õnnistatud olekus Agne

Vaatasin Agnet ja mõtlesin, et kas survepesuri vooliku otsa ühendamine oleks liiga suur vaev? Ja kuidas selliste ilmadega on võimalik veel leida sopalompe püherdamiseks?
Oh well...
Maneezis oli selga saamisega jändamist, sest Agne ei tahtnud saepurupakkide kõrval seista, minul jälle on paha tunne maast selga minna, veel vähem, kui tegemist tiine märaga. Ma ei tea, kuidas mõjus tiinusele see, et ma Agnet tagasi saepurupakkide poole suunasin seni, kuni ta puhkis õhku, tõmbas pea lakke, oli seda nägu, et tema lahkub stseenilt ja ma rippusin tal ratsme küljes, aga kui ta teist korda tagasi saepuru paki kõrvale pargitud sain, seisis ta küll väga kenasti paigal. Ülipüüdlikult  isegi veel mõnda aega pärast seda, kui ma juba seljas istusin.

Alustasin ilma jalusteta, tema laia selja puhul on nii raske mõõta jalusepikkust enne seljas istumist. Keskmisest põnevam oli, sest peeglitega nurka Agne polnud nõus minema ja kui ma püüdsin olla veenvam, tahtis ta sellest nurgast mööduda galopis. Tema seljas on väga mugav istuda. Katrin küsis hoolitsevalt (ja kas ma märkasin ta hääles murelikkust?), et kas ma olen kindel, et ei taha ikka jaluseid võtta. Nägime Agnega vist väga sõjakad välja :)

Ülejäänud trenn möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta. Ta küll tahtis esialgu kimada ja natuke oli keeruline saada teda nii liikuma, et me õlaga kuskile ei vajuks/kukuks, aga muidu oli kõik nagu ikka.

Kas ma olen varem maininud, et on terve ports väljendeid, mille tähendust ma siiani ei mõista :)
Näiteks see "kergenda välimise õla peale"? See on mind alati hämmingusse ajanud. Ma päriselt ei saa aru, et mida see välimine õlg siis tegema peab, ja kuidas on võimalik selle peale kergendada? Õnneks pole seda mulle viimasel ajal keegi öelnud. Mulle oli arusaadavam see jutt, et kui sisemine jalg puudutab maad, siis ratsanik peab olema õhus.

Samamoodi olen kogu aeg, suu ammuli, kuulanud, kuidas räägitakse hobusest, kes on "säärte ja ratsmete vahel koridoris". No ta füüsiliselt justnagu on ju, aga mida peab siis ratsanik veel tegema? Kus need käed peavad olema ja milline peab olema kontakt? Kunagi oli mingis artiklis selgitus sellest, kuidas hobune on takistuse poole liikudes säärte vahel nagu torus, aga see pole ju üldse seesama asi?

Ma siis täna küsisin treenerilt ja osaliselt vist sain aru ka. See osa oli arusaadav, et käed suunavad hobuse esimest osa ning sääred ja istak mõjutavad hobuse tagumist osa. Ainult, et kui ma proovisin seda järele teha või saavutada, siis ei tajunud hobuse seljas veel mingit erinevust. Need kaks asja ei käi veel sünkroonis ja nagu eilne trenn taaskord näitas (see viimane siis), et mu käed elavad oma elu ja ronivad kas mulle kintsu peale või tõusevad liiga kõrgele ja sellega peab teadlikult tööd tegema, sest mul on juba kujunenud välja mingid harjumused. Rääkimata sellest, mida mu istak või sääred suudavad või veel ei suuda. Babysteps, babysteps, goddammit...

Agne pidi pärast taluma veel minu ja Kertu steppimist tema jalgade ümber pesuboksis, kus me ta sokke püüdsime puhtamaks saada.

mära ja mina

Mina: "Agne, tavai lähme veidi kiiremat sammu?"
Agne: "Ei."

Mina: "Kuidas oleks voldiga paremale värava juures?"
Agne: "Ei. Kui tohib, siis ma lahkuksin siit vasakule."

Mina: "Kas me võiks teha samm-traav üleminekuid?"
Agne (värava juures seisma jäädes ja häälekalt Pätu ja Täpi suunas karjudes): "Appi, kuhu te nüüd lähete? Ärge jätke mind kahekesi ja ilma tunnistajateta selle hulluga!"

Needless to say, ülejäänud tund läks enam-vähem sama muusikaga edasi.
Vahepeal saime juba kokkuleppele, näiteks hakkas mõne aja pärast meil sääre eest astumine välja tulema. Aga valida oli enamasti kahe reageerimise vahel - nullreageerimine või siis pidin mina reageerima mingil moel Agne ettepanekutele joosta kuskilt õlaga välja, minna galoppi siis ja seal, kus ta ise tahab ja muud sellist vahvat.
Vasakule poole galopis püüdsin küll hirmsasti esimesest sammust hoida rütmi kontrolli all, aga see ei paistnud vist väljapoole eriti välja, igal juhul pidin sellele rohkem tähelepanu pöörama.
Paremale poole oli treener välja mõelnud kavala plaani ja juba trenni alguses lilla ristikese püsti pannud, et üle selle proovida tõsta. Agne tundis plaani ja võttis ohjad enda kätte. Tõusis galoppi siis, kui tahtis, minu palve peale seisma jääda vedas mind teisele poole platsi, kui ma tahtsin voldile minna, vedas mind, õlg ees, mööda pikka sirget värava poole ja ma ei osanudki enam midagi peale hakata. Lihtsalt ära tahtsin sealt seljast. Treener ütles ka, et sellises seisundis pole jätkamisel mõtet ja sain oma jalad jälle maha toetada.

* * *

hiline õhtutund ja Agne

Ma tegelikult jõudsin talli nii hilja, et olin veendunud, et enam sõita ei saa, aga Taive andis mulle lausa hobust valida.
Agne näis pettunud ja pahur, et ta sellisel kellaajal koplist ära toodi. Nojah, enamus lastest olid ju juba ära läinud, võib-olla tädi Agne arvas, et huh, seekord läks temast liisk mööda.
Igal juhul tegime kiiresti-kiiresti ja tormasime platsile.
Rütm. Rütm. Rütm.
See õlgadega välja trügimine on ka asi, mida ma ei oska alati ära hoida. Paremale polnudki nii hull, aga vasakule näisime vahel puhta kreenis pöördeid välja võtvat. Nii me jälle volditasime, vaesel tädi Agnel käis vist pea ringi, aga vähemalt ta ei ennetanud enam mu soove ja peale ohtraid peatusi kohtades, kust ta muidu hakkas õlg ees ära kiskuma, ei olnud ta oma ideedega enam eriti pealetükkiv.
Täisistakut jälle palju-palju-palju. Agne seljas pole see ka üldse raske.
Esimene galopitõste (vasakule) näis jälle nii õige, et mõttes kiitsin ennast. Suunda vahetades püüdis Agne jälle kihutada ja muutus murelikuks. Proovisime ja proovisime, aga tõusime ikka valesse jalga. Siis tegime ühe korra veel vasakusse, et lõpetaksime positiivses võtmes ja siis lõdvestas Agne end ära.

Mõned pildid ka, aitäh Kertu!

Agne vol 2

Agne oli täna veel toredam kui eile ja traav-samm olid puhas sõidumõnu. Ta lõdvestus, puristas, näis nii keskendunud ja tore. Milla käskis jälle sõita edasi ja võtta tagasi. Saime suht palju ise platsi peal improviseerida, kuni Arons ja Dolores hüppasid.
Suunal vasakule tegin oma Agnega sõitmise ajaloo kaks kaunimat tõstet, kui võib nii öelda. Agne tõusis nii kergelt ja kenasti. Võib-olla lihtsalt sattus hetk nii õige, aga mul oli kange tahtmine jesss! karjuda.
No paremale seda rõõmu ei olnud, sest ükskõik, mismoodi ma ka ei üritanud, vastas Agne sellele vaid äravedamisega, hakkas tegema midagi traavi ja galopi vahepealset, tiris mult ratsmeid käest ja näis üldse nii ... metsik. Oeh. Proovisime ja proovisime, aga paremaks midagi ei läinud ja lõpetasime ikkagi ära. Tegime lõdvestustraavi, milles Agne selgelt andis endast parima ja lõdvestus, painutas, liikus sääre eest kasvõi puu taha (ilmselt suurest kergendusest, et see hull seal seljas enam galoppi ei küsi). Ma olin suht nukker, aga Milla samas jälle ütles ülejäänud tunni kohta, et ta on üllatunud, et selline ... kuidas seda öeldagi ... metsik hobune nii hästi võib toimida.
I guess it's a good thing?

Agne ja vahvad skeemid

Trenni tegi meile Milla.
Tegime ära esimese traavi ja siis tuli sammus sõita looma edasi, võtta tagasi, teha peatusi ja hoolitseda selle eest, et niipea, kui säär läheb vastu hobust, siis hobune selle peale ka kohe reageeriks.
Siis tulime üle lattide, mida oli ühekaupa ja kolmekaupa, siis jälle voldi peal edasisõitmist ja tagasivõtmist traavis. Väga asjalik värk.
Siis pidime sõitma Milla poolt väljamõeldud skeemi. Plats oli jagatud lattidega kaheks ja me vastavalt Anne/Markuse või Susanna/Fannyga pidime olema üksteisele peegelpildiks. Hobuste sammu ja traavi pikkused olid nii erinevad, kui saavad olla, nii et suurim osa ülesandest oli jälgida üksteist (nii on võimatu alla ja hobuse lakka vaadata) ja mitte jääda maha ega tormata ette. Viimasele paarile pidi Milla mõtlema välja jubeda karistuse.
Skeemis oli volte, serpentiine, diagonaale, sammu, traavi, peatusi jms. Agnel oli selleks ajaks tiksunud muidugi juba kell niikaugele, et nurka jõudes püüdis ta ikka edasi jõnksatada, et nüüd on galopi aeg ju. Ta oli kergelt öeldes hämmingus.
Skeemid tulid iga korraga paremad ja paremad välja.
Pärast tegime vasakule galoppi, mis oli galopp nagu galopp ikka, väga palju pidi olema sisemine säär kogu aeg (ja ma mõtlen kogu aeg) vastas, et ta ikka pöörded välja sõidaks, mitte ei vajuks õlg sees, kuskile ära. Niipea, kui suund sai vahetatud, algas Agnel paanika, ta hakkas juba sammus peaga üles-alla vehkima ja kui läksin traavi, tundsin jälle, kuidas ta tahab ise hakata minust sõltumatult kuskile tormama, püüdis Täpi saba alla kihutada ja kõige tähtsam - mitte mingil juhul ei tahtnud ta paremasse jalga galoppi minna. Püüdsime küll paar korda, aga see ei toonud eriti tulemust ja et vaest Agnet mitte rohkem paanikasse viia, tegime lõputraavi (mille eest saime kiita) ja läksime porgandeid sööma.

ei tundunud sedasorti päev

Sel nädalal on mind korduvalt ära veetud ja õlg sees minema tormatud. Hobuste poolt siis.
Agne jätkas traditsiooni (või oli neil neljakesi kokkulepe) ja ma sain aru, et ikka üldse ei oska ratsutada.
Traavis oli tegelikult täitsa tore, eriti teises, kus tegime igasugu pudru ja kapsaid - volte, suuremaid ja väiksemaid kaheksaid, serpentiine, pikendusi, kokkkuvõtmisi, kõike, mis mul pähe tuli.
Ja siis ehmatas Agne millegi peale ja tormas keskliini pidi Birgiti suunas minema. Uhh, milline hoog tädil sees oli :)
Galopitõsted vasakule ei tulnud esimesel minutil, sest tädi Agne tahtis ikka pigem ise otsustada, et kust ja kuidas. Talle sobisid paremini nurgad. Mulle mitte niiväga ja ma üritasin jälle teha kuskil ettearvamatus kohas tõste. Vasakusse jalga saamises polnud muidugi erilist probleemi, aga paremasse küll. Agne oli vastu. Igatpidi. Proovisime ilma latita ja latiga, aga ei õnnestunud ja lõpetasime tänaseks ära.
Birgit lohutas pärast, et ei paistnud üldse sellise päevana, millal see võiks õnnestuda. Ma tundsin ikka, et sel nädalal ei ole nagu eriti mingit edasiminekut olnud. Võib-olla on nii, nagu Kertuga arutasime - mida kaugemale edasi, seda paremat sooritust ja suuremat vau-efekti on vaja, et tekiks edasimineku tunne. Täna tundus, et liiga aeglaselt läheb kõik ja arengut poleks nagu üldse.
Naljakas tunne, sellega oleks justnagu kiire kuskile...

flexible Agne

Agne ei püüdnud täna koplist välja tulles haarata ampsu platsi äärest, nagu eelmisel korral.
Sõites tundus ta nii painduv ja flexible, rütmi suutsime hoida ühtlase ja nurgad sõitsime välja.
Paremasse jalga tõsted valmistavad ikka peavalu ja pusisin kõvasti. Agne ei ole naiivne mutt, ta nägi eesolevat latti ja tõusis igaks juhuks kaks sammu enne seda vasakusse jalga. Lati peal tegi küll jalavahetuse, aga sellesse lõksu ta enam ei kukkunud. Iga kord nurka jõudes püüdis ta ise ennetada ja vasakusse tõusta ja kui latt jõudis meie vaatevälja, tundsin, kuidas tädi hakkas kiiremini hingama (või vahel isegi hoidma hinge kinni...).
Ühel hetkel, kui möödusime taas latist, tõusis ta täiesti lambist galoppi ja kihutas platsi värava poole. Hmm. Ausõna, ma ei norinud temaga tüli, see tuli mulle ka ootamatult.
Värav pandi kinni ja ma püüdsin voldi peal teda õigesse jalga tõsta, aga maagilised hetked olid ilmselt tänaseks läbi. Tegelikult oli lõputraav päris tore, ta oli jälle nii painduv ja nii kenasti läks sääre eest ühele ja teisele poole.

P.S. Vaatasin, mismoodi Laki täna galopis jalga vahetas, tirilimpsti ühele ja teisele poole ja sipelga tunne tuli peale. Või siis tädiratsutaja tunne, kui soovite.
Arghhh. One day...

latid ja Agne

Tädi Agne mõtles poole tee peal kopli värava poole ümber ja kiskus ennast lahti, et uuesti heinarulli juurde oma suur tagumik ära parkida. Tsirkus Barcelona.
Kui jõudsime koplist õnnelikult välja, üritas ta joosta kuskile elupuuheki kõrvale künka otsa. Peale seda oli vaja veel teel talli kaks korda oma hunnikuid kuskile puistada ja rohkem vahejuhtumeid ei olnudki.
Vähe on vist üldse neid hobuseid, keda ei pea alguses edasi ajama, et samm oleks "going somewhere"-samm. Mõned Heinzud ja sellised on, aga tõeline tunnikas ei lase ennast säärest esialgu üldse segada ja teeb kõik selleks, et tunni alguses veel korraks sõba silma peale saada.
Traavis tahtis Agne esialgu küll kiirustada, ent tuli kohe ja kiiresti minu rütmiga kaasa. Üldse näis ta täna jälle suht paindlik ja tore. Kui nüüd nendest lattidest ei peaks kirjutama, sest esimesed lattidest üle kõndimised olid masendavalt lohakad ja häälekad. Mul tuli rohkem vaeva näha, et olla otse ja mitte lasta tal vingerdada.
Marit seletas, et millal rohkem pöördes jaluse peale toetuda, millal ja kui palju sisemist säärt pöördes vastu hoida ja millise hobusega kuidas tegema peaks. Agnega jõudsin nimelt vasakust jalast latte kõndides tulemuseni, kus peale lattide peale otseks saamist lükkasin sisemise jalaga veel pisut liiga üle.
Galopitõsted ei õnnestunud seekord eriti, nii vasakusse kui paremasse jalga jamasime korralikult Paremasse ei saanudki, olgugi, et skeemitamiste peale oli paar korda Mariti sõnul juba lubanud, aga ma ei osanud kohe õigesti reageerida. See info või teadmine, mis temal väljaspoolt vaadates on, oleks hindamatu väärtusega mulle seljas olles, eriti kui saaks keha nii kontrolli alla, et enam ei vaju ette-taha, suudad kohe reageerida õige keharakuga. Praegu ei saa ma veel alati aru, kummast jalast Agne tõusis ja läheb samm-paar (või kiirest lubamatust pilgust alla), et sellele pihta saada. Mariti sõnul oleks tegelikult vaja mõista, kumba jalga Agne kavatseb tõusta, et siis reageerida sellele õigesti.

Tädi Agne

Tädi Agne kohta räägiti tallis palju head. Paremasse jalga galoppi tõusmise kohta kasutati küll sõnu: "loterii", "õnne värk", "ilma latita ei saa" jne, aga kõik muu oli ülivõrdes.
Ta oli seljast vaadates pisut Laki moodi, ainult et kohe algusest peale näis elastsem, nurkades ei olnud mingit jäikust ega kangust, rütm näis olevat lihtne kontrolli all hoida (vähemalt traavis).
Üle pika aja tegin täisistakut. Õlad kerkivad ikka üles ja käed ei lange õigest kohast. Püüdsin mitu korda neid õlast alla "riputada" nagu Lika trennis.
Vist jooksime kenasti.
Galopis hakkas ta esialgu jälle üritama ennast ise galoppi ajama. Esialgu tegime paremale poole ja tõepoolest tõusime kogu aeg vasakusse jalga, lati pealt või mitte.
Suurem tabamus oli aga see, kui galopitõsted hakkasid pigem meenutama tõsteid ja veel - kui sain galopirütmi kontrolli alla, nii et me lihtsalt enam ei müdistanud volte, vaid jooksime ka nurgad kenasti läbi. Oligi nii, nagu lubatud: kui saad rütmi kontrolli alla, muutub kogu hobune juhitavamaks.
Aitäh, tädi Agne.