jätkuvas rütmis. Vauu. Tema seljas on kuidagi haruldaselt lihtne istuda.
Seevastu see, kuidas Laki hakkas ökonoomselt nurkasid lõikama ja sisse trügima, ei olnud eriti tore. Galopis mu sisemine säär justnagu ei loeks midagi. Võtsin steki sisemisse kätte.
Laki, me peame sellest rääkima.
Järgmises nurgas avaldasin oma arvamust ja ülejärgmisel ringil see juhtuski - nurgale lähenedes ja minu paremat säärt seestpoolt vastu tulemas tundes sõitis Laki kenasti nurga läbi. Iga viimase kui sentimeetri. Wait, what? Mida? Laki? Päriselt?
Mul olid meeleliigutusest pisarad silmas. OK, kui aus olla, siis tegelikult ilmselt külmast. Aga sellegipoolest, kuidas see siis nüüd nii lihtne oli, Laki?
Siis väikesed soojendushüpped, millest enamus läks täitsa hästi. Mul tuli meelde mingil põhjusel päris esimene kord, kui ma Laki seljas istusin ja hüppasin. Imelik mõelda, et sellest on vaid enam-vähem täpselt aasta möödas, tundub, nagu see oleks olnud nii ammu.
Laki on endiselt väga lahe põrkepall. Rõhk sõnal "pall"...
Siis hakkasime hüppama takistusi paarikaupa ja pöörded muutusid üha tähtsamaks ja tähtsamaks. Vähemalt tõusis Laki kõigist tõstetest galoppi. Sellegipoolest läks üks rohelisele takistusele pealesõit metsa ja kui lõpuks sealt õhku tõusime, siis jäin räigelt Lakile suu peale. Sorry, vana.
Panin täna tähele, et mu käed teevad hoopis teistmoodi liigutust takistuse peal, kui see, mida Ellen õpetas. Ma isegi enam ei mõtle selle peale. Täna, kui ma Lakile hamba peale jäin, tuli meelde. Marit ütles, et käed peavad liikuma suuliste poole. Ma arvan, et kui ma väga valesti teeks, siis ta ilmselt ei jätaks seda ütlemata, nii et las praegu jääb nii.
Olin üllatunud, kui hästi me mõnikord Lakiga rütmis liikuda suutsime. Jalavahetustest ma ei julgenud unistada, pidin ikka läbi traavi neid tegema ja see natuke rikkus meloodiat.
Rada jäi ka esimesest korrast meelde :P
Olime Lakiga viimased ja saime teiste sõite vaadata. Laki muudkui vajus aeglasemaks ja aeglasemaks ja ma hakkasin tundma, kuidas külm varrukatest ja säärtpidi sisse ronib. Vahepeal tegin mõne voldi kuskil, aga traavile ei läinud, mõtlesin, et äkki jään kellelegi ette. Sammus parem jälgida.
Siis oli meie kord rada läbi sõita. Esimesed takistused läksid täitsa hästi, aga ma olin nii külmunud, et tundsin, kuidas jõud kehast on täiesti kadunud. Peale okserit või sinist pisikest olin juba täitsa töss... Sääri enam ei tundnud ja selg oli ka kange. Brrr.
Tegime raja lõpuni, aga väikeste vigade parandustega, probeem tekkis just selles kohas, mida algusest peale olin kartnud - peale vasakust jalast voltipidi siniselt takistuselt paremale keerates. Laki leidis, et suure hooga on vasakule parem minna. Siis tulime traavis sama asja ja kõik sobis. Kõik pöörded ei õnnestunud ja me ideaalsest trajektoorist päris kinni pidada ei suutnud, aga polnud ka midagi väga hullu.
Hüpata on nii nii mõnus! Varbad võivad ju külmetada, aga hing sees tahaks kogu aeg hurraa karjuda.
"Lakiga."
"Oot, hüppad Lakiga või?"
"Jep."
"Nojah, good luck with that..."
***
Brrr, kui külm. Laki tundus jääs olevat, vähemalt esialgu oli tunne, nagu ratsutaks jäätükiga :) Tõka-tõka, väga kaugel sellest pehmest traavist, mida Laki vahel teeb.
Harjutasime nurkadest läbisõitmist ja tegime teises traavis volte ja muud sellist. Hoolimata sellest, et Laki ei olnud päris mugav ja pehme, tulid need täitsa ok välja. Mitte et sellega oleks kunagi traavis olnud probleeme. Traav on traav, põnev osa algab enamasti peale seda jihaaaaa-liigutust, millega Laki galoppi tõuseb. Traavis kuulab ta säärt väga kenasti.
Esimene tõste oli üllatavalt kobe. Kuna tallis oli enne just juttu sellest, et Lakit on keeruline hoida mitu ringi järjest galopis, püüdsin endale tõestada, et I can do it. And so I did. Võisime mitu ringi sõita, volte teha ja seda jätkuvas rütmis. Vauu. Tema seljas on kuidagi haruldaselt lihtne istuda.
Seevastu see, kuidas Laki hakkas ökonoomselt nurkasid lõikama ja sisse trügima, ei olnud eriti tore. Galopis mu sisemine säär justnagu ei loeks midagi. Võtsin steki sisemisse kätte.
Laki, me peame sellest rääkima.
Järgmises nurgas avaldasin oma arvamust ja ülejärgmisel ringil see juhtuski - nurgale lähenedes ja minu paremat säärt seestpoolt vastu tulemas tundes sõitis Laki kenasti nurga läbi. Iga viimase kui sentimeetri. Wait, what? Mida? Laki? Päriselt?
Mul olid meeleliigutusest pisarad silmas. OK, kui aus olla, siis tegelikult ilmselt külmast. Aga sellegipoolest, kuidas see siis nüüd nii lihtne oli, Laki?
Siis väikesed soojendushüpped, millest enamus läks täitsa hästi. Mul tuli meelde mingil põhjusel päris esimene kord, kui ma Laki seljas istusin ja hüppasin. Imelik mõelda, et sellest on vaid enam-vähem täpselt aasta möödas, tundub, nagu see oleks olnud nii ammu.
Laki on endiselt väga lahe põrkepall. Rõhk sõnal "pall"...
Siis hakkasime hüppama takistusi paarikaupa ja pöörded muutusid üha tähtsamaks ja tähtsamaks. Vähemalt tõusis Laki kõigist tõstetest galoppi. Sellegipoolest läks üks rohelisele takistusele pealesõit metsa ja kui lõpuks sealt õhku tõusime, siis jäin räigelt Lakile suu peale. Sorry, vana.
Panin täna tähele, et mu käed teevad hoopis teistmoodi liigutust takistuse peal, kui see, mida Ellen õpetas. Ma isegi enam ei mõtle selle peale. Täna, kui ma Lakile hamba peale jäin, tuli meelde. Marit ütles, et käed peavad liikuma suuliste poole. Ma arvan, et kui ma väga valesti teeks, siis ta ilmselt ei jätaks seda ütlemata, nii et las praegu jääb nii.
Olin üllatunud, kui hästi me mõnikord Lakiga rütmis liikuda suutsime. Jalavahetustest ma ei julgenud unistada, pidin ikka läbi traavi neid tegema ja see natuke rikkus meloodiat.
Rada jäi ka esimesest korrast meelde :P
Olime Lakiga viimased ja saime teiste sõite vaadata. Laki muudkui vajus aeglasemaks ja aeglasemaks ja ma hakkasin tundma, kuidas külm varrukatest ja säärtpidi sisse ronib. Vahepeal tegin mõne voldi kuskil, aga traavile ei läinud, mõtlesin, et äkki jään kellelegi ette. Sammus parem jälgida.
Siis oli meie kord rada läbi sõita. Esimesed takistused läksid täitsa hästi, aga ma olin nii külmunud, et tundsin, kuidas jõud kehast on täiesti kadunud. Peale okserit või sinist pisikest olin juba täitsa töss... Sääri enam ei tundnud ja selg oli ka kange. Brrr.
Tegime raja lõpuni, aga väikeste vigade parandustega, probeem tekkis just selles kohas, mida algusest peale olin kartnud - peale vasakust jalast voltipidi siniselt takistuselt paremale keerates. Laki leidis, et suure hooga on vasakule parem minna. Siis tulime traavis sama asja ja kõik sobis. Kõik pöörded ei õnnestunud ja me ideaalsest trajektoorist päris kinni pidada ei suutnud, aga polnud ka midagi väga hullu.
Hüpata on nii nii mõnus! Varbad võivad ju külmetada, aga hing sees tahaks kogu aeg hurraa karjuda.
Tuesday, January 14, 2014
rohkem jalustele
Andke mulle kätte uus mõte, millele keskenduda ja maailm on jälle nii huvitav. Nagu alustaks oma istaku ehitamist uuesti päris esimestest sammudest peale.
Mõte oli, et suru sõites rohkem jalustele. Igas allüüris jälle uus tunne ja ma jään kogu aeg mõttesse, et kas nüüd on tasakaal õige? Või kuidas ja kui palju siis säärt doseerida? Mul on tunne, et mida rohkem olen jaluste peal, seda vähem olen hobuse ümber?
Kergendades ei tohi liiga kõrgele tõsta, peab olema võimalikult märkamatu seal seljas. Ma tõusen eriti siis, kui on vaja säärega vähe tugevam signaal anda.
Sellist päris sääre ees olemise tunnet täna ei olnud, ma ei saanud Roltsi vist päris ärkvele.
Tegime kolmeaasalist serpentiini, pidin pöörama tähelepanu sellele, et voldid oleks igal kaarel samasuguse kujuga ja kenasti välja joonistatud.
Galopitõsteid tegime, mõned tulid täitsa korralikud välja, paar korda Rolly pakkus ise, et läheks? Näiteks kui ma kogemata tahapoole vajusin. Eile vaatasin eelmise aasta videoid läbi ja sealhulgas leidsin mingeid vanu Ruila videoid, kus korde otsas õppisin galoppi tõstma ja nägin seal tuttavat liigutust - seda, kuidas sa galoppi minnes haarad jalgadega hobusest kinni, klammerdad sääre ja krampis kannad hobusele külje sisse. Oh, well... veel midagi, millest hakata läbi närima :)
Rolly oli täna korduvalt "esiotsal" (ma ei ole kindel, kas kasutan seda väljendit õiges kohas, aga selline tunne oli) ja ma tundsin, kuidas ratsmed tõmbavad mind ettepoole ja siis olin ka tasakaalus olemisega hädas. Kogu aeg pidid sääred külgedel hirmsasti tööd tegema, et näiks kergem seljas sirge ja otse olla, mitte ette vajuda.
Mõlemale poole tegime mitmeid ringe galoppi ja sain riielda, et jääme galopist pidevalt sammu ja tekitame meile mõlemale lolli harjumuse harjutuse vahepeal logeleda. Nii et siis tegime galopist traavi üleminekuid ja mitte ühtegi sammu ei tohtinud vahele sattuda, kadugu jalused või tulgu maailma lõpp.
Mõte oli, et suru sõites rohkem jalustele. Igas allüüris jälle uus tunne ja ma jään kogu aeg mõttesse, et kas nüüd on tasakaal õige? Või kuidas ja kui palju siis säärt doseerida? Mul on tunne, et mida rohkem olen jaluste peal, seda vähem olen hobuse ümber?
Kergendades ei tohi liiga kõrgele tõsta, peab olema võimalikult märkamatu seal seljas. Ma tõusen eriti siis, kui on vaja säärega vähe tugevam signaal anda.
Sellist päris sääre ees olemise tunnet täna ei olnud, ma ei saanud Roltsi vist päris ärkvele.
Tegime kolmeaasalist serpentiini, pidin pöörama tähelepanu sellele, et voldid oleks igal kaarel samasuguse kujuga ja kenasti välja joonistatud.
Galopitõsteid tegime, mõned tulid täitsa korralikud välja, paar korda Rolly pakkus ise, et läheks? Näiteks kui ma kogemata tahapoole vajusin. Eile vaatasin eelmise aasta videoid läbi ja sealhulgas leidsin mingeid vanu Ruila videoid, kus korde otsas õppisin galoppi tõstma ja nägin seal tuttavat liigutust - seda, kuidas sa galoppi minnes haarad jalgadega hobusest kinni, klammerdad sääre ja krampis kannad hobusele külje sisse. Oh, well... veel midagi, millest hakata läbi närima :)
Rolly oli täna korduvalt "esiotsal" (ma ei ole kindel, kas kasutan seda väljendit õiges kohas, aga selline tunne oli) ja ma tundsin, kuidas ratsmed tõmbavad mind ettepoole ja siis olin ka tasakaalus olemisega hädas. Kogu aeg pidid sääred külgedel hirmsasti tööd tegema, et näiks kergem seljas sirge ja otse olla, mitte ette vajuda.
Mõlemale poole tegime mitmeid ringe galoppi ja sain riielda, et jääme galopist pidevalt sammu ja tekitame meile mõlemale lolli harjumuse harjutuse vahepeal logeleda. Nii et siis tegime galopist traavi üleminekuid ja mitte ühtegi sammu ei tohtinud vahele sattuda, kadugu jalused või tulgu maailma lõpp.
Monday, January 13, 2014
põhimõtteline Markus
No ei olnud Markusel täna nii lahket ja leebet tuju kui eelmistel kordadel... paar korda küll tundsin, kuidas ta säärepigistuse peale allapoole kumerdus, aga niipea, kui see ratse jälle kuskilt end meelde tuletama hakkas, oli Markusel pea püsti. Vahepeal lausa nii püsti, et vihm oleks saanud ninast sisse sadada. Hmm.
Täna sain üle pika aja täisistakut teha, hurraa. Kummaline, kukud hobuse seljast alla, jääd teisele hobusele jalgade ette ja kõnnid käed taskus minema, mitte ühtegi sinikat ega valusat kohta. Teed aga ilma sadulata tunnike täisistakut ja pool nädalat istud vaid ühe külje peal. Irooniline?
Täisistaku tunne oli jälle natuke võõras, aga vähemalt mõneks hetkeks sain selle tunde, kuidas säär on paigal ja õlad ka ei jõnksu eriti, ilma krampi minemata. Tuleb küll tunnistada, et täisistak on palju mõnusam hobuse seljas, kes on ratsmes või vähemalt teel sinna.
Siis püüdsin nii traavis (ja täisistakus) kui galopis hoida end rohkem jaluste peal ja samal ajal jätkata säärega seda, mida tegin enne.
Esimese tõste galoppi tegin sammust, edasised traavist ja galopp paremale poole oligi tänase trenni parim hetk, sest see oli ainuke kord, kui Markus lasi asjadel minna. Vasakule poole ta põhimõtteliselt pead ei keeranud ja ka galopp vasakule ei olnud päris see. Tegime pärast veel paar ringi paremast jalast ja siis lõpetasime tänaseks.
Täna sain üle pika aja täisistakut teha, hurraa. Kummaline, kukud hobuse seljast alla, jääd teisele hobusele jalgade ette ja kõnnid käed taskus minema, mitte ühtegi sinikat ega valusat kohta. Teed aga ilma sadulata tunnike täisistakut ja pool nädalat istud vaid ühe külje peal. Irooniline?
Täisistaku tunne oli jälle natuke võõras, aga vähemalt mõneks hetkeks sain selle tunde, kuidas säär on paigal ja õlad ka ei jõnksu eriti, ilma krampi minemata. Tuleb küll tunnistada, et täisistak on palju mõnusam hobuse seljas, kes on ratsmes või vähemalt teel sinna.
Siis püüdsin nii traavis (ja täisistakus) kui galopis hoida end rohkem jaluste peal ja samal ajal jätkata säärega seda, mida tegin enne.
Esimese tõste galoppi tegin sammust, edasised traavist ja galopp paremale poole oligi tänase trenni parim hetk, sest see oli ainuke kord, kui Markus lasi asjadel minna. Vasakule poole ta põhimõtteliselt pead ei keeranud ja ka galopp vasakule ei olnud päris see. Tegime pärast veel paar ringi paremast jalast ja siis lõpetasime tänaseks.
Sunday, January 12, 2014
tasuta galopp
Täna proovisime, kuidas tundub sõita Zasmini sadulaga. Pidin kogu aeg rohkem hoidma raskust jalustel, jalad viima tahapoole ja ei tohtinud eriti vajuda seljale (mida olin ikkagi endale märkamata teinud). Põhimõtteliselt näis peale juhiste saamist õige asendina see, kui ma peaaegu ei istunud üldse sadulas, vaid hoidsin ennast lihaste toel jalustel püsti.
Rahulikku sammu teha ei saanud, Heinz tippis hirmus ettevaatlikult ja mina püüdsin olla ülilõdvestunud ja seljast/õlgadest vaba. Suurt muutust ma korda saata ei suutnud. Mõnikord oleme saanud enne galopitõsteid täitsa kenasti koostööd nautida, Heinz on olnud lõdvestunud ja täiesti keskendunud. Täna mitte.
Võibolla see sadul ajas meid mõlemaid pabinasse, võibolla oli lihtsalt kuu kilpkonnas.
Vähemalt tuli ta alguses kenasti minu välja käidud rütmiga traavis kenasti kaasa. Pigem oleks tahtnud kiirustada. Ja loomulikult teise traavi lõpuks pidin oma parema jala hoidma tema küljest kaugemal. Ma sattusin segadusse, sest kuidas ma niimoodi manööverdan, kui ainult üks säär tohib küljele mingit survet avaldada, aga pärast, kui trenni lõpus sammu tegime, siis proovisin nii teda keerata, et kumbki säär ei läinud talle vastu külge ja sammus saime sel moel pööratud-keeratud sinna, kuhu tahtsin.
Esimesed galopitõsted tegin mina, pärast pakkus Heinz igaks juhuks ise. Aga need galoppi tõusmised olid olnud kenad (ok, ok, treener ütles tegelikult, et nii ilusaid ta pole meil Heinzuga varem näinud) ja me jätkasime galopis, et jätta Mr Murelikule mulje, et ta vastas ratsaniku küsimata küsimusele ja mitte teda liialt stressata. Galopp oli ka kena, ikka kehtib see, et sääred peavad olema paigal ja mitte ära kaduma. Voldi peal on kergem ka teda tagasi kutsuda ja mulle näis, et murepilved tema pea kohal polnud ka enam nii tihedad.
Kutsusin pisut tagasi, hoidsin sisemise käe allpool, välimisega kutsusin ka natuke kui vaja ja täitsa galopi moodi tundus. Natuke tundus keeruline jääda seljas otse, vaikseks ja lõdvestunuks, eriti peale seda, kui koputus uksele pani Heinzu paanikas teisele poole pagema. Vaene väike.
Rahulikku sammu teha ei saanud, Heinz tippis hirmus ettevaatlikult ja mina püüdsin olla ülilõdvestunud ja seljast/õlgadest vaba. Suurt muutust ma korda saata ei suutnud. Mõnikord oleme saanud enne galopitõsteid täitsa kenasti koostööd nautida, Heinz on olnud lõdvestunud ja täiesti keskendunud. Täna mitte.
Võibolla see sadul ajas meid mõlemaid pabinasse, võibolla oli lihtsalt kuu kilpkonnas.
Vähemalt tuli ta alguses kenasti minu välja käidud rütmiga traavis kenasti kaasa. Pigem oleks tahtnud kiirustada. Ja loomulikult teise traavi lõpuks pidin oma parema jala hoidma tema küljest kaugemal. Ma sattusin segadusse, sest kuidas ma niimoodi manööverdan, kui ainult üks säär tohib küljele mingit survet avaldada, aga pärast, kui trenni lõpus sammu tegime, siis proovisin nii teda keerata, et kumbki säär ei läinud talle vastu külge ja sammus saime sel moel pööratud-keeratud sinna, kuhu tahtsin.
Esimesed galopitõsted tegin mina, pärast pakkus Heinz igaks juhuks ise. Aga need galoppi tõusmised olid olnud kenad (ok, ok, treener ütles tegelikult, et nii ilusaid ta pole meil Heinzuga varem näinud) ja me jätkasime galopis, et jätta Mr Murelikule mulje, et ta vastas ratsaniku küsimata küsimusele ja mitte teda liialt stressata. Galopp oli ka kena, ikka kehtib see, et sääred peavad olema paigal ja mitte ära kaduma. Voldi peal on kergem ka teda tagasi kutsuda ja mulle näis, et murepilved tema pea kohal polnud ka enam nii tihedad.
Kutsusin pisut tagasi, hoidsin sisemise käe allpool, välimisega kutsusin ka natuke kui vaja ja täitsa galopi moodi tundus. Natuke tundus keeruline jääda seljas otse, vaikseks ja lõdvestunuks, eriti peale seda, kui koputus uksele pani Heinzu paanikas teisele poole pagema. Vaene väike.
Friday, January 10, 2014
Markusja
Terve esimese traavi õnnestus läbi ajada ilma pea jõnksutamise või vehkimiseta ja mul oli juba suu kõrvuni. Teise traavi alguses võtsin ratset lühemaks ja siis ajas Markus ka pea püsti, nii et esimesed kaheksad ja diagonaalid ei tundunud enam üldse toredad, aga muutsime pisut Mariti soovitusel trajektoori ja ma püüdsin ka olla ekstra vaikne oma kätega ja pilt läks palju paremaks.
Markus muutub palju leplikumaks siis, kui ma suudan oma sääred kohe "lukustada" tema külgedele, need ei loksu ja ei vehi, aga vaikselt annavad endast ikkagi märku. Nendel hetkedel on tunda, kuidas Markuse liikumine muutub ja kael/pea hakkavad ka teismoodi jõnksuma. Aga kui meil on käsil mingi vaidlus teemal "ratsme pikkus", siis ei ole ma ikkagi nii heas tasakaalus, et ma ei vajuks ette või taha. Niipea, kui mu säär lahkub hetkeks tema külje vastast, pole ka sujuvast Markusest jälgegi alles.
Vahepeal käisime kaheksaid üle lati, püüdsime seda teha nii, et mitte kuskil rütm ei muutuks.
Treener rääkis kõhulihastest, sellest, kuidas kõik osad kehast peavad oskama üksteisest sõltumatult reageerida ja Markuse eripäradest ka pisut.
MA SAIN TA JÄLLE TRAAVIST GALOPPI! Ja see ei tundunudki täna nii keeruline, nii et mulle tuli alles mõne aja pärast jahmatusega meelde, et ahjaa, see oli ju see hobune, keda ma sain ainult sammust galoppi.
Galopis ajasin teda kohe liiga edasi ja siis seletas Marit, et millal ja mismoodi reageerida. Esimesed üleminekud galopist traavi püüdsin liiga palju jaluste peale jõuda, see aga muutis üleminekud kuidagi eriliselt järsuks ja iga kord ma vajusin ette selle peale. Kõige parem üleminek tuli siis, kui ma üldse ei mõelnud selle peale, kuidas seda teha.
Ja siis jalavahetused - tegime diagonaalil mõned. Endale jäi tunne, et ma väänlesin kuidagi eriliselt üle seal seljas, aga treeneri arvates oli ok. Ühel korral lähenesime liiga suure hooga ja seetõttu oli Markusel olnud raske vahetada, aga ta vahetas siiski. Nii lahe loom.
Lõdvestustraavi ajal ta pisut sirutas oma kaela ja pead ette ja allapoole.
Nii vähe ongi õnneks vaja :)
Markus muutub palju leplikumaks siis, kui ma suudan oma sääred kohe "lukustada" tema külgedele, need ei loksu ja ei vehi, aga vaikselt annavad endast ikkagi märku. Nendel hetkedel on tunda, kuidas Markuse liikumine muutub ja kael/pea hakkavad ka teismoodi jõnksuma. Aga kui meil on käsil mingi vaidlus teemal "ratsme pikkus", siis ei ole ma ikkagi nii heas tasakaalus, et ma ei vajuks ette või taha. Niipea, kui mu säär lahkub hetkeks tema külje vastast, pole ka sujuvast Markusest jälgegi alles.
Vahepeal käisime kaheksaid üle lati, püüdsime seda teha nii, et mitte kuskil rütm ei muutuks.
Treener rääkis kõhulihastest, sellest, kuidas kõik osad kehast peavad oskama üksteisest sõltumatult reageerida ja Markuse eripäradest ka pisut.
MA SAIN TA JÄLLE TRAAVIST GALOPPI! Ja see ei tundunudki täna nii keeruline, nii et mulle tuli alles mõne aja pärast jahmatusega meelde, et ahjaa, see oli ju see hobune, keda ma sain ainult sammust galoppi.
Galopis ajasin teda kohe liiga edasi ja siis seletas Marit, et millal ja mismoodi reageerida. Esimesed üleminekud galopist traavi püüdsin liiga palju jaluste peale jõuda, see aga muutis üleminekud kuidagi eriliselt järsuks ja iga kord ma vajusin ette selle peale. Kõige parem üleminek tuli siis, kui ma üldse ei mõelnud selle peale, kuidas seda teha.
Ja siis jalavahetused - tegime diagonaalil mõned. Endale jäi tunne, et ma väänlesin kuidagi eriliselt üle seal seljas, aga treeneri arvates oli ok. Ühel korral lähenesime liiga suure hooga ja seetõttu oli Markusel olnud raske vahetada, aga ta vahetas siiski. Nii lahe loom.
Lõdvestustraavi ajal ta pisut sirutas oma kaela ja pead ette ja allapoole.
Nii vähe ongi õnneks vaja :)
Wednesday, January 8, 2014
Uuendasin sõprust Budaga
Päris vau-hüppetrenni pole juba ammu olnud. Sellist, kus kõik hüpped tunduks lendamisena. Täna ei tulnud ka kõik päris nii välja, nagu tahtsin, aga Buda andis küll endast kõik, mida küsida osati. Reageeris kenasti säärele, oli soojenduse ajal juba nii keskendunud, pehme ja ... mõnna.
Soojendushüpped ei olnud kõige hullemad, aga kui hoogu pole, sammud ei klapi ja hobune teeb pisikese pooliku sammu enne takistust, siis lähen segadusse ja tahan enne seljast minema hüpata.
Kauged hüpped tundusid mõnusamad, olgugi, et ka siis kadusin maandudes korraks seljast ja võttis rohkem aega tagasi tasakaalu saamine. Ja mida selle ratsmega teha? Kas siis, kui hobune hüppab kaugelt ja sirutab end pikemaks, lasen ratsme talle näppude vahelt järgi?
Püüdsin silmadega vahepeal ettevaatlikult vahesid mõõta, aga see tegi asja keeruliseks ja paar korda unustasin selle mõõtmise juures muud olulised asjad, näiteks ei olnud enne takistust säärtega piisavalt konkreetne. Raketiteadus...
Alguses õppisime ühe raja pähe, aga siis tulime seda teistpidi. Süsteemi seekord sisse ei võetud, mis võibolla ei olnudki nii kurb, sest ma olen seda nii vähe hüpanud, et ma ei tea, mismoodi ma talle keset parkuuri oleksin lähenenud.
Sõidan viimasel ajal Budaga harva ja olin unustanud, et kui tal pole hoogu sees, siis on seljas tunne, et ma ei saa tema rütmile pihta ja see väsitab selga. Kui aga tal on minekut ja ta kuulab säärt, siis on jälle tunne, et me oleme back in business.
Aga kuidas nad ikkagi panevad hobuse just õige koha pealt (tikutopsiga või ilma) takistusele tõusma? Gosh, kui põnev!
Soojendushüpped ei olnud kõige hullemad, aga kui hoogu pole, sammud ei klapi ja hobune teeb pisikese pooliku sammu enne takistust, siis lähen segadusse ja tahan enne seljast minema hüpata.
Kauged hüpped tundusid mõnusamad, olgugi, et ka siis kadusin maandudes korraks seljast ja võttis rohkem aega tagasi tasakaalu saamine. Ja mida selle ratsmega teha? Kas siis, kui hobune hüppab kaugelt ja sirutab end pikemaks, lasen ratsme talle näppude vahelt järgi?
Püüdsin silmadega vahepeal ettevaatlikult vahesid mõõta, aga see tegi asja keeruliseks ja paar korda unustasin selle mõõtmise juures muud olulised asjad, näiteks ei olnud enne takistust säärtega piisavalt konkreetne. Raketiteadus...
Alguses õppisime ühe raja pähe, aga siis tulime seda teistpidi. Süsteemi seekord sisse ei võetud, mis võibolla ei olnudki nii kurb, sest ma olen seda nii vähe hüpanud, et ma ei tea, mismoodi ma talle keset parkuuri oleksin lähenenud.
Sõidan viimasel ajal Budaga harva ja olin unustanud, et kui tal pole hoogu sees, siis on seljas tunne, et ma ei saa tema rütmile pihta ja see väsitab selga. Kui aga tal on minekut ja ta kuulab säärt, siis on jälle tunne, et me oleme back in business.
Aga kuidas nad ikkagi panevad hobuse just õige koha pealt (tikutopsiga või ilma) takistusele tõusma? Gosh, kui põnev!
Tuesday, January 7, 2014
dude, kus su jalused on?
Poole trenni pealt jõudsin järeldusele, et see peab olema kombinatsioon Grafs + Rolly sadul, sest teiste hobustega ei ole sellist nalja, et 100 korda kaovad jalused ära. Pärast tallis aga tuli meelde, et tegelikult oli sama jama ka tol korral, kui hüppasime suurel platsil Grafsiga, Carpi sadulaga. Nii et ilmselt ma olen lihtsalt allergiline Grafsi seljale, irw.
Selle hobuse otsaette peaks olema kirjutatud "kannatlikkuse õppetund", sest ma ei mäletagi, kas viimasel ajal on üldse olnud tundi, kus ma vähemalt korra ei vihastaks tema peale. Tema minu peale ka. Näiteks kui ma peaks stekki kasutama. Korralik takkalöömine käib asja juurde ja karastab iseloomu, ütleb selle peale suur valge räpane lätlane. Minu iseloom ei tunne ennast karastatuna, aga jalad on maha tulles nagu makaronid, sest nad püüdsid kogu trenni olla "kiired ja vihased".
Tegelikult päris naljakas... Vaatad hobust eestpoolt ja nii nummi on. Vaatad seljast ja kuuled iseennast urisemas. Tagant ei kannatanud täna teda vaadata.
Igal juhul saime läbi kokkupressitud hammaste tehtud kõik, mis programm ette nägi, olgugi, et mõne asjaga läks ropult palju aega. Õnneks oli platsil meist kahest kannatlikumaid, kes jaksasid juhendada.
Monday, January 6, 2014
kellele emotsionaalsed hüüatused ei meeldi, jätavad selle postituse vahele.
Trenn algas jälle kostüümidraamadega - saime esimese traavi juba peaaegu tehtud ja Markus tundus nii nii tore, kui Aaria sadulalt hakkas üks jalus minema kõndima. Lõpuks juba iga kord, kui traavile läksime :) Marit ja Milla nokkisid, et tuleb ilma jalusteta trenn ja milleks mulle üldse neid jaluseid vaja on, aga siis saime Jürka sadula ja kõik läks plaanikohaselt edasi.
Markus ei olnud enam plaanikohaselt pehme, ilmselt see seismine vahepeal oli ta mõtted mujale viinud. Aga oi kui ilusti ta reageeris sellele, kui võtsin säärtega ta ümbert kinni. Ikka mitu-mitu korda ulatati mulle viisakalt jälle ratset, et ma selle kokku keriks või midagi sellega teeks.
Domingo mägiselt seljalt saadud haavad ei ole veel paranenud ja ma isegi ei julgenud täisistaku peale mõelda, esialgu oli isegi sammus veel valus :)
Aga tühja sellest, täna oli jälle nende esimeste kordade päev. Näiteks kiljusin mõttes wiiiiiiiiiii! juba siis, kui sain Markuse traavist esimest korda elus galoppi! Ilma Mariti nõuanneteta oleksin muidugi juba peale paari ebaõnnestunud korda loobunud... Kui teisest jalast õnnestus samuti traavist tõsta, olin juba more than happy, aga siis tegime üleminekuid traavi, treener seletas, millal tagasi võtta, kuidas üleminekul jalustele vajutada ja Markus tegi kõike küsitut nii, nagu kellelgi oleks eesriide taga olnud pult käes. Mõnna.
Siis proovisime ... (trummipõrin) ... passage... Wiiiiiiiiii!!! Ja ... (veelkord trummipõrinat, palun) ... natuke piaffed! Nii mõnus oli seal seljas olla, Markuse väärikus kiirgas tema kõrvadest välja ja ma ei julgenud sõnakestki piuksuda, et muusika ei lõpeks.
Ühesõnaga .... wiiiiiiiiiiii!
Markus ei olnud enam plaanikohaselt pehme, ilmselt see seismine vahepeal oli ta mõtted mujale viinud. Aga oi kui ilusti ta reageeris sellele, kui võtsin säärtega ta ümbert kinni. Ikka mitu-mitu korda ulatati mulle viisakalt jälle ratset, et ma selle kokku keriks või midagi sellega teeks.
Domingo mägiselt seljalt saadud haavad ei ole veel paranenud ja ma isegi ei julgenud täisistaku peale mõelda, esialgu oli isegi sammus veel valus :)
Aga tühja sellest, täna oli jälle nende esimeste kordade päev. Näiteks kiljusin mõttes wiiiiiiiiiii! juba siis, kui sain Markuse traavist esimest korda elus galoppi! Ilma Mariti nõuanneteta oleksin muidugi juba peale paari ebaõnnestunud korda loobunud... Kui teisest jalast õnnestus samuti traavist tõsta, olin juba more than happy, aga siis tegime üleminekuid traavi, treener seletas, millal tagasi võtta, kuidas üleminekul jalustele vajutada ja Markus tegi kõike küsitut nii, nagu kellelgi oleks eesriide taga olnud pult käes. Mõnna.
Siis proovisime ... (trummipõrin) ... passage... Wiiiiiiiiii!!! Ja ... (veelkord trummipõrinat, palun) ... natuke piaffed! Nii mõnus oli seal seljas olla, Markuse väärikus kiirgas tema kõrvadest välja ja ma ei julgenud sõnakestki piuksuda, et muusika ei lõpeks.
Ühesõnaga .... wiiiiiiiiiiii!
Saturday, January 4, 2014
kellele seda sadulat ikka vaja on?
Ma mäletasin Domingot hoopis teistsugusena. Mäletasin, et ta ei tahtnud ühele (ei mäleta kummale) poole üldse mingit painet lubada ja temaga oli keeruline nurkasid korralikult läbi sõita (Anne kinnitas sama).
Seekord oli ta nõus igale poole painutama ja kui mul oli vähegi meeles küsida, sõitis nurgad kenas paindes läbi. Olime ilma sadulata, aga kui mu tagumik (see kaebleb siiani...) välja arvata, siis ma eriti sadulast või jalustest puudust ei tundnudki.
Juba esimeses traavis sain kenasti hakata ratset kokku koguma, ta lihtsalt viskas ise seda mulle paari sentimeetri kaupa kätte, teises tegime volte, üleminekuid, serpentiine. Ilm lubas suurel platsil sõita (pidu-pidu!) ja seni, kuni talli jõudsime, ei tulnud taevast piiskagi alla.
Tegelikult tegi Domingo mulle mõne märkuse ka. Näiteks kui ma tegin esimesed galopitõsted. Ta tõusis, aga ma vajusin ette ja Domingo ütles ka selle peale, et ma kukele läheks. Kolmas tõste oli täitsa korrektne ja peale seda läks kõik lihtsamini, sest ma pingutasin ennast seljas püsti hoida ja mitte alla vaadata.
Pärast sõitsime mõned voldid üle lati.
Seekord oli ta nõus igale poole painutama ja kui mul oli vähegi meeles küsida, sõitis nurgad kenas paindes läbi. Olime ilma sadulata, aga kui mu tagumik (see kaebleb siiani...) välja arvata, siis ma eriti sadulast või jalustest puudust ei tundnudki.
Juba esimeses traavis sain kenasti hakata ratset kokku koguma, ta lihtsalt viskas ise seda mulle paari sentimeetri kaupa kätte, teises tegime volte, üleminekuid, serpentiine. Ilm lubas suurel platsil sõita (pidu-pidu!) ja seni, kuni talli jõudsime, ei tulnud taevast piiskagi alla.
Tegelikult tegi Domingo mulle mõne märkuse ka. Näiteks kui ma tegin esimesed galopitõsted. Ta tõusis, aga ma vajusin ette ja Domingo ütles ka selle peale, et ma kukele läheks. Kolmas tõste oli täitsa korrektne ja peale seda läks kõik lihtsamini, sest ma pingutasin ennast seljas püsti hoida ja mitte alla vaadata.
Pärast sõitsime mõned voldid üle lati.
Thursday, January 2, 2014
Markus ja ratsmekontakt
Täna õppisin jälle väikestest asjadest rõõmu tundma. Saime Markusega tehtud terve suure maneeziringi, nii et minu käte ja tema suu vahel oli õrn, aga kindel muutumatu kontakt (ma ei julgenud peaaegu hingatagi), Markus ei vehkinud peaga, liikus pehmelt. Mmmm.
Markuse võimete ampluaa on sadu kordi suurem kui see menüü, mida ma talle suudan selle tunni jooksul pakkuda, aga ma püüdsin agaralt teda täna mitte igavlema jätta, tegime isegi sammus kogu aeg midagi teistsugust. Volte takistuste ümber, igasugu pisikesi kaheksaid, nelja-aasalist serpentiini ja muud sellist.
Kui keegi õpetab kätega väga sujuv ja ettevaatlik olema, siis on see kindlasti Markus, sest igasuguse ootamatu liigutuse peale viskab ta pea nagu jonnipunn teisele poole. Ma püüdsin teda mitte eriti eest kiskuda, et mitte vanakest ahistada, ratset käest ei lubanud küll kiskuda (püüdsin vähemalt), aga mõtlesin rütmile ja sellele, mida ma säärtega teen. Vehkimist oli ikka, eriti kui mu vasak käsi tegi mõne ootamatu jõnksu. Markus seevastu läks mõne aja pärast väga toredaks, liikumine oli pehme, mingil hetkel saime kiita rütmi ja impulsi eest ning tunni lõpus ütles treener, et Markus oli täna kenasti läbi selja töötanud, mida ta pole ammu teinud :)
Galopitõsted traavist? Eeeee... ei. Ma proovisin kaks korda ja kui ma tema vetrumise peale pea oleks peaaegu vastu maneezi lage ära löönud, mõtlesin, et teen täna mõlemale teene, kui tõstan teda sammust. Traavist pole teda kunagi veel õnnestunud ja sammust tõuseb ta nii-nii mõnusasti.
Galopp oli mõnus ja mugav. Üleminekud sammule ei olnud nii head, mitu korda vajusin ikkagi ette ja ei saanud tema rütmile pihta. Pean neid kindlasti palju-palju rohkem tegema.
Leidsin jõulude ajal koristades vana märkmiku, kuhu olin kirja pannud mingid eesmärgid aastaks 2013, sh ka ratsutamise kohta. Mõni ajas muigama ka. Kui erinevalt ma vaatan igasuguseid asju 12 kuud hiljem...
Aga kui neid pisut üldisemas võtmes vaadata, siis suurema osa taha võib vist linnukese kirja panna. Mõni on saavutatud paremini, mõni halvemini. Paljud tuleb ümber sõnastada, sest ma kindlasti ei mõistnud siis asjade sisu samal moel kui praegu. Võibolla olin ka pisut liiga optimistlik ja kasutasin üle väljendit "selgeks saama" või "oskama".
Ja mis siis selleks aastaks kirja panna? :)
Markuse võimete ampluaa on sadu kordi suurem kui see menüü, mida ma talle suudan selle tunni jooksul pakkuda, aga ma püüdsin agaralt teda täna mitte igavlema jätta, tegime isegi sammus kogu aeg midagi teistsugust. Volte takistuste ümber, igasugu pisikesi kaheksaid, nelja-aasalist serpentiini ja muud sellist.
Kui keegi õpetab kätega väga sujuv ja ettevaatlik olema, siis on see kindlasti Markus, sest igasuguse ootamatu liigutuse peale viskab ta pea nagu jonnipunn teisele poole. Ma püüdsin teda mitte eriti eest kiskuda, et mitte vanakest ahistada, ratset käest ei lubanud küll kiskuda (püüdsin vähemalt), aga mõtlesin rütmile ja sellele, mida ma säärtega teen. Vehkimist oli ikka, eriti kui mu vasak käsi tegi mõne ootamatu jõnksu. Markus seevastu läks mõne aja pärast väga toredaks, liikumine oli pehme, mingil hetkel saime kiita rütmi ja impulsi eest ning tunni lõpus ütles treener, et Markus oli täna kenasti läbi selja töötanud, mida ta pole ammu teinud :)
Galopitõsted traavist? Eeeee... ei. Ma proovisin kaks korda ja kui ma tema vetrumise peale pea oleks peaaegu vastu maneezi lage ära löönud, mõtlesin, et teen täna mõlemale teene, kui tõstan teda sammust. Traavist pole teda kunagi veel õnnestunud ja sammust tõuseb ta nii-nii mõnusasti.
Galopp oli mõnus ja mugav. Üleminekud sammule ei olnud nii head, mitu korda vajusin ikkagi ette ja ei saanud tema rütmile pihta. Pean neid kindlasti palju-palju rohkem tegema.
Leidsin jõulude ajal koristades vana märkmiku, kuhu olin kirja pannud mingid eesmärgid aastaks 2013, sh ka ratsutamise kohta. Mõni ajas muigama ka. Kui erinevalt ma vaatan igasuguseid asju 12 kuud hiljem...
Aga kui neid pisut üldisemas võtmes vaadata, siis suurema osa taha võib vist linnukese kirja panna. Mõni on saavutatud paremini, mõni halvemini. Paljud tuleb ümber sõnastada, sest ma kindlasti ei mõistnud siis asjade sisu samal moel kui praegu. Võibolla olin ka pisut liiga optimistlik ja kasutasin üle väljendit "selgeks saama" või "oskama".
Ja mis siis selleks aastaks kirja panna? :)
Wednesday, January 1, 2014
overthinking, underdoing
Ma ei mäleta, et Aaria oleks kunagi varem eest nii põhimõtteliselt kange olnud... Kohe, kui ma hakkasin käega tegema stressipalliliigutusi, hakkas ta lõuga ettepoole vedama ja ma olin täitsa jännis. Nuta või naera, ma püüdsin olla kätega hirmus õrn, lõdvestada õlad, hoida ennast püsti ja kontrollida, et säär töötaks õige koha peal, et kannad kuskil ei tilbendaks, aga muutust ei mingit. Midagi jäi ikka puudu.
Veel üks asi, mis alguses väljakutseid pakkus, olid peatused. Ei ole ette nähtud, ütles Aaria ja vedas mind uljalt edasi.
Teises traavis tegin traav-samm-traavi üleminekuid, edasisõitmisi ja tagasivõtmisi. Selle lõpuks hakkas õrnalt tekkima ratsutamise tunne, aga kui oled paar korda elus saanud tunda seda päris õiget tunnet, kui hobune kannab sind udukergelt mööda platsi ja ratse on justnagu naljapärast näppude vahel, kuskilt midagi välja pigistama ei pea ja muusika kõlab kõrvus, siis enam see "niisama ratsutamise tunne" just doesn't do it for me ...
Hobused soojaks ja siis tulime galopis voldi peal üle maaslamava lati. Võiks ju arvata, et lihtne ülesanne, aga kaugelt paistis nagu kõrgem matemaatika. Ei ole vaja lugeda igasuguste Breisnerite artikleid, kui need pea sassi ajavad, irw...
Esimesed korrad pingutasin ise hullult seljas üle, pärast püüdsin lihtsalt hoida rütmi, joonistada voldi parajalt ümarama, saada hobuse lati keskele ja otseks, ei tõusnud sadulast välja ja kõik ülejäänud jätsin Aariale välja mõelda. Ma ei näe veel stride, eriti kui olen, keel suust väljas, ametis igasuguste nõmedate asjadega (nagu näiteks jaluste talla all hoidmisega, grrr!). Aaria näeb küll kui vaja.
Jalavahetus sinimustvalgel kavaletil. Kuidas kurat see õieti käis? Vaatasin, kuidas Milla ja Annabel seda tegid, aga kui püüdsin järele teha, kaotasin tasakaalu, kerkisin sadulast liiga välja või tegin muud sellist ebakonstruktiivset. Välja hakkas tulema siis, kui otsustasin, et ma ei tee midagi, lihtsalt püüan hobuse võimalikult otse ja toredasti sealt üle saada, ilma ise sadulas midagi tegemata.
Siis tegime mitmeid asju järjest (volte üle lati mõlemast jalast, seotud vahega lattaedu, valge latti ja sinimustvalget. Iga kord, kui lähenesime millelegi uuele, muutus esmatähtsaks kahtleva Aaria keskele tüürimine.
Pilt oli treeneri sõnul olnud päris paha. Poolistakus tuldud rohelisetriibulised lattaiad oli olnud ainuke enam-vähem sooritatud osa rajast.
See viimase aja jaluste draama on tingitud sellest, et ma ei toetu neile piisavalt. Kui tegime lõdvestustraavi, pööras Marit tähelepanu sellele, et siis olid mu kannad all ja toetus õiges kohas. Traavis on see muidugi lihtne, kergendades ei saa kuidagi ignoreerida jaluste funktsiooni, galopis kipun ma ikkagi hoidma sääri suht kangelt fikseeritud asendis hobuse külgede ümber ja jalused kaotavad minu jaoks osa oma tähtsusest...
Subscribe to:
Posts (Atom)