rida esimesi

Saan lisada oma "esimeste" nimekirja veel mõned asjad:

* esimest korda lõikasin hobuse lakka
* esimest korda pakkisin võistluseks varustust valmis
* esimest korda sõitsin võistlustele kuskile mujale
* esimest korda võistlesin siseruumides
* esimest korda soojendasime voldi peal tihedas liikluses
* esimest korda laadisin ise hobust autosse

Ma ei teagi, mida sellest võistlusest niiväga kirja panna on... Uus kogemus, teistmoodi kogemus, aga ka nukker kogemus. Eelmisel õhtul asju pakkida või hommikul Veskimetsa sõitma hakata oli tore, kõigil oli tuju hea. Liblikaid kõhus ei olnud, aga polnud ka eelmine kord, nii et ma ei muretsenud. Küll need tulevad, hiljemalt peale sõitu.

Soojenduses tundsin ahistust, et ma ei saanud kuskil mingit hoogu sisse võtta ja iga hüpe lõppes peaaegu alati peatusega või sammu jäämisega, sest muidu oleks kellegagi kokku põrganud. Ma tundsin kogu aeg, kuidas Buda veel mediteerib oma hommikust meditatsiooni. Ei mingit hoogu. Kus oli see hobune, kes kolmapäeval minuga üle takistuste lendas, nagu meil poleks mingit kaalu? Kes otsis järgmist takistust, keera ainult nina õigele poole ja hoia kinni?

Kõrvus kõlas Tõnu hääl, kes Ruila trennides loivava Theodori kohta ütles tihti, et hobust tuleb sõita edasi niikaua, kuni tekib vajadus tagasi võtta. Alles siis saab hakata rääkida sõitmisest.

Meil Budaga oli seis selline, et igal võimalusel oleks ta jäänud sammu või seisma. Noh ja sellises seisus ei olnud hea tunne võistlusplatsile minna.

Sõit oli hale. Noh, tegelikult me ju rada läbisime. Kuidagiviisi. Esimese takistuse peal hüppasin hullult ette, enamuse ajast tundus, nagu veaksin hobust enda järel, Budal polnud mitte mingit minekut. Aga ... ta hüppas siiski kõigest üle, mis talle ette jäi. Eelviimaselt takistuselt tulles vaatasin alla (mis jalg meil ongi, kulla Buda?) ja ... (this is bad.. mul on seda raske isegi kirjutada ...) jäime hiljaks viimasele takistusele. Tegime voldi, enne kui sellest üle saime, ent muidugi saime kirja tõrke ja lisaks ületasime mõnusalt normiaega.

Ma ei läinud tulemusi vaatama, nii et ma ei teagi, kui palju me karistuspunkte kokku saime. Ei ole siiani suutnud ka video pealt oma sõitu vaadata, korra panin juba selle käima ja siis hakkas seest keerama. Kui pilgud suudaks tappa, siis ma oleks olnud juba enne võistlusplatsilt väljumist kutu.

Anne tegi Budaga samas parkuuris sõidu ja kui ta oli hommikul lootnud, et ma sõidan Buda eelnevalt soojaks, siis pidi ka tema pettuma, tal oli olnud samamoodi raske teda liikvele saada.

Hea õppetund. Nõme õppetund.

Edit: Leidsin paar hommikust unist pilti sellest päevast:

 

Teistmoodi Zeppelin

Täna oli teistmoodi trenn - Milla sattus olema samal ajal pisikese armsa täkuga trennis ja aitas mind Zeppeliniga step-by-step. Põhiline probleem oli ratsmekontakt - kui Zeppelin hakkas peaga vastu maad vajuma, läksid mu käed alandlikult järgi ja sellest kujunes jälle mingi köievedamisvõistlus.

With a little help from a friend saime me tegelikult pildi vahel päris toredaks. Olgugi, et tekkis hetki, mil Zeppelin tegi isetegevust (loe: millal tal hakkas igav), siis suurema osa trennist saime omavahel hästi läbi ja iga kord, kui tekkis mingi mure, ütles Milla, mida teha ja kuidas.

Änksa trenn oli.

ühest äärmusest teise - Zeppelin

Kellele seda jõusaali ikka vaja on, kui saab Zeppeliniga sõita?

Hobune sääre ees? Over-rated, ütles Zeppelin ja puhkis vaevaliselt edasi. Esimene traav ei olnud kindlasti suurem asi vaatamisväärsus. Vaikselt ja aegamisi võtsime hoogu. Hoidsin ratsme pigem pisut lühikese, keskendusin sellele, et me oleks otse ja läheks sammupealt sinna, kuhu ma plaanin minna. 

Sammupausid tegin mõõdukad ja hobusele ei andnud eriti aega omi mõtteid mõelda. Nii tegime ka sammus igasugu trikke. Näiteks väiksemaid kaheksaid ümber takistuste. Või sääre eest astumist. Tegelikult… see ei olnud vist päris sääre eest astumine… Selles mõttes, et hobune liikus lihtsalt, külg ees, keskjoonelt rajale. Mitte samal ajal ettepoole astudes. Ma olin natuke segaduses. Zeppelin oli enesekindel.

Mõlemale poole tegime sama ja siis jätkasime traaviga. 

Pärast, kui Marit ütles, et selle hobusega ei olegi vaja mõelda niipalju edasisõitmisest ja et tema samm ongi teistmoodi, selgitas see nii mõndagi. Ma ei olnudki tegelikult mures, sest kõik sõltub, millega võrrelda. Kui ma mõtlesin minu ja Zeppelini viimase ühise tunni peale, siis tundus tänane täitsa piknik. Teise traavi lõpuks jäin rahule sammuga, rütmiga, olime (väikeste eranditega) otse, Zeppelin oli nõus igale poole painutama ja tundus olevat peaaegu ratsmes. Isegi täisistakut julgesin proovida. Selles sõitmine oli küll nagu palgi mäkke tassimine, kui proovisin mõned korrad edasi sõita, siis võttis see nii võhmale, et üleminekute kvaliteet hakkas kannatama. 

Kogu aeg kummitas peas „unmovable frame“, ma ei tea, kust tekstist või videost see mulle pähe on jäänud, aga kui ma selle peale täna mõtlesin, tuli Ebbe-Liisa meelde. Noh, seni on kõik hästi, kuni me mõlemad Zeppeliniga suhtume vastastiku austusega ratsmekontakti.  Kui ta hakkab pead alla tirima (ja mina seda vastu tirima), siis kaob ka igasugune „sügav istak“, tasakaal või „unmovable frame“ kohe ära ja ma näen eriliselt vaeva sellega, et õlad ei vajuks ette ja et kogu mu ülakeha ei hakkaks hobuse õlgade kohal kõlkuma. 

Kui me siis lõpuks galopini jõudsime, maksis see ratsmekontakti suutmatus jälle kätte mu tasakaalus. Raske oli esialgu sõita, põntsusin igale poole selles sadulas. Lisaks läks ta paar korda galoppi mingi vahva hüppega, nii et alguses ei saanudki aru, mida ta kavatseb. Paar galopivolti olid aga jälle toredad, ta näis lõdvestuvat ja mul oli selle peale ka lihtsam tasakaalus olla.

Peaks vastupidi olema – mina jään kindlalt tasakaalu ja hobusel on lihtsam lõdvestuda. Mul on teistpidi. Kui algab lõdvestustraav, alles siis leian mina ennast mugavalt hobuse seljas asendis, sest siis pole ju vaja nii tugevalt ratsmeid käes hoida.

Üks märkimisväärne saavutus – Zepik ei löönud täna jalaga ühtegi takistuseposti pikali.

palju emotsioone

Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma olin täna kindel, et sõidan Budaga. Läksin talli, kummikud jalas ja taskulamp taskus (et kohe koplisse suunduda). Kui ma siis nägin tahvlil enda nime kenasti paaris Heinzuga, seisin selle ees mõne hetke ja vaatasin veel mitu korda, et kas ikka on Heinz või on see nagu lennujaama tabloo, et tekstid muutuvad iga paari minuti tagant? Anne pidi Budaga sõitma ja ma mõtlesin, et ehk jääb siis vähemalt trennis tiba aega neid ka jälgida. 

Heinzu vastu polnud mul muidugi ka midagi, panin ta valmis ja maneezi.  Täna sõitsime tema enda sadulaga, millega ma varem polnud sõitnud ja see võttis mõne minuti harjumist. Esiteks – sõitsin pääääääris pikkade jalustega. Tunne oli kummaline, aga pärast tundus isegi mugav. Oli natuke koolisõitja tunne. Teiseks – selle sadulaga seljast nii kergelt sadulavööd ei pinguta ja jaluseid ei säti. Natuke tegelesin enda sadulasse juurimisega ja hakkasime peale. Hakkan vist natuke täisistaku kontseptsiooniga harjuma, aga kui muidu aru ei saa, siis varjude pealt on näha, et kõht liigub ikkagi liiga palju ja õlad kipuvad ette vajuma. 

Heinz samas oli lõdvestunud, tundus ratsmes, reageeris kenasti, tundus mõnus sõita.

Kui ta siis kuulis maagilist G-sõna, oli kogu lõdvestus läinud, ta tõstis pea ja kukla üles ja hakkas kiirustama. So what else is new, kallis Heinz? 

Esimese galopitõste peale paremale pidi ta nelja jalaga õhku plahvatama. Ma ehmatasin sama palju kui tema. Tegin uue tõste, mis oli ehk pisut parem, aga Heinz oli ikka pisut mures. Kiirustas hirmsasti kuskile, lõdvestus alles siis, kui jäime voldile, aga sirgeid otsi sõita oli raske.

Kui ma aga tahtsin suunda vahetada, hakkas peale see vana trall. Jookseks hoopis traavis hirmus kiireid ja eluohtlikke volte? 

See pole tegelikult midagi uut, me oleme seda teinud ju mitmeid ja mitmeid kordi. Sellegipoolest oli mul täna rohkem kui tavaliselt raskusi oma rütmi tagasi saamisega ja Heinz oli tavalisest enam pinges. 

Frustratsioon saabus ühe retoorilise, ilma vastuseta küsimusega, mille treener esitas. Tundsin, kuidas seljas lähevad karvad turri. Kui ma oleks sõimata saanud, siis oleksin ilmselt edasi mossitanud. Tema seletas, rahulikult ja endast välja minemata, et miks Heinz selline on, mida ma peaks tegema ja miks ma ei tohiks olla enda peale kuri - mul lihtsalt ei ole veel selle ühe aastaga sellist kogemust kogunenud, aga see, kuidas ma olen selle ajaga edasi arenenud, on juba hea. Et tegelikult on kõik hästi.

Niuks. Kogusin oma emotsioonid kokku ja hakkasin otsast peale, nõudsin traavis rahulikku rütmi, kutsusin tagasi enne, kui ta üldse jõudis kiirustama hakata (ehk siis, kui ta alles hakkas mõtlema kiirustamise peale), ei jäänud hoidma, kergendasin aeglasemalt ja lõpuks tuli ka tulemus, tõepoolest Heinz rahunes ja ei oodanud enam seda hirmsat galopitõstet. 

Lõpuks jalutasime veel sammu ja vaatasime, kuidas Anne ja Susanna hüppasid. Ma arvasin, et sellega ongi kõik, aga siis käskis treener mul kiiresti Buda selga ronida ja saime parkuuri hüpata, jeiii!

Imelik oli alustada parkuuri hobusega, keda keegi teine on soojaks sõitnud. Selline tunne on, nagu ei teaks, kas me räägime sama keelt, kui palju on vaja sääre tugevust, et näiteks üleminekut teha? Kas ta tuleb tagasi kui vaja? Buda veenis mind kohe, et jah, me oleme platsil sama asja pärast – ta oli nii mõnus ja lendas takistustest üle nagu väike lennuk! Ta ei meenutanud üldse seda looma, keda ma eelmisel talvel maneezis nõrkemiseni püüdsin ellu äratada. 

Ei mäleta enam, kui palju takistusi kokku oli, aga kui täpsemalt rääkida, siis okserile peale keeramine läks meil veidi nihu ja Buda lahendas olukorra. Tiba kihutasime, lendasime mõnele takistusele hullu itsiga peale (ma olen pigem harjunud, et säärt on peaaegu alati liiga vähe ja seekord oli vastupidine olukord). Buda selga oleks võinud ilmselt ka külmkapi siduda ja ta oleks selle parkuuri auga lõpetanud. 

Üks pöörde trajektoor oli ka väike ja ta kobistas üht lattaeda kahtlaselt. 

Pisut kihutasime, üks kord vaatasin kriitiliselt hetkel alla (et veenduda, et ta oli peale takistust õigest jalast galopis), aga isegi hoolimata neist vigadest oli tunne muidugi võimas, jälle laksu all.

Frustratsioon ja eufooria, kõik 60 minuti jooksul? Kahtlane värk.

P.S. Proovisin esimest korda kannuseid. Selline tunne, et peaks hoidma jalgu harkis, hobuse külgedest kaugemal… Spooky.

P.P.S. Olete te kunagi mõelnud, kui kummaline soovitus on  – ära kaota tasakaalu! Justnagu keegi teeks seda tahtlikult – „mis teeks? Kui õige kaotaks tasakaalu ja vaataks, mis juhtub? :)

zzz

Aaria oli täna tiba unine. Ma ei saanud teda korralikult liikuma ja sellepärast olin ka ise pisut krampis, justnagu ootaks kogu aeg, et ta all ära sureb või vajub sammu.
Sääre eest astumine sammus - esialgu alustasin ettevaatlikult, testisin reaktsioone, aga selleks polnud tegelikult põhjust. Vasakule poole näis harjutus kergem olevat.

Täna tegime väljapoole paindes sõitmist ka. Põnev. Esialgu voldi peal, nii et nurkades oli paine õige, kaare peal pidin ta teisele poole kutsuma nii, et liikumise suund jääb ikka samaks ja volt jääb voldiks. Vasakule õnnestus paremini, paremale ei õnnestunud üldse. Ma jäin kahtlema, et kas on piisavalt paindes või mitte, ilmselt polnud ka piisavalt resoluutne. Lisaks on mu vasak säär poole nõrgem kui parem...

Ma olen näinud, kuidas üks sõitja, kes meil tallis käib, kutsub julgelt nii sammus kui traavis ühele ja teisele poole, nii et hobune paindub kenasti kasvõi paigal seistes. See näeb kõrvalt muidugi kerge ja lihtne välja, aga lihtsalt mälupildi järgi ma ei julgeks seda ise mitte ühegi hobuse peal katsetada ja teda kaheksasse keerata.

* ÕLAD-ÕLAD-ÕLAD!  :)

Pärast tegime sama asja aga teistmoodi - sõitsime lühikesi diagonaale nii, et kogu aeg oli hobune samale poole paindes. See oli tiba lihtsam, sest nurgast väljudes olime me juba õigetpidi. Oli vist täitsa ok.

natuke maagiat

Täna lehvisin terve päeva jälle olude sunnil superwomani kostüümis ringi (piltlikult muidugi) ja selleks ajaks, kui jõudsin talli, oli tunne, et silmad vajuvad iseeenesest kinni. Kui Grafs hakkas oma keelega lähenema, tekkis mul kahtlus, et see ei ole hea mõte. Ta meenutas mulle seda alasti soomlast, kes eile laeva peal oli kajutist voodilina endale niudevööks sidunud, et baarist konjakit tuua. Keel samamoodi ripakil ja pilk vilav. Jumal tänatud, et Grafs on hobune. Talle tervislikum.

Aga trenni vahelejätmine tundus veel halvem mõte. Kolmandat päeva järjest? Enne võistlusi? Nope, very bad idea.

Kui esimene traav satub olema hea ja paljulubav, on suur kiusatus teha seda natuke kauem. Õnneks oli täna platsil Jenny, kelle traavide järgi oli hea aega jälgida.
Teise traavi ajal nautisin juba kena koostööd. Ma ei mäletagi, millal meil Grafsiga niimoodi sujus. No paar korda pani kulmu kortsutama, kui ta jäi sammu, aga see oli vaid minu ebastabiilsete säärte ja ettevajumise süü. Esimeste peatuste ajal olime ka järsud (Marit ütles tabavalt, et nagu sein oleks maast ootamatult üles tõusnud), aga kui natuke rohkem aru saime, mida me üksteiselt tahame, siis hakkasid peatused ka paremini välja tulema. Üleminekud ka.

Maagiline õnnestunud galopitõste hetk. Või kaks. 
Galopitõstete ajal käis mu käsi jälle ette. Vahel tundsin ise ka, kuidas ma liigun tõste ajal ülakehaga tahapoole ja käed lähevad ette. Vahel ei saanud ise aru, aga treener kinnitas fakti. Grafs midagi tasuta ei kinkinud ja galoppi minna ei tahtnud. Mul hakkas tekkima paranoia, et ka mitte siis, kui ma tegin õigesti. Igal juhul hakkas kogunema mingi error. Oleksin ilmselt kasutanud stekki, sest Grafs ei läinud galoppi ka siis, kui treener teda utsitama hakkas, aga Marit ütles, et ta peab ikka normaalse galopitõste peale minema, mitte steki peale. Ebaõnnestunud tõsteid oli selleks ajaks kogunenud umbes 20? 30? Mingist nurgast õnnestus ta siiski kahepeale galoppi saada (elegantse takka üles viskamisega) ja siis sai hobune soojaks. Stekki tohtisin alles siis kasutada, kui ta uuesti hakkas galopitõsteid ignoreerima.

Ise ka ei usu, aga galopitõsted olidki täna kõige mõnusam osa trennist. Peale seda, kui sain tehtud paar tõstet nii, et käed mitte ainult polnud paigal, vaid pigem haarasin pisut kadedalt ratset. Müstiline, kuidas miski, mis õnnestub, näib reaalajas toimuvat nagu aeg-luubis ja tekib see tunne. Ma nägin, et esialgu liikus minu poole Grafsi kael, siis tundsin, kuidas ta tagantpoolt kaardub ja lükkab end galoppi ja voila! Kui siis seda tõstet õnnestus korrata, huilgasin nagu oleks loterii võitnud. Vauu!

Case-by-case-faktor.
Ühes tunnis lubatakse hoida käsi õlgade laiuselt. Teises tuleb hoida nad suuliste laiuselt ja mitte laiemalt. Ühe hobuse puhul surun teda traavis säärega edasi, et teda alla kutsuda, teise hobuse puhul käsib treener sääre devalveerimise kohe lõpetada ja lasta säärtel lõdvalt mööda hobuse külgi lebada.
Kord saan riielda, et ratse on kogu aeg liiga pikk ja hobune jookseb nagu kaelkirjak. Teine kord takistan ma ratsmega hobuse liikumist.
Ühel päeval saan riielda, et kogu aeg ahistan hobust liiga lühikese libisevaga, teisel päeval selle eest, et see ripub.

Aga millal ma hakkan ise aru saama, mida mingi hobune parajasti vajab? Uhh, kui keeruline.

põrkekaga hobune

Sõitsime Grafsiga ja nägime ka täna natuke vaeva, et samm oleks sammu moodi ja traav traavi moodi. Ma ei saa tegelikult kurta, ta võttis mu säärt lõpuks juba väga tõsiselt ja tundus, et tal oli ka endal pisut tahtmist liikuda, nii et enamuse ajast oli täitsa tore.
Tegime neljaosalist serpentiini (millest sai mõnikord sujuvalt kolmeosaline serpentiin, ihii)  ja diagonaalide peal edasi sõitmist. Esimesed korrad vastas ta paremini, hiljem vajus millegipärast ära. Rõhk oli sellel, et ma ei vajuks mingil tingimusel ette ja et hoiaksin pööretes vasakule sääre korralikult vastas.
Kui aeg oli galopitõstete käes, oli hobune esialgu väga tuim, esimesed tõsted ei õnnestunud kuidagi, teda oli vaevaline sääre ette saada ja kui ma tegin tõste, ei liikunud tal ükski kulmukarv selle peale. Hmm.
Proovisin veel mõned korrad, ent Grafs oleks mind oma vankumatu enesekindlusega peaaegu ära petnud - "ei, ma ei ole kunagi galoppi tõusnud, vale aadress." Kui võtsin steki appi, siis galoppi kohe ka saime, aga mitte ilma arvamust avaldamata... Grafs lõi mõnusa põrkega mõned korrad takka üles (wiiii, hobusel on iseloomu). Mõni aeg hiljem tegi ta sama, aga vaid korraks ja hiljem polnud enam vaidlusi. See suhtumisega galoppi tõusmine ajas ausalt öeldes natuke naerma ka :)
Paremale poole läksid tõsted kergelt ja galopp oli ka täitsa tore. Siis tegime läbi traavi jalavahetusi, mis ei olnud ka väga hullud. Paar korda püüdis Grafs ennetada ja minna ise galoppi. Üks kord tahtis ise traavile vajuda. Tegime mõned kaheksad ja treener ütles, et tema enamat tahta ei oska ja et me lõpetaks tänaseks ära. Tegin natuke veel lõdvestustraavi ja Grafs sai oma ihaldatud ja kauaoodatud kommid kätte.

P.S. Nimesid nimetamata, aga kapriisne titthobune oli jälle ühe kolmevõistleja seljast maha pukitanud. Õigemini - kohtumine maaga leidis aset peale seda, kui hobune oli kuklaga täistabamuse näkku andnud :(

pretty fly for a white guy (Grafs)

Midagi Grafsi liikumises on mugavat. Või siis nautisin ma täna lihtsalt seda, et ei olnud tunnet, nagu oleks vagunid taha haagitud :)
Alguses pidin natuke sammu utsitama, et mingi rütm taustaks kõlaks, aga traavis tuli pigem pisut rahulikumaks teda kutsuda ja keskenduda väga palju rütmile, sest seda ta ise loomulikult küll ei hakka hoidma. Pigem vastupidi, ta ujuks hea meelega vahelduvas rütmis.
Täisistak ei olnud tema seljas nii kandiline, kui ma mäletasin, aga võibolla on asi natuke ka selles, et olen seda rohkem viimasel ajal teinud. Tema oli treeneri sõnul ka teises vormis. Täna oli ka tunda, et mu lihased hakkavad vaikselt mu mõttele järele jõudma. Ei olnud enam kuskilt valus või raske.  Tasakaal kaob ikkagi natuke ära, õigemini, ma kipun vajuma nurkades või voldil külje peale, eriti täisistakus.
Oli selliseid hetki, kus ta ise pakkus ennast kenasti alla, oli väga pehme ja mõnus. Ma unistan sellest, et ma suudaks sõita nii heas tasakaalus, rütmis ja tunnetuses, et see kestaks absoluutselt kogu aeg, mitte et ta vahel nõksatab jälle ennast kangeks, kas minu kangestunud õlgade, käte või tasakaalukaotuse peale. Igal juhul oskab see hobune olla väga tore, juhul kui sa istud piisavalt kaugel, et ta ei saa sind lakkuda või kommi manguda :)
Galopitõstete ajal andsin lahkelt ratset ette, aga õnneks saime kiiresti treeneri abil jaole ja siis tulid ka tõsted välja nii nagu oli vaja. Mõlemasse jalga. Pean pigem mõtlema, nagu ma võtaks ratset tagasi, siis näeb see kaugemalt välja, nagu ma hoiaks seda paigal :)
Pärast tegime galopp-traav-samm üleminekuid ja tõsteid sammust. Keskendusin sellele, et ma hoian säärt peal ja kohe säilib ergas liikumine. Ette ei tohi ka vajuda. Täitsa toredasti läks, see oli kindlasti kõige parem harjutus täna. Tundus, et klappisime Grafsiga ka varasemast paremini.
Lõdvestustraavi puhul lõdvestus ta minu meelest korralikult ainult kaugemas seinas, ukse pool haaras miski tema tähelepanu, ta hakkas kiirustama ja tõstis pea. Tegime kahele poole kaks volti ja sillä siisti.
Iga kord, kui ma hakkan tegema lõdvestustraavi, siis tuleb mul silme ette üks tüdruk Ruilast (kelle nime ma ei tea), aga keda nägime Maarjaga aasta tagasi seal sõitmas. Ta tundus olevat hobusega nii üks, et kui ta kergendas, näis, et ta ei tee ise mitte midagi, hobune lihtsalt kergelt lükkab teda üles. Ning et tegelikult on ka sadula külge kinni kasvanud. See oli väga ilus vaatepilt, kahju, et ei mäleta, kes see oli, ehk leiaks ta kuskilt video pealt.
Ahh, kõige tähtsama oleks peaaegu unustanud! Ma lähen vist varsti starti! How fun is that? :)

I-S-T-A-K-U-T-R-E-N-N

Alapealkiri "Mida rohkem ma teada saan, seda segasemaks kõik läheb".

Esimese traavi lõpus püüdsin kutsuda Carpi allapoole lõdvestuma ja kasutasin sääri, aga Taive ütles, et nad peavad olema paigal ja ei tohi vastu külgi käia. Enda arvates ma lihtsalt surusin, aga ilmselt väljaspoolt paistis välja, et tonksan? Sellest ma saan küll aru, et nad ei tohi hobuse külgi vahetpidamata tuimestada, aga kui nad peavad tegelikult täiesti vaikselt külje vastas lebama, siis millega ma hobust allapoole kutsun? Carp on niigi esimeses traavis alati nagu tigu, nii et kogu aeg peab ütlema, et liigu, liigu.
Teise traavi ajal hakkasime intensiivselt mu istaku kallal madistama. Viskasin jalused kohe hea meelega minema. Keha tõrkus igatpidi vastu - kui sain pea, kaela, õlad, kõhu ja ristluu paika, siis niipea, kui hakkasin jalgu allapoole venitama, läks tagumik jälle taha või hakkasin kõhust liiga palju kaasa liikuma. Kuidas sellises asendis püsida, ilma pingesse minemata, jääb veel mõistatuseks. Peale mõndakümment ringi tundsin, kuidas vana sõber pirnlihas jälle end meelde tuletab ja reielihased olid ka krampis. Dammit.
Kui oli aeg galopitõstete käes, siis püüdsin samast asendist jätkata ja teate mida? Mitte ükski galopitõste ei õnnestunud :) Me poleks nagu Carpiga mitte kunagi galoppi teinudki.
Mõnikord lasin ratsme liiga ette. Võibolla kartsin, et ma takistan Carpil liikuda, aga muidugi selle tulemusena läks ta traav lihtsalt pikemaks. Siis püüdsin ratset mitte grammigi liigutada ja ikka ei õnnestunud. Treener samal ajal ütles, et ma olin ikka ratset järele andnud. Ma ise ei saanud arugi, keskendusin, higipull otsa ees just sellele, et ma seda ei teeks. Ma ei saa ju ratset enda poole hakata tõmbama tõste ajal? Või saan?
Vahepeal tegin mingi kägarasse tõmbumise liigutuse. Või tahapoole sukeldumise liigutuse. Ilmselt see on pärand neist hobustest, kes on läinud galoppi nii entusiastliku hooga, et olen pidanud natuke pigem ennast tahapoole hoidma, et mitte inertsist ette kalduda. Kahe vaguniga Carpi puhul on see tarbetu. Ta andis täna enne tõusmist ikkagi paar sammu ette teada, et kuuuuule, ma mõtlesin siin, et ma ikkagi läheks, noh, selles mõttes, et, galoppi, või nii...
Kui siis sain keha liikumatuks, olin paigal ja tegin tõste ainult välimise säärega (ja püüdsin seda ristluu mambot ka teha, nii palju kui ma sellest aru sain), siis ... ei juhtunud ikka midagi. Nope. Null. Nada.
Kui lõpuks mõned tõsted õnnestusid, siis istak oli ikkagi paigast ära. Natuke tiirutasime galopis, mille püsimajäämiseks oli jälle vaja, et ma kahe säärega kogu aeg end agressiivselt meelde tuletan.
Taive läks pärast ise korraks Carpi selga ja natuke aega kutsus teda alla (ilus vaadata, kuidas hobuse liikumine muutub). Tegi mõned tõsted ja tõstis säärepuudutuse väärtust.
Keeruline värk see ratsutamine... 

Vahva sõdur Heinz

Heinz oli täna tore nagu alati. Peale teist traavi pidin pisut näitlema, et ta ei hakkaks kiirustama ja tormama ning paremale poole tulid galopitõsted täitsa ok välja. Üks kord hakkas kiirustama, aga tuli kenasti tagasi. Tegime suunamuutuse ja siis oli Heinzul pea püsti, kael kange ja ta pakkus mulle galopitõsteid iga sammu tagant. Võttis natuke aega, enne kui saime vasakule teha. Üks tõusmine oli selline, et ma mõtlesin, et me hakkame õhku tõusma... Või siis hakkas ta laiali jooksma.
Kui aga sääred hoida kogu aeg mõõdukalt peal ja sain oma lihastega ja tasakaaluga kokkuleppele, et ma istun vaikselt ja ei kõigu seal sadulas, siis rahunes Heinz ka pisut. Galopp oli ok, aga kohe kui traavile võtsime, hakkas ta jälle kiirustama ja pidin teda jälle tagasi võtma. Noh, igal juhul, ma ei olnud väga mures. Küll me jõuame veel selle kallal töötada.

Taive tegi meile rada. Esialgu tuli keskliinil lattide vahel seista ja tervitada, siis järgnes peagi slaalom, siis nurk läbi ja tuli pisike takistusepoja, siis tuli sõita nurgani, seal sammu jääda, sõita "boksi", seal hobune ümber keerata ja tulla traavilatid diagonaalil, uuesti keskliinile ja seisma jääda.
Vahva sõdur Heinz sattus traavilattidest ja kõrgemast latist esialgu veidi hämmingusse. Mul oli niigi tegemist, et mingit rütmi hoida, sest peale galoppi oli ta jälle speed mode peal ja tahtis tormata nagu torust võtab ja kui ta tee peal traavilatid üle luges, tahtis ta neist üle saada ASAP.
Takistuse moodi asi omas samasugust efekti, nii et juba kahtlustasin, et kutt läheb galopp.
Ümberpööramine boksis tuli täitsa kenasti välja, ühtegi maaslamavat latti me surnuks ei astunud.
Slaalom on pisut kiirustamisele kalduva hobusega ka hea väljakutse.

Tundub, et lemmikute taevas on vist kõvasti ingleid puudu, viimase kolme päeva jooksul on läinud sinna kaks minu kasvatatud koeralast ja üks hobune. Kuidagi kõik samal ajal... Kerget jalga teile seal joosta... :(

another dream horse

El Beg on üle mõistuse mõnus vana.
Täna tegime igasuguseid kõikvõimalikke gümnastikaharjutusi. Hobune oli nii tubli, et olin natuke nukker, et pidin ta lihtsalt lapsele üle andma ja ei saanud ise teda talli viia ja temaga tegeleda.

Ta oli kõigega nõus ja kõigeks valmis. Nii sõnakuulelik ja responsive (kuidas see eesti keeles on?). Kui meil mõni element välja ei tulnud, siis vaid sellepärast, et ma ei osanud õigesti küsida või olin alguses pisut ebakindel. Ma olen temaga varem ainult korra sõitnud ja iga kord kui küsisin midagi uut, olin vähem konkreetne kui oleks vaja olnud. Esimene peatus ei olnud nii kiire ja selge, sest ma polnud kindel, kuidas ta reageerib. Tuli välja, et väga kiiresti ja väga õrna signaali peale, kõhulihastest piisas täiesti, ratset ei olnud vaja üldse käppida, põlve peaaegu samuti mitte. Ta justnagu loeks mõtteid... :)

Esimeste sääre eest astumiste puhul oli ta tiba ülepaindes või õlg ees. Ma ei osanud doseerida säärt ja ratsmekontakti õiges vahekorras. Pärast läks väga toredasti ja mul oli tunne, et El Beg teeb seda minu eest ära.

Korra mängis jänest ja tõmbas ühe korra plagiseva seina peale minema, ent vaid moe pärast. Muidu olid tal terasest närvid, isegi siis, kui Domingo meile pidevalt ette või külje peale või sappa ujus.
Tegime galopis igasugu volte, esialgu kiikus ta kiikhobuse moodi, Karin käskis ratsme eest pikemaks lasta ja käed pehmemad hoida. Püüdsin saada teda alla ja lõdvestuma ja viimased ringid ei olnudki nii pahad.

Täisistakus on mu sääred veel nii nõrgad ja kolksuvad palju sihitult. Üleüldse, ma tegin täna peatusi ja sammule üleminekuid vahel vaid sellepärast, et võhm sai otsa ja mõtlesin, et ehk petan hobuse ära.

Ma ei tea, kas hakkan haigeks jääma või tuleb süüdistada täiskuud, aga viimased paar õhtut olen sattunud koolisõiduvideoid vaatama. Eiiiii, ma ei tunne selle vastu midagi sarnast, nagu takistussõidu vastu ja ei kujuta endiselt ette, kuidas nad seal võistlusplatsil nii pika aja nii organiseeritud suudavad olla... Aga ma pean suureks märgiks isiklikust arengust sedagi, et ma suudan neid videoid algusest lõpuni ära vaadata, hahahaa :)

Edit: ja saabuski kätte see päev, kui ma koertele "prrrt" ütlesin :D  Hakkasin Amelie saba kontrollima, ta vänderdas ringi ja nii see juhtuski. Ptui, kõik on varsti sassis. Lasteaias ütlen lapsele "tubli koer", hobustele teen heleda häälega "jaa" ja koertele "prrrt". Well done.

lemmikloom Laki

Laki lasi mul koplis mitu korda end oodata, vaatas mind pikalt ja hindavalt. Vahepeal astus jälle paar sammu ja siis jäi jälle seisma. Ilmselt arutas endamisi - mis mina sellest saan, et ma sinuga kaasa tulen?
Kui saime mingile kokkuleppele, siis talli sisenemisega probleemi enam ei olnud. Lagritsakomm käes oli hea diversioon kriitilistel pööretel, Laki näis olevat unustanud, kus kaerakäru asub ja õnneks oli Diana meile ka ühe boksi kinni pannud. 
Samm oli vaevaline, Laki oleks loivanud ja uinunud, mina tahtsin egoistlikult enamat. Kui läksime traavi, oli hobusel parem minek, aga nurkades oli ta ikka pisut lapik ja paindesse saada teda tundus võimatu. Ja ei mingit tunnustavat puristamist või mõnusat lõdvestust. Nuuks.
Sellegipoolest käis kogu aeg mingi ajutöö, sest juba alguses hakkas Laki mulle mingit jama ajama - ühes nurgas hakkas ta jänest mängima, siis püüdis ise otsustada, kuhu minna.
Kulmineerus see aga muidugi (surprise-surprise...) galopiga. Soojendusgalopi eest saaksin ehk veel kolme pisikese miinusega, aga kui jõudsime esimeste hüpeteni, siis võttis Laki jälle välja oma "olen-metsik-takistussõiduponi-ja-mind-ei-peata-keegi"-lipu.
Hell yeah, ütles hobune, tegi nurgale lähenedes üle õle pöörde, tõstis ennast mängleva kergusega galoppi ja hakkas keskliini poole tormama, nii et me pidime peaaegu ühe takistuseposti ümber ajama. Hell no, proovisin ma kõrval mingit autoriteeti tagasi saada ja teda seisma saada.
Kui see juhtus esimene kord, siis ajas muigama. Teisel korral enam ei ajanud ja siis tegin nürilt mõned traavivoldikesed kõnealuses nurgas, et oma point arusaadavaks teha. Laki lasi end ära rääkida.
Kui me hakkasime aga takistusi järjest tulema, kordus kõik uuesti, sealt nurgast keeras ta otsa ringi ja läks rõõmsalt galoppi. Muigama ei ajanud. Pigem hakkasin rohkem pöörama tähelepanu teistele platsil olnud inimestele, sest Lakit ei huvitanud ka see, kui tal pöörde ajal keegi ette sattus. Tervitused ja vabandused tagantjärele kõigile, kelle voltidele või radadele me täna Lakiga sisse kräshisime. Laki tundus omas elemendis. Tiba juhitamatu, aga entusiasmi jätkus kolmele hobusele.
Hüpped olid muidugi kõige mõnusam osa trennist. Paar korda tundsin, et jäin liiga ratsmesse, mõnikord näis, et oleme hobusega erinevas rütmis, aga tuju see eriti morniks ei teinud.
Pärast trenni tundus ta väsinud, rahulolev ja täitsa lemmiklooma nägu olevat :) 
Kogu oma pätipoisiliku olekuga on Laki ikkagi lahe tüüp.

Edit: Pärast sain vaadata, kuidas käidi sõitmas selle täkupoisiga, kes ei tea veel, et ta täkk on. Võttis ohkama, ilus vaatepilt. Tahaks ka kunagi nii osata...

esimene hüppetrenn maneezis

Kui on kiire-kiire-kiire, siis hakkab igasugu asju juhtuma. Pidime teise sadula panema, selle otsimiseks läks pisut aega, maneezis kulutasime hinnalisi soojenduseks mõeldud minuteid sellele, et vahetada ära katki läinud jaluserihm (teine minu kontol, muide).

Soojenduse ajal piilusin taha, et kas meile on paar lisavagunit sappa pandud, minek oli vaevaline. Kiired soojendused Carpiga pole ka muidu mingi piknik. Carp puhkis ja ähkis natuke, minu lihased ka. Ignoreerisin mõlemaid ja mõlemad lõpetasid õnneks kurtmise.

Nurkade läbisõitmine galopis on minu jaoks ikka keeruline ja mitte ainult vasakule sõites. Täna tundsin mitu korda ka paremas pöördes, kuidas Carp pühkis minema ja lõikas nurka, nii et ma ei jõudnud õigeaegselt reageerida või ei reageerinud piisavalt agressiivselt. Ühel või teisel põhjusel ei tekkinud head trajektoori. Pöörded-pöörded-pöörded, grrr! Sirgete peal võin ju rütmi kätte saada  jahakata mõttes takti lugema, aga niipea, kui keerame takistuse poole ja oleme nurgas maa suhtes pisut kreenis, kaotan ma tasakaalu ja Carp võtab juhtimise üle.

Sadulaga harjumine võttis natuke aega. Galopis oli pisut tunne, et libisen sellel tarbetult edasi-tagasi.

Esimene kord hüppasime sel aastal kinnises maneezis. Hüpetega oli nii ja naa. Oli neid, millega jäin rahule, aga ka igasuguseid kalasid :)

Raske seletada, aga ma kordagi ei tundnud seda "lukustumise" või stabiilsuse tunnet, et ma olen sadulas ja jalad on ümber hobuse ning ma keeran teda nendega takistuse poole ja kõik ülejäänud tuleb automaatselt. Kõik tundus kuidagi ebastabiilne, liiga palju sadula peal kõikumist, maha vaatamist, mõttes asjade meeldetuletamist, et kannad alla, säär ümber, käed alla jne jne jne.

Üks kord hüppasin hullu entusiasmiga enne Carpi takistusele peale.

Parkuur läks enam-vähem. Pidin kolm viimast takistust ära parandama, sest ristikeselt tulles jäin mõtlema, et oot, mis järgmiseks, vajusin vasakule, ei suutnud jalga vahetada, vajusime traavi ja liiga lähedale järgmisele takistusele. Tegin voldi. Marit ütles, et otsustatavusest jäi sellel hetkel puudu ja ma poleks pidanud nii kergelt alla andma ja voldi kasuks otsustama. Järgmisel korral olin varem valvel, teadsin peast, milline takistus on järgmine ja oli enam-vähem.

Ahjaa, üks naljakas asi ka veel. Kui me vahepeal lonkisime ja Marit pani kollitakistust valmis, läksin Carpiga korraks sinna ette, et ta saaks seda uurida. Kui enne oli kõik tema jaoks mañana, siis takistuse ette seisma jäädes ta alarmeerus kohe - "ahhaa, kui sa tahad, et ma seda vaataks, siis järelikult on see midagi õudsat, jah?" ja kui me sealt üle tulime, pidi ta peaaegu oma kaela põlvede vahele lükkama, et seda piisavalt pikalt jõllitada. Naljatilk.

Peale hüppeid on Carp enamasti ikka väge täis ja läheks veel teisele ja kolmandale raundile. Mõnikord on mõjunud see treeneri taktika, et "ärme talle ütle, et see on lõdvestustraav" ja sel juhul on see viimane traav tõesti olnud päris ok. Viimased kaks korda on ta aga lülitunud poole minutiga juba sleep mode-le üle :(

Nii et pikad pausid ratsutamises ei tule kuidagi kasuks. Enne kui ära sõitsin, nautisin viimastel trennidel seda, kuidas istud hobuse selga ja "fikseerud". Asend sees, mingi kindlus, mingi alge tasakaalu jaoks. Nüüd alustaks nagu otsast peale. Järgmisel nädalal tuleb istakutrenni minna, siililegi selge.

P.S. Täna sattusin koplis huvitava intsidendi peale - Buda oli just koplisse toodud ja teised hobused (kõik tema kari) oli vasakul, maantee pool ääres söömas. Buda aga hakkas kõndima kadakate poole ja hirnus. Mõne aja pärast läks traavi. Natukese aja pärast oli näha, kuidas ta tormas kaugemal, kadakate pool edasi-tagasi ringi ja hirnus.

Laki ja Carp vaatasid teda pikalt ja hirnusid vastu. Mõne aja pärast hakkas Laki kõndima Buda poole ja Carp oli minuga sunnitud koplist ära tulema, ent ka tema jäi seisma ja vaatas kauguses tuuseldava Buda poole. Mul tekkisid aga jälle uus küsimus - kui kaugele hobused näevad? Kas Laki on Buda järelvalveametnik? :)

hobune vasaku sääre treenimiseks

Ratsutamise lihased on võtnud nädala puhkust, nii et täna "päris hobuse" seljas oli hetki, mil näis, et nüüd küll enam ei jaksa. Ignoreerisin seda tunnet, hambad ristis ja andis pisut järele. Ma ei olnud päris oma võimete tasemel ja mu lihased ei suutnud anda 100%, aga Heinz näis mu nõrkused andeks andvat ja treener oli ka mõistev, nii et lõppkokkuvõttes oli ikkagi pingutust väärt tund.

Samm oli esialgu uimane ja ma juurdlesin kogu aeg selle üle, et kas mu sääred tõesti ei toimi üldse? Treener soovitas stekki mitte võtta, aga ma tundsin sellest pisut puudust. Võtsin platsi äärest ühe siiski kätte ja juba see tundus mõjuvat.

Esimese traavi ajal möllasime rütmi kallal ja lisaks hakkas Heinz liikuma nii madalal, pea maas, et mul oli tunne, nagu sõidaks peata hobusega. Selle saime korda, kui treener platsile tuli ja traavi lõpuks hakkas juba meelde tulema, mis tunne õige hobuse seljas olla on.

Teine traav oli ausas täisistakus ja tegime kolmeaasalist serpentiini. Paremale poole olid mõned pöörded lausa lust ja lillepidu, vasakule poole ujusime aeg-ajalt nagu vindised ahvenad keset platsi.
Heh, kui keegi mu vasakut säärt ja kehapoolt üldse treenib, siis on see kindlasti Heinz, sest niipea, kui ta hakkas mulle pakkuma diagonaalis liikumist (tagumik ees, õlad seespool jne), siis oli mul vaja hoida parem säär täiesti eemal ja vasakuga teha topelt tööd.

Traavis pidin sõitma edasi ja siis tagasi võtma. Vajusin mingitel hetkedel selili, puhtalt sellest, et kõhulihased vedasid alt. Paar korda ei suutnud ma sääri tagasi võttes ümber hobuse hoida ja vajusime sammu. Kuidas see oligi - vaim valmis, aga keha nõder?

Heinz näis olevat palju rohkem lõdvestunud ja ei muretsenud täna ka eriti galopitõstete pärast. Mis veel lahedam - meil ei tekkinud täna mingit köievedu, pigem vastupidi, ma tundsin vahepeal, kuidas ma oleks võinud galopis kenasti ratset kokku kerida ilma, et tema vorm oleks muutunud. Proovisin täna välimise ratsmega teda voltidel rohkem suunata, sisemist hoida lihtsalt pisut allpool ja vaikselt kutsuda. Kui me olime rütmis ja ma istusin enam-vähem tasakaalus, siis näis kõik ok. Kui ta hakkas sisse vajuma ja ma pidin hakkama oma vasaku säärega hakkama teda väljapoole lükkama, oli palju raskem hoida käsi ja õlgu õige koha peal. Ka pilk läks allapoole ja see ei teinud asja muidugi paremaks.

Kui ma saaks omistada hobusele mingeid kättemaksuemotsioone, siis võiks teha nalja, et Heinz maksis mulle täna kätte minu kunagise spiraalilaadse diversiooniharjutuse. Kui muutsime suunda ja hakkasime vasakule poole traavi ja galoppi tegema, siis tegi ta ringi kogu aeg kiiruga väiksemaks ja väiksemaks, nii et ma kartsin, et me lõpetame piruettidega teise hobuse korderingis. Tegelikult muidugi oli süüdlane hobuse otsas ja Heinzule saab vaid süüks panna vaid seda, et ta reageerib nii siiralt ratsaniku vigadele. See aga teebki temast võrratu õpetaja.

* järgmine kord tuleb küsida selle ratsme avamise kohta.

Macarena banaaniistanduses

Naine (Ulla?), kes mind vastu võttis, heitis mu nime kuuldes mulle pika pilgu ja küsis, kas olen Soomest. Ei ole, aga kui ma ütlesin, kust ma olen, siis läks vastuvõtt kohe ülisoojaks ja jutt soome keelele üle. Tema nimelt oli Soomest.

Peale minu tulid pisikesele tunnisele matkale kaks naisterahvast (Inglismaalt?), kellest üks oli ilmselt esimesi kordi hobuse seljas. Selle hinnangu võis anda selle põhjal, kuidas ta üle kere värises, kui ta lõpuks oli selga roninud ja kui me liikuma hakkasime. Tema sõbranna oli rahulikum ja ilmselt ka hobuseid varem näinud, sest ta tundus lausa sõitu nautivat. Soomlase poeg liitus ka meiega.

Tee viis meid läbi banaaniistanduse. Vaatad vasakule - banaanid. Vaatad paremale - jälle banaanid. Sekka mõni putka, kus peal sellised sildid:

tõlge - ohtlik, toksilised ained!

Ja nende siltide juures hobusekõrgused kuhjad tühjasid 25-liitriseid kanistreid, mis kaunistatud veel suuremate hoiatussiltidega. Head isu kõikidele banaanisõpradele ;-)

Ulla (kui ta ikka oli Ulla?) ütles mulle peaaegu kohe reisi alguses, et kuna ilmselt need teised naisterahvad traavi ei taha teha (mida nood ka kinnitasid, üks emotsionaalsemalt kui teine), siis ma võin pikkade sirgete peal Macarenaga jääda pisut maha ja ise valida tempo.

Stekk anti mulle ka kätte, kuna ta pidavat tahtma hirmus palju tee peal rohelust nautida ja keha kinnitada. Esialgu oli grupist mahajäämine pisut komplitseeritud, Macarena protesteeris ja püüdis kõigest jõust teistele järgi jõuda. Kraapis jalaga maad, püüdis peaga vehkida, saba käis siuh ja siuh ühele ja teisele poole. Peale kolmandat või neljandat katset saime ikkagi ühisele keelele ja edaspidi jäime ka sünkroniseeritult pidama ja traavima.

Igast põõsast tuli korralikus paindes mööda minna, et mitte jääda õhtusöögile. Ühe banaanipuu all tal kiire piknikupeatus õnnestus ja väike amps lehti läks kirja. Ilmselt hobused silte lugeda ei oska. 

Minu säärtest oli tal esialgu küll suht ükskõik ja kui võrrelda võidetud ampsu ja steki kaalu, siis amps tundus olevat igati väärt riskimist. Iga minutiga aga läks paremaks ja paremaks ning matka lõpus oli juba väga lihtne õiget rada pidi vantsida. Tegelikult mulle isegi tundus, et ta oli täitsa koostööhuviline ja tuned in. Kahju, et matk nii lühike oli ja et me midagi rohkemat temaga proovida ei saanud. Aga sadulas olla oli ikkagi hea tunne, isegi kui ainult lonkida ja banaane vahtida.

Ulla ütles, et Macarena on kunagi võistelnud koolisõidus ja on muidu väga tubli loom. Ta kutsus mind pühapäevaks tagasi, vaatama nende klubi võistlust takistussõidus. Sõitsime niikuinii sealt pühapäeval mööda, nii et korraks hüppasime sisse. Inimesed istusid ja grillisid platsi ümber, seltskond oli väga rahvusvaheline - peale hispaania keele oli kuulda vene, inglise ja soome keelt. Võistlejatest nii mõnigi rääkis puhast inglise keelt ja kõik olid väga sõbralikud, kommentaator leidis kõigi jaoks positiivseid sõnu ja seda mitmes keeles.

Platsi ümber kaagutasid kanad ja jooksid koerad, kõik näisid tundvat end õigel ajal õiges kohas.

Siin paar juppi videoid reedesest treeningust ja pühapäevasest võistlusest ka:

Nüüd tahaks päris hobuste juurde.

Heinz ja tema meeleseisundid

Tänane trenn oli pigem vaimselt kui füüsiliselt väljakutseid esitav ja sellepärast eriti põnev.
Olime maneezis ja Heinz oli mõnevõrra erinevate asjade pärast mures, oli vaja kogu aeg leida lahendusi ja tasakaalu esitatavate nõudmiste ja pideva julgustamise-lõdvestamise vahel.
Samm oli tegelikult minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt toredake, kohe tuli hea tunne.
Traavis ei tundunud ka midagi väga viga, vähemalt seni, kuni ma kergendasin.
Täisistaku ajal tundsin, et ilmselt mu sääred ei ärata usaldust, sest ühel hetkel hakkas ikka see köievedu ratsmega pihta. Hakkasime tegema sääre eest astumist, alguses sammus, pärast traavis. Arvake ära, kummale poole mul see kehvemini välja tuli? :P

Selleks ajaks hakkas Heinz juba pisut muretsema ja oma suulisi nagu nätsu närima. Võttis jälle mõnevõrra aega, enne kui saime rahulikku traavi, millest sai hakata galopitõsteid tegema.
Esialgu paremale. Esimese tõste peale sain sarnase reageeringu nagu eile - oi, appi, ega me ometi galoppi ei hakka tegema? Kui siis galoppi saime, sai Heinz aru, et muretsemiseks ei olnudki põhjust ja pisut lõdvestus.
Vasakule poole võttis see kõik rohkem aega. Mingil hetkel hakkas ta jälle traavis tormama, nii et pidin hakkama jälle tegema peatusi ja kord ka taandama. Tegi kurvaks, et meie rütm kadus ära. Nagu ka see tore kontakt, mis esialgu tundus olevat kahepoolne kokkulepe. Asi läks nii hulluks, et ma tundsin, kuidas mu käed on krampis ja ratse lihtsalt libiseb käte vahelt minema. See ei saa küll õige olla. Tegime vahepeal puhke- ja mõttepausi.

Siis tuli pisut vaeva näha, et Heinz oleks jälle nõus normaalselt galopile minema. Väga palju tööd minu õlgade kallal, iga kord, kui ta veidi end allapoole lubas, siis tutiplutitasin ja sügasin nagu jaksasin, see tundus mõjuvat. Ainuke jama, et iga kord selles kohas, kus eelmine kord oli tõste, läks ta jälle sapsu täis.

Palju mõttetööd, aga see just pakkus pinget.

Siis tegime jälle reibast ja rütmikat sammu, pikalt ja mõnuga ning peale seda tuli läbi traavi teha jalavahetusi. Alles siis algas kogu "fun" pihta. Vaene loom hakkas niimoodi tormama, et ma pidin korduvalt teda katkestama ja peatusi hakkama tegema. Tunne nagu võidusõiduhobusel istuda. Mõned korrad õnnestus küll harjutust ka kuidagiviisi sooritada, aga mõned pöörded või voldid läksid täiesti sapsimise nahka.

Peale eelmist etendust olin pisut üllatunud, et saime lõdvestustraavis mingi talutava rütmi kätte ja et me ei tormanudki paanikas mööda maneezi ringi. Heinz tundus vahepeal isegi lõdvestunud :)

Nüüd jääb kahjuks väike paus mu trennidele vahele. Ühtepidi vist hea, asjadel on aega settida. Teistpidi nukker värk, näib et sadulasse ronimata aeg on nagu natuke raisku läinud aeg.
...
Millal ma küll selliseks muutusin? :)