Hüppetrenn Carpe Diemiga, wiiiiiii!

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Ilm oli sobilik parmusöötmiseks ja esimeste soojendusringide ajal ründasid nad meid nagu neil oleks noad-kahvlid käes ja salvrätt ette seotud. Stekiga sain neid vaese hobuse kaelalt ära lükata, aga nad tulid tagasi veel vihasemalt uuele ampsule.

Soojendus ei tundunudki endale nii väga hull, aga kui treener tuli platsile, siis ütles ta konkreetselt, et Carp näeb välja nagu kaelkirjak. Ju ma siis enne kartsin ratset lühemaks võtta ja teda konkreetsemalt kutsuda, aga kui seda tegin, siis tuli ta meelsasti allapoole ja läks pehmemaks. 

Parmud ei lasknud väga pikalt sammupause pidada, vaene loom tundis iga kord kergendust, kui jälle kiiremini liikuma saime ja putukad kannult raputasime.

Siis hakkasime väikseid hüppeid tegema. Latid takistuse ees tekitasid esialgu väikese mõttesegaduse. Mis hetkel ta kavatseb hüppele tõusta? Alla vaadata ei tohi. Esimesed korrad tõusin jälle igaks juhuks ise esimesena. Treener tegi märkuse ja pärast tuli natuke hüppekindlust ning ootasin ikka hobust ka.

Mul on hea meel, et Taive minust ka mõned pildid tegi, piltide pealt on eriti hästi näha, kui väga ma ikka tegelikult sadulast armastan välja ronida... 

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Täna sain selle tunde, kuidas on sõita, kui hobune on su "jalast ees". Mitmeid kordi õnnestus läheneda takistusele õige hoo ja impulsiga ja ma tundsin, et iga märguanne loeb. Aitäh, Carp.
Teine huvitav tähelepanek oli, et kui ma panen käed üksteisele ligi (nagu siis, kui tahaks ratsmeid ühte kätte võtta), siis selle peale Carp ka tõstis tempot.

Jalavahetus tekitab segadust... Üks pööre oli eriti hull. Tulime sini-must-valgelt lehvikult, vale jalaga. Mõtlen segaduses olles, et kas ma jõuan enne valget okserit veel läbi traavi jala ära vahetada? Treener hõikab, et edasi! Ma ei julge hakata siin järelejäänud nelja meetri peal hakata riskima traavi jäämisega. Saame üle okseri - ikka vale jalg!

Püüan vahetada, esimene kord ei õnnestu. Samal ajal püüan hoida rütmi, Carp, ole sõber, work with me, ära kaota hoogu, meil läks juba päris hästi... Tunnen, et hobune justnagu hakkab vahetama, kõõritan silmadega alla (ok, ok, tegelikult vajub kogu mu pea alla ja ma jõllitan hobuse õlga). Tekib selline aeg-luubis koha peal hüppe hetk... nii? Aga see viib mu tasakaalust pisut välja, ma põntsun kuskil sadulast kõrgemal ja samal ajal peaksin tegelikult ümber torbiku jõudma, et mõne sammu pärast rohelise lattaia üle jõuda. Üle jõuame, aga midagi ilusat see pole ja Carpi käest palun andeks ka.

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Põhjust andeks paluda oli veel. No alustame juba esimestest takistustest, kui oli vaja nurgast keskliinile keerata ja takistust kohata. Ta vajus sisse, minu säär ilmselt polnud piisavalt tugev ja nii jooksiski roosa takistus meile ootamatult kiiresti vastu. Ups, my bad.

Esimesed hüpped tegin pikemate jalustega ja võib-olla ka seetõttu kaotasin neist ühe mitu korda ja tegin ka ühe hüppe ilma ühe jaluseta - hobuse kaela peal istudes. Ups, my bad twice.

Carp andis mulle täna selle ettekujutuse, kuidas õige kehahoiak mõjub nagu vinnas vibu - kui peale takistust sain end korda, selg sirgeks, pilk ette, säär vastu, oleks ta justnagu iga kord uue hoo saanud ja tormas edasi.

Triibuliselt okserilt tulles pidi Carp tegema 7-8 fuleed ja see teadmine aitas mul peale okserit kiiresti püsti saada. Ma lihtsalt hakkasin juba okseri peal valmistuma sammude lugemiseks. Üleüldse on palju lihtsam siis, kui fookus pole mitte hüppel, vaid järgmisel ülesandel. Teoorias lihtne, praktikas nõuab see aju ümbertreenimist.

Käed lendasid vahepeal õhus. Enda arvates püüdsin neid hoida kogu aeg all, aga kui tulime triibuliselt okserilt ja kaldusime kahtlaselt vasakule, hakkasin hullult rohelisele lattaiale tagasi tüürima ja see, mida mu käed olla samal ajal teinud, oli puhas porno, mitte ainult ei vehkinud ma üles-alla, vaid ka risti-rästi...

Hoolimata minu sahmimisest ja vigadest oli Carp väga pühendunud ja aus. Ma olen nii tänulik, et saan temaga trenni teha. Kui mu blogis oleks lubatud emotikonid, paneksin siia praegu talle rea südameid.

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

Pilt: Taive Abner (www.taivefoto.com)

 

 

101 - Diamond ja istakutrenn

Trenni sõites mõtlesin, et kui pean täna koplis Budaga jälle madistama, siis selleks ajaks, kui selga saan, olen surnt. Peale hommikust 2,5-tunnist maratoni üht Mehhiko musta isast taga ajades (= üht koera, mida teie siis arvasite?), olin täitsa õnnelik, kui treener ütles, et toogu ma Diamondi.
Ma ei tea, miks kõik ütlevad, et Diamondit on raske koplist kätte saada? = famous last words?
Mul ei ole seni vist temaga tagaajamist toimunudki. Jah, ta on küll skeptiline, ent kui alustada läbirääkimisi kommide, patsutamiste ja sugemistega, siis paari minuti pärast on ta alati küps paela kaela panemiseks (see ei kõlanud hästi, ega ju?).
Trenn oli jälle korralik. Nii korralik, et lisaks neile lihastele, mis olid hommikusest 2,5-tunnisest koera taga ajamise maratonist väsinud, said kõik ülejäänud lihased ka vatti. Ütlesin Maritile, et homme te mind siin ei näe.
Diamondi seljas on istuda nagu vanajumala selja taga. Temaga ei tule hetkekski tunnet, et võid maha kukkuda. Noh, olgu, ilma jalusteta üleminekuid tehes võib aimdus tekkida küll, ent kõiges muus on ta väga mugav. Täisistak? Saame hakkama. Galopp? Mõnus.
Tegime taas seda sama harjutust, mis Budaga, kus igas nurgas tuli väike volt ja diagonaalide peal sõitsin juurde. Viimased korrad oli vist päris söödav, treener tundus igal juhul rahule jäävat.

100 korra seljas käidud. 9900 jäänud?

Tegelikult peaks olema selle sissekande nimi Cowboy Games.

Ma polnud varem aru saanud, milline seiklus võib olla hobuse koplist äratoomine. Seda, et ma sattusin valele koosolekule, tegid Buda ja Co mulle kiirelt selgeks. Nööri otsa sain Buda kergesti, see polnud probleem. Aga kohe, kui hakkasin teda kuskile poole tüürima, hakkas tema kõrvadega lehvitama ja liitus keegi, kes hakkas meie poole amokki jooksma. Mina röökisin talle vastu, ent Buda sapsis minu kõrval jalgadega trampida, vaadates vilavate silmadega, et kas joosta must ümber või üle. Paar korda see tal õnnestuski. Õnneks küll see esimene versioon. Mul hakkas tekkima tunne, et see on vandenõu. Kolmandal korral kui sain nöör kaelas, mööda koplit lippava Buda käe otsa, oli ta nõus minuga värava poole tulema, ent rõõm oli enneaegne, sest poole tee peal tuli tal meelde, et ta oli midagi (või kedagi) maha unustanud ja ta hakkas mu kõrval traavi tegema ja ümber minu tiirutama, igatsevalt teiste poole karjudes. Väravani sain, aga seal läks ta nii itsi täis, et hakkas ühele ja teisele poole keerutama, jalgadel keksima, karjus ikka aeg-ajalt endale karjast kedagi appi, aga õnneks keegi tast niiväga puudust ei tundnud.
Ma ei julgenud väravat hakata avama, sest tegelesin kogu aeg sellega, et mitte talle alla jääda. Piinlik lugu, aga kutsusin abi. Treener naeris, et näe, kus on kümme aastat hobusel turjalt kadunud.
Boksis rahunes metsik noor ürghobune silmnähtavalt. Kohe, kui oli mind tagumikust hammustanud. Sai siiski libiseva kaasa ja saime platsile.
Adrenaliini Budaga jätkub. Seda varianti, et hakkame kohe mööda rada soojendama, ei ole, sest igas nurgas varitsevad pisikest Budat suured ohud. Vääga murettekitav. Kohutavad elupuupõõsad ja veel kohutavam Villi.
Galopitõsted olid ehk gramm paremad, kui eelmine kord. Midagi hõisata ei olnud endiselt. Tegime traavis üht head harjutust:

Ja galopis sellist:

Lõpulõdvestus tundus ok.

Carpe Diem. I did.

Juhhei, täna sain Carpe Diemi selga istuda!
Natuke oli sabin ka sees, ikkagi ju uus hobune, täiesti tundmatu loom veel. Ja suur loom. Mära. Tegelikult, kui nii mõelda, siis väga rahulik mära. Mina pidin selle eest maneezis iga viie sekundi taga lugema mantrat - õlad lõdvaks, selg lõdvaks, käed pehmed. Ommm.

Koplis veel sabinat ei olnud, ta tuli peale paari puiklemist kenasti kaasa. Boksis samuti polnud, ta oli väga rahumeelne ja leplik. Maneezis aga transformeerus ta Budapesti wannaby-ks. Ainult et kasvult palju suurem. Küll oli huvitav tunne, kui ta pea lakke tõstis ja hakkas jalgu kõrgele tõstes minust ettepoole kiirustama.
Ma ei hakanud elu ülemäära huvitavaks tegema, otsustasin, et ei lähe selga enne, kui Marit ja Picanto on ka maneezis. Kõndisime natuke niisama ringi. Õnneks tulid teised ka üsna varsti ja treener hoidis CD-d kinni kui ma selga läksin.

Seekord oli mul ka libisev käte vahel ja selle kokkukerimine trenni ajal tekitab tunde, nagu mul oleks mõlema käe küljes topeltkomplekt sõrmi - see kleepub kinnaste külge, ei tule edasi, kerib end ümber valede näppude, rippuv osa takerdub hobuse ja sadula esikaare vahele.

No ma muidugi mõistsin, et ma polnud CD-le esialgu mingi usaldusväärne partner ja ta ei jätnud välja näitamata, kui mures ta oli. Esimesed ringid sammus ei saanud ma raja lähedalegi minna, sest ta kõõritas iga nurka. Mõne aja pärast ta küll unustas mured ja koostöö läks lihtsamaks. Tegelikult oli see (minu sapsu ja CD sapsu arvestades) minu meelest isegi päris tore koostöö. Või isegi ülitore. Ma sain lisaks adrenaliinile ülipositiivse tunde sellest, kui kenasti CD jooksis ratsmes, kuidas ta kordagi ei vehkinud või ei vajunud ratsme peale. Treener juhendas kuidas teha "stressipalli liigutust". Ma tundsin tema liikumises muutust, kui ta lõdvestus. Ausalt tundsin.

See tundmise osa võtab ilmselt aega. Ma mõtlen selle all seda, et kui ma istun seal üleval, siis ma ei saa alati päris täpselt aru, mida tagumine ots teeb või mis jalg kuidas astus. Heh, ma ei saa isegi alati aru, mida esijalad teevad (räägime näiteks valest jalast galoppi minemisest või valele jalale kergendamisest). Kas see tuleb ajaga?

Ühel vallatul hetkel hakkas ta esimeste ja tagumiste jalgadega keksima ja ma ei saanudki aru, et kas see nüüd oli siis nagu pisutviisi pukitamine või? Nii tahaks oma trenni video pealt hiljem näha ...

Esimesed galopitõsted ei olnud teab mis tõsiseltvõetavad, ikka kipun püsti tõusma ta seljas. Saan täiesti meie kommunikatsiooniprobleemidest aru. Mõistus saab aru, keha ja instinktid tõrguvad veel vastu. Galopis aga hakkasin jändama sellega, et talle tõelist hoogu sisse saada. Sama jama, mis Budaga. Siinkohal tervitused Vivaldile.

Kui säär ei mõju, togin kannaga, aga liiga palju, nagu treener selgitas. Piisab ühest, konkreetsest ja siis stekk kasutusele. Mul õnnestus oma stekk kuskile nii korralikult ära panna, et pidin võtma ühe lühikese punase maneezist, aga selleks, et sellega õigesse kohta pihta saada, pidin ratsmed võtma ühte kätte. See aga tundub mõnel juhul ohtlik mu tasakaalule või siis ei jõua ma seda teha piisavalt kiiresti, et ajastada see õigele sekundile.

Kas kuiv trenn aitaks? Lihtsalt käeliigutuse tegemine, ilma stekki kasutamata, ainult selleks, et õppida kiirelt ratsmeid (ja libisevat) plastiliinist näppude vahel ketrama?

Igal juhul mitmel korral sai CD hoo sisse treenerist möödudes, aga mitte minu ajamise peale ja see tegi mulle küll muret. Kujutage ette takistussõiduvõistlust, kus treener jookseb raja kõrval kaasa...

Hakkasime tegema pisikesi takistusi, ühte latti, ühte ristikest ja väikest okserit. Hüpata oli CD-ga lausa lust, kui välja arvata see, kuidas ta oli ühtepidi "ülejuhitav" nagu treener ütles ja ma pidin väga täpselt mõtlema, kuidas ma teen pöörde ja lähenen takistusele. Mõned hüpped olid treeneri meelest ka päris head. Mõned olid lausa haledad - kui me lähenesime takistusele sama hoogsalt, nagu pensionär bussipeatusele. Üks lähenemine oli selline, et ma imestasin, et me okserile lihtsalt peale ei astunud. Mõni vähem kogenud hobune ilmselt oleks lihtsalt selle segi astunud.

Ma saan aru küll, miks on nii oluline hoida tempot. Just CD seljas oli selgelt aru saada, kuidas õige tempo ja hoog meid viib üle takistustest kõige vähem muresid tekitaval viisil. Probleem oli pigem selles, et CD tõesti ei kuulanud mu säärt.

Viimaste hüpete ajal hakkasid lapsed tulema maneezi ja meil oli jäänud vähe aega. Kaks korda üritasin tulla ukse poolt ja iga kord seisis ees mõni hobune või oli kahe hobuse (ja kahe lapse) vahe nii väike, et ma ei julgenud sealt galopis läbi tuisata. Arvasin, et küllap CD sellise hoo maha võtmise peale võtab tuurid alla, aga õnneks saime viimased hüpped ikkagi tehtud ja lausa normaalses tempos. Hüpata temaga on lihtsalt imeline.

Siis tegime lõdvestava traavi, mis oli treeneri sõnul olnud selle hobuse viimase aasta parim. Hurraa!

Teine kord Gingeri seljas

Aeg lendab nii ruttu, et kui ma kohe ei kirjuta oma trenni üles, siis vahepeal jõuab nii palju juhtuda, et hiljem enam ei mäleta, mis täpselt tegime ...

Harjutasime kohe alguses otse liikumist, et näha, kas ja kui palju ma olen kuskile viltu. Seega - mööda keskliini, ühele poole ja teisele poole keerates. Lihvisime pöörete korrektsust, samal ajal hoides tempot.

Galopitõsted läksid esialgu julgelt metsa. Ma ei mäleta, et eelmisel korral oleks nad Gingeriga nii keerulised tundunud, aga see tuli küll kohe tuttav meelde, kui valus ja põntsuv oli üritada Gingeri seljas täisistakusse jääda. Mu selg mäletab...

Jändasime nendega tükk aega.

Pärast tegin (loe: üritasin teha) ilma jalusteta kergendamist. Keeruline oli, põnts-põnts oli.

Mõtlesin küll, et mis see 9-10 päeva ilma trennita siis ära ei ole, aga ikka olid lihased pärast hellad.

Diamonds are a girls best friends ...

Marit ütles, et ta plaanis mulle täna Diamondi anda, aga juhul kui tolle koplist kinnipüüdmine peaks olema võimatu, siis võtku ma Carpe Diem.
Muidugi oleks olnud põnev uue hobusega sõita, aga ma tahtsin nii proovida, kas saan Diamondi koplist kätte või ei. Noh, nagu sportlik huvi või nii.
Nad pidasid kolmekesi heinapalli ümber lõunat. Diamond ühel pool, Winston ühe sõbraga teisel pool. Kui koplisse sisenesin, viskasid Winston ja +1 mulle pilgu ja sõid häirimatult edasi, Diamond aga jäi mind ühe silmaga jälgima.
Hindasin kiirelt oma võimalusi ja otsustasin läheneda sellest poolt, kuhu Diamond kõige suurema tõenäosusega vantsima paneb. Niisiis kõndisin ümber Winstoni ja +1 ja voilaa! olin Diamondi vasakul küljel. Ta tegi sammu eemale, mina aga pistsin kähku talle nina ette käe hobusekommide ja leivaga. Diamond ära ei ütelnud ja sain talle kenasti nööri ümber.
See mammut ajas niimoodi karva, et sellest saaks vist terve maailma pääsukesed endale pesad.
Läksin tegin maneezis soojenduse. Liisi oli ka seal ja juhendas mind. Ühtepidi tundus Diamond selgelt kangem kui teistpidi. Terve tunni pidin nurkades pidin hullult võitlema, et teda mingilgi moel paindesse saada. Sellist tunnet nagu Aaria või Vivaldiga ei saanudki.
Sellegipoolest oli jälle väga hea trenn. Õppisin tegema poolpeatust (lattide vahel, maneezis 8-id sõites) täisistakus. Täisistakus on mul tihtipeale viimane kordetund silmade ees. Piiiiikad jalad.
Peale esimest galoppi vehkis Diamond mõned korrad peaga, kui teda uuesti tõstsin.
Mäletan trenne, kus Diamondi seismajäämiseks tuli silmast pisarad välja pigistada. Täna küll ka madistasime mõned korrad, aga see polnud enam üldse nii keeruline. Ma ei istunud ratsme peal, püüdsim olla zen rahu ja lõdvestus ise.
Pidime uuesti lattide vahelt tulema 8-id, esialgu traavis ja siis galopis. Hehee... Mammut ei näinud mingit mõtet traavi jääda. Iga kolme sammu tagant keksis ta sekka mõne galopisammu. Marit lasi rahulikult edasi kergendada ja ütles, et see on isegi parem harjutus - Diamond nüüd saada traavi, õigesse rütmi, temposse ja lisaks veel lattide vahelt läbi.
Madistasime jupp aega. Treener tuletas meelde, et välimine ratse kontrollib ja koondab. Ja asja sai! Treenerit tsiteerides - töövõit!
Puhas rahulolu. Diamond tundus ka rahul. Kohutavalt higine, aga rahul. Pärast kõndisime suurte sõpradena mööda maneezi ringi.
Nii õõvastav tunne on mõelda, et nüüd jääb 10 päeva vahele. Vaevalt, et ma Potomacist mõne hobuse leian.

P.S. Roman tõstis mu julgust ja motivatsiooni. Olime maal, kui ta tõi mulle ajalehe, kus oli artikkel Age Luhast. Näitas mulle kohta, kus oli kirjas, et Age alustas ratsutamist alles 30-selt ja " tõsisemate treeningutega veel kuus aastat hiljem", aga sellegipoolest võistleb juba tõsisel tasemel. Vau.

Võibolla üks mu viimastest trennidest Vivaldiga

Oi, kuidas mulle see väike armas loom on meeldima hakanud! Lausa kahju, et ta siit tallist peagi ära läheb.

+ Ka tänases trennis jätkus tal hoogu nii sammus, traavis kui galopis. Kõik, mille pärast muretsema pidin, oli rütm, tempo ja üleminekute sujuvus.
+ Sain temaga esimest korda hüpata. Tal on nii sujuv ja pehme hüpe ja endiselt meeletu hoog sees. Tegime pisikest kavaletti ühelt ja teiselt poolt, esialgu traavis. Kõige keerulisem oli teda traavis hoida, sest ta tahtis kogu aeg galoppi minna.
- Samuti tahtis ta kogu aeg laiali joosta. Paar korda kolisesid kabjad ikka päris koledalt all kokku.
- Kui tal aga juba hoog sees oli, siis oli mul raske teda tagasi hoida. See oli tõesti väljakutse. Aga selline meeldiv väljakutse.

Trenni kõrghetk ei olnud tema mõnusad hüpped ega ka mitte mõnus galopp. Kõige võimsam hetk oli see, kui ma esimest korda elus tundsin, kuidas hobune pakub ennast ratsmesse. Olin rõõmust sõnatu. Ükskõik, kas see oli nooruse ja rikkumatuse, sõnakuulelikkuse või selle tulemus, et Taive on temaga viimasel ajal sõitnud, sel hetkel pidid mulle pisarad silma tulema.
Paar korda juhtus seda trenni jooksul veel ja ma püüdsin väga olla usalduse vääriline. Õnneks treener juhendas kõrvalt üsna täpselt, mida teha.

Töötame lõdvestatuse kallal. Nii minu kui hobuse puhul.

Igiliikur Vivaldi

Vivaldi pani mind korduvalt täna muigama. Ta on nagu igiliikur. Traavi? Ok, teeme ruttu-ruttu traavi. Rõhk sõnal ruttu. Ja kui ta läheb, siis ta jääbki minema. Ma ei usu, et seda hobust on kunagi vaja edasi sundida või suruda. Ta lihtsalt L Ä H E B !!!

Esimese osa tunnist käskis treener keskenduda sellele, et mina määraks 100% ajast nii suuna kui tempo ja ei laseks hetkekski hobust tuiama. Enamasti läks ka korda. Paar nurka trenni jooksul ikka lõikasime ja paar korda, kui jäin treenerit kuulama või unustasin "skeemi", tuli ka meetri-paari võrra tuiamist ette, aga kui ma olin keskendunud, siis olid ka sooritused puhtamad.

Rajal hoidmine ei olnud üldse raske. Ma peaaegu ei pidanud selle peale mõtlemagi. Tempo hoidmine oli samuti kergem, kui ma arvasin. Vivaldi kuulab väga hästi põlve ja seda, kui ma kergendan aeglasemalt. Ühel hetkel, kui ta sirgete peal tõmbas pead ette ja hirmsasti tahtis kiirendada, siis ma nalja pärast sosistasin talle rahustavalt rütmi - tik-tak-tik-tak. Tundus, et talle see meeldis, igal juhul olid kõrvad minu poole ja poiss jäi lausa hääle rütmi peale kenasti tiksuma.

Tegime üleminekuid ja lihvisime neid sujuvamaks. Vivaldiga piisab kiiremale tempole üleminekuks vaid imekergest pigistusest või lükkamisest.

Galopis tormas ta samal moel - non-stop - mööda rada ringi ja mind ajas naerma see tunne, kuidas ta kurve välja võtab. Nagu mootorratas, kergelt külili. Ta pole ju ka kõige suurem hobu ja mind ajas naerma mõte, et mul võib hakata sisemine jalg maad puudutama, kui ta veel kiiremini kihutama hakkab. Ka galopis sai väga hästi aru sellest, kui ma põlved natuke kokku pigistasin. Üleüldse oli nii mõnus tunne, kui ma sain aru, et ta tegelikult ka kuulab mind.
Tänase päeva üks tähtsaim õppetund oli see, et kõik sõltub sujuvatest üleminekutest. Kui üleminek pole sujuv ja seda ei tee ratsanik ja hobune koos, siis vajub kõik järgnev koost ja hobune jookseb laiali.

Teine oluline asi, millest tuli juttu, oli see, et Vivaldi usaldus on ikkagi seotud sellega, kui palju võtan ma vastutuse suuna/tempo eest ja kui palju lasen tal tuiata. Niipea, kui ma jäin kahtlema või unustasin, kuhu ja millises allüüris tuli harjutust jätkata, oli Vivaldi kohe üksi ja hädas.

Kui tunni alguses jäi tunne, et mul on suht lihasmälus juba see, kuidas reageerida, siis lõpp tõestas, et skeemid ja pikemad harjutused tekitavad ikka segadust.

"Sealt nurgast tõstad galopile, sõidad maneezi teise otsa, teed suure voldi, siis võtad käru juurest traavile, sõidad poole platsi peale, risti üle platsi, nurka jõudes tõstad galopile, sõidad teisele poole platsi, teed voldi, nurgast võtad traavile..."

Ja kui enne seda olid üleminekud sujuvad ja mõnusad, siis ühtäkki ei suuda ma kahte asja korraga enam teha. Kui mõtlen paaniliselt, et kuhu ma poole ringi pärast ja mis allüüris pean liikuma, unustan seljas töö ära teha. Urr.

Mariti trennis Aariaga

Trenn on korda läinud, kui pärast seda lihased surisevad ja vaim on väsinud. 
Mina olin Aariaga, Maarja Gingeriga. Soojenduse alguses olin jälle nagu puupakk, aga kui soojaks läks, tekkis juba mingi tunne ja tunnetus. Minu meelest ma ei kaldunud täna üldse nii väga ette. Vahel lugesin endale vaikselt rütmi, et paremini tunnetada, kui Aaria maneezi keskel tahab maha jääda või aeglustab. Pikendamine tuli ka välja, peaaegu ei kaotanud tasakaalu.
Siis tegime väikest latti traavis. Treener pani torbikud lati taha, et me liiga vara ära ei keeraks. Enamus kordades tuli täitsa ok välja. Paar korda läksime üle lati kergelt diagonaalis, Aaria tahtis suunaga ukse poole pigem vasakule vajuda. Paar korda jäi enne latti unistama ja ma pidin teda edasi suruma.
Siis tegime sama galopis. Ikka otse ja läbides kaks takistust, ees ja taga torbikud.
Oluline infokild: isegi kui oleme takistusel kergelt viltu, siis selle ületamise ajal tuleb hobusele anda hüpperahu. Peale takistust on see hetk, kui a) panen ennast korda b) annan hobusele suuna.
Kaks korda sõitsin seetõttu ka torbikutest mööda, et ei saanud ennast piisavalt kiiresti tagasi sadulasse. Tasakaal - uuu?
Aaria on imeline. Not of this earth.

Heli tund Aariaga

Ausalt, see hobune on kingitus inimkonnale.
Tegime erinevaid üleminekuid, serpentiine traavis, galopis, kontragalopis. Jala eest astumist, mis tuli Aariaga päris ilusti välja, treenergi kiitis. Lõppu pikendusi diagonaalidel.
Alguses olin pisut puine, aga pärast oli väga mõnus.

Aariaga Heli tunnis üle pika aja

Üle väga pika aja sain Aariaga sõita. Külgratsmed olid minu jaoks võõristust tekitavad ja esialgu ei julgenud ma ka ratsmekontakti väga seetõttu võtta. Alguses oli väga võõras, nagu oleks täitsa tundmatu hobuse seljas. Ta tundus lihtsalt kuidagi haruldaselt kange igalt poolt. Hiljem läks asi paremaks, ta soojenes märgatavalt ja traavis oli juba täitsa hea rütm sees. Pean muidugi mainima, et tempo läks väga palju paremaks, kui võtsin kätte pika steki. Ei kasutanud seda kordagi, ent selle olemasolu tõi reipust sammu juurde.
Tegime galopi ja traavi üleminekuid - nurgas galoppi, teisel pool maneeži traavi, volt ja uuesti galoppi.
Siis skeeme - mööda keskjoont, siis pidi Liisi Veroniga tegema jala eest astumist ja mina eeldasin, et kuna ma seda pole õppinud, siis lähen lihtsalt tavalises traavis selle osa. Rajale jõudes tuli minna galoppi, teisel pool sirgel traavi ja kõik uuesti teisele poole. Heli seletas, kuidas seda tehakse ja mulle tundus (kas ainult tundus), et mõned sammud tegigi Aaria seda nii nagu oli vaja! Kogu skeem tuli mõnel korral täitsa söödavalt välja, jee!
Siis tuli kolmeosaline serpentiin, alguses traavis, pärast galopis, nii et vahepeal oli hobune kontragalopis. Ma JUST täna lugesin seda artiklit, kus kolmeosalisest serpentiinist pikalt ja põhjalikult räägiti, nii et olin ilmselgelt entusiastlik. Esimene kord läks nihu, keskel vajus Aaria traavile, ent peale seda tuli mitu korda päris hästi välja, Heli kiitis samuti!
Käiks iga päev trennis kui saaks...

Treeneri märkus:

• Sõrmed kinni! Seda tuletati mulle mitu korda meelde. Sõrmed kinni ja küüned kergelt peopesasse, et ratse ei kaoks kuskile!

Maarjaga Mariti trennis

Olime koos Maarjaga, kes oli Picanto seljas (no ma olin ikka tiba kade ka) ja mina Budapestiga. Maarja töötas korde peal istaku kallal, mina kordasin suures osas neid harjutusi, mida olime eelmistel tundidel teinud - üleminekud traavist sammu ja seisma jäämine, sammu pikendamine ja lühendamine, kergelt ratsmesse kutsumine sammus.

Buda samm tundub seljas väga lühike, ent see on ekslik. Peale seda, kui ma tahtsin ta sammu pikemaks ja Buda sellepeale hoopis traavi läks, seletas Marit, et tegelikult oli tema samm juba väga pikk, lihtsalt seljas pole seda tunda. Ja kuidas sammu tegelikult mõõdetakse, millal on lühendatud ja millal pikendatud.

Lõpus tegime palju galoppi ja selles täisistakust poolistakusse üle minemist. Kaldun kõvasti ette ja pigem kogu aeg olen poolistakus. Ka galopist traavi üle minnes ja Marit ütles, et see on paha-paha ja ta mõtleb, kuidas ja kellega seda harjutada. Ta soovitas mul ette kujutada, et olen koolisõitja ja see mõjus korraks. Mul tuli kohe meelde see artikkel H&R-s, kus soovitati enesekindluse saamiseks ennast ette kujutada oma lemmiksõitjana. Siis aga sattusin nädalavahetusel vaatama Nick Skeltoni ja Big Stari sõitu Londonis individuaalsõitudes, kus ta peaaegu täielikus poolistakus läbib kogu parkuuri ja loobusin sellest ideest :) See ajaks mind ainult rohkem segadusse ja küsimusi tekib rohkem kui treener jõuab ära vastata.

Tunni lõpus tuli saada hobune kihutama ühest maneezi otsast teise nii, nagu oleks kurat kannul ja ma püüdsin ajada Budat edasi nagu segane. No ei tulnud neljandat käiku sisse. Kui ma siis tema lükkamisest ja pigistamisest väsisin ja andsin talle kiirelt stekki, siis alles see mõjus.

Steki andmisega on ka see, et ma tahaks, et see poleks niisama toksimine, vaid et kui annan, siis õigesse kohta, üks kord ja konkreetselt. Pole mõtet sügada ja steki tähendust devalveerida, kui sellest midagi ei muutu. Ja ajastus peab olema õige. Aga kui ma lõpuks saan käe vabaks, et õigesse kohta sihtida, on kolm sekundit juba möödas. Rääkimata sellest, et kui ma hakkan ratsmeid ühte kätte võtma, saab Budapest imehästi aru, mida ma plaanin ja tagantjärele vastab mu signaalile, näiteks kiirendab.

Kuidas saab stekki anda õigesse kohta ja õigel sekundil, kui sul on mõlemad ratsmed käes ja sa ei saa neid käest anda, aga selles asendis lühikese takistussõidu stekiga ei saa mujale pihta kui sadulale või valtrapile? Harjutamise ja kiire reaktsiooni küsimus?

Ma ei saa Buda tagumist otsa tööle. Marit rääkis sellest juba eelmine tund "kõik toimub sinust tagapool", ma tundsin seda kaks viimast tundi. Myy vaatas mu trennivideot ja ütles sedasama. Kui hobune ei tööta läbi selja, siis on tunne, nagu ise traaviks või galopeeriks mööda maneezi. Vaevaline, väsitav ja näeb pealegi jube inetu välja.

Positiivne oli see, et Maarja oli lõpuks Mariti tunnist sama vaimustuses ja küsis autos pärast, et miks me ei võinud Kukrumäed varem avastada. No just!

Rääkisime reedel Myyga kukkumistest ja suhtumisest. Ta kutsus oma hüppetrenni vaatama, aga mul ei olnud südant Romani kohe peale maandumist lastega kuskile linna maha jätta ja Kurtnas poleks ilmselt neil ka midagi teha olnud. Leppisime kokku, et mõni teine päev.

Ma ei saa jätta jagamata Helise stiilipuhtaid ratsanikust vabanemise harjutusi :)

Mina vs Zeppelin

Tänase tallis käimise kõrgeimaks hetkeks oli muidugi Budapesti kättesaamine kadeda ja kurja Zeppelini hoole alt. Kui läksin Budapesti järele, oli väljapääsu juures esimesena ootamas üks punase tekiga hobu. Ilm oli märg ja lörtsi sadas, kõikide tekid olid läbimärjad ja nad olid kõik kolmekesi seda nägu, et tahaks hirmsasti talli, palun?

Tegin nööri lahti ja punase tekiga hobune hakkas uljalt välja kõndima. Ma lükkasin teda tagasi ja pisut eemale, et Budale lähemale saada. Nad piirasid mu ümber ja kui olin Budapesti võtnud nööri otsa, hakkas punase tekiga hobune kurja nägu tegema ning Budapest püüdis põgeneda, et teda vältida. Ma hoidsin kõvasti kinni ja tegin punase tekiga hobusele "ust" ja vehkisin oma käes olevate päitsetega, et teda kaugemale saada. Tema aga selle peale keeras selja, pani kõrvad vastu kaela ja hakkas oma kena tagumikku minu poole tagurdama. Buda närvid olid selleks ajaks nii läbi, et see püüdis kõigest jõust eemale saada ja ma tõsiselt kartsin, et kuna olin just tema ja väljapääsu vahel, siis mingil hetkel libisen ja kukun kellegi alla või keegi astub must lihtsalt üle.

Ühe käega siis vehkisin Zeppelini poole ja tegin kurja häält, vahepeal püüdsin Budat rahustada ja väljapääsule ligineda. Ei õnnestunud. Zeppelin piiras meid kurjal ilmel ja astus minu ja väljapääsu vahele. Ma ei taganenud, aga tõstsin mõlemad käed üles, et suurem välja paista ja hoida teda vähemalt distantsil. Budal õnnestus ühel hetkel siiski mu käest lahti rabeleda ja ta tormas kaugemale, vaatas mind sealt sellise näoga, et sa lahenda ise see olukord ära ja ma tulen siis, kui plats puhas.

Arvasin, et sellega on Zeppelini jaoks põnevam osa läbi, aga ei, kus sa sellega! Ta keerab mulle tagumikku ja lidutab kõrvu ja hakkab minu poole tagurdama, tagumikku ühele ja teisele poole vänderdades. Röögatasin talle ikka väääga kurjalt ja vehkisin päistega, aga ei saanud loomulikult pihta, sest kui oleksin läinud nii ligi, et pihta saada, oleks ta ilmselt mulle ka oma märkimisväärselt kenade kapjadega pihta saanud.

Millegi peale nad kõik ehmatasid ja tormasid kopli nurka. Jäin ootama ja nõutult vaatama. Helistasin isegi Maritile korraks, et äkki saab kellegi appi paluda. Siis aga jäi Buda näoga minu poole ja teised kaks vaatasid suure kopli poole. Hõikasin teda vaikselt. Ta hakkas tulema, aga nagu kiuste jäi nöör tagumise jala alla ja ta jäi sõnakuulelikult kohe seisma. Kutsusin uuesti ja pistsin vaikselt (veendudes, et keegi teine peale Buda ei näe) käe tasku. Buda tuli reipal sammul minuni.

Oma hingamist vaiksemaks sundides võtsin kiirelt nööri, tegin Budale rahustavat häält, ÜLIKIIRESTI tegin karjuse lahti, lükkasin Buda koplist välja ja jõudsin karjuse nibin-nabin enne rinnaga peale ründavat Zeppelini kinni panna. HUH!!!

Tund oli selle kõrval ääretult rahulik. Sain natuke proovida ratsmesse võtmist, pikendamist ja kokku sõitmist, galoppi ja täna tundsin, et olin Buda seljas palju rohkem tasakaalus. Eilse video pealt on ikka näha, kui palju ma tegelikult ette kaldun ja osa sellest on seletatav selelga, kui hädas olen sellega, et kui pikka ratset talle lubada. Täna tundus kõik lihtsam.

Homme jälle! :)

Jalavahetused takistusel!

Esimese pool tundi toimus maneezis Buda ärasuremise etendus. Ärasuremine sammus, siis ärasuremine traavis ja iga kord ärasuremine enne seda pisi-pisikest tõket, millest on vaja traavis üle minna. Ma vajutan säärt peale, annan stekki (liiga hellalt ehk?), aga Buda järjepidevalt muudkui sureb. Isegi galopp tundus mõnevõrra suremisena, alles tunni lõpus saime vaesele obesele pisut itsi sisse. Võib öelda, et kui mina tundi lõpetasin, siis Buda jaoks hakkas tund alles peale.

Ääriveeri ja vaikselt hakkasime tegema ratsmesse kutsumist. Marit seletas ära, kuidas seda teha ja mõned korrad mul see õnnestus, kuigi sääre peale oli Buda küll täna tuim. Ma olen ikka veel liiga aeglane kogu pilti kokku panema. Näiteks kui on eesmärk üle tõkke saada, siis unustan tõkkel anda sääresignaali jalavahetuseks. Keskendun ainult ühele harjutusele korraga, mis pole eriti produktiivne. Kõik, mida õpin, tuleks tegelikult saada ruttu selgroo sisse, et see tuleks automaatselt.

Täna jamasin jälle sellega, et galopis saada mingit sujuvust ja rütmi sisse, lisaks püüdsin jääda tasakaalu hoolimata sellest, et Buda pead ette tõmbas ja selle juures muidugi ei saanud olla juttugi mingist ratsmesse jooksmisest :D Ja kui siis enne tõket jäi hoog vaiksemaks, siis keskendusin kuni viimase hetkeni sellele, et hoogu juurde saada, aga unustasin peale tõket õigele poole torbikut tüürida. Ei ole rahul endaga. Üldse mitte. Tundus nagu oleksin liikunud eespool Budat.

Nii et kui tänane põhiline eesmärk oli vahetada jalga hobusel tõkkel ehk hüppe ajal, siis mul õnnestus see (pluss peale tõket õigele poole torbiku jõudmine) ehk ... hmm ... kolmel-neljal korral? enamasti vahetasime jalga peale maandumist, paar korda tegi Buda mulle teene ja hoolitses selle eest ise. Nii et see harjutus tuleks kordamisele tuua.

Tõnu alati rõhutab, et hobune on juhitav ainult siis, kui ta teeb aktiivset, töökat liikumist ja tänane oli tõestus. Seni, kuni Buda magas, oli mul tunne, et ma ise jooksen seal ta seljas traavi. Asjad läksid paremaks siis, kui Marit Buda ärkvele ehmatas ja mulle tema seljas paar korda harjutuse ette näitas. Isegi Roman, kes filmis, ütles seda pärast autos tähtsa näoga mu tundi kommenteerides. Ninatark!

Lihased olid kohe peale kergendatud traavi läbi. Mis toimub? Ilmselt on kaks korda nädalas ikka minu jaoks haledalt vähe. Vaevalt jõuavad lihased ühest jalusteta traavist taastuda, kui uus teeb nad jälle hellaks. Peale eelmist trenni oli seljalihased valusad, seekord reielihased hellad. Ma ei kurda, vastupidi, ma hindan väga seda, et need trennid reaalselt ka mõjuvad mulle ja ma higipull otsa ees, teen reaalselt ka tööd. Ma lihtsalt ei taha, et ma liiga kiirelt väsiks ja panustaks harjutustesse vähem kui 100%. Roman kommenteeris ka täna peale tundi, et oli näha, kui ma väsisin ja enam nii väga ei jaksanud pingutada.

Treeneri märkused:

• sõita tuleb rohkem enda alt, mitte ettepoole kummardudes, 
• häälega ei erguta hobust - mul on selleks säär ja stekk, 
• jalg peab olema julgem, teravam ja konkreetsem,

Tuleb hakata käima ka grupitrennides, nagu Marit ütles - seal on rohkem võimalusi panna paika istak ja tegeleda nende probleemidega ja siis eratrennides tegeleme rohkem selliste asjadega, nagu latid ja hüpped ja jalavahetused ja ratsmesse sõitmised.

Vajan rohkem grupitrenne, rohkem ratsutamise kilometraazi nagu treener ütleb, rohkem kogemusi. Ja selle kõige jaoks muidugi oleks vaja üht keskmist loteriivõitu ka :D

P.S. Sain teada, et Budapest on trakeen.

Esimesed jalavahetused galopis!

Aaria oli eelmine kord tiba unine ja tal olid nädalavahetusel ees võistlused, seekord sõitsin hoopis Budapestiga. Ta oli mulle tuttav hobune, kord (see tundus nii ammu) olin sõitnud temaga Liisi Laaneti trennis. Mäletan, kuidas ma ei saanud ega saanud teda seal galoppi, vaid selle asemel ülikiiresse traavi, ükskõik kuidas ma ka ei madistanud. Aga tollal oli mul ka tõsiseid probleeme tasakaaluga, lootsin, et täna on teistmoodi.
Oligi. Budapest osutus tegelikult sama kergeks hobuseks kui Aaria. Tal oli ehk isegi rohkem huumorimeelt. Kui jõudsime maneezi ja ta avastas, et oleme seal üksi, hakkas ta kurvalt hirnuma. Kui koplist hiljem keegi trenni ajal hüüdis, hirnus ta vastu. Vaene väike karjast eemaleviidu :)
Pean muidugi mainima, et boksis teda valmis panemisel näitas ta välja sama palju huumorimeelt kui näiteks Laki. Kui  on aeg kapju puhastada, hakkab ta jalga käest ära kiskuma ja vastu maad taguma, kui valjaid panna, siis keerutab eest ära.
Hakkasin soojendust tegema. Kui erinev on tema seljas traav! Esialgu oli sama tunne, nagu Rolly seljas, et põrkan ja põntsun vastu selga. Kui harjusin ära, polnud enam hullu ja galopp oli tema seljas väga pehme ja mugav. Siis hakkasime Mariti juhendamisel kaheksaid tegema. Alguses lühikesed küljed traavi ja keskel sammule. Hiljem lühikesed küljed galopis ja diagonaalid traavis.
Esimest kahte tõstet ignoreeris Buda efektiivselt ja eeskujulikult. Kolmas tuli minu poolt karmimalt ja selle peale ta tõusis galoppi küll. Huh, üks mure vähem. Väga kenasti sai teda ristluuga edasi ajada ja tegelikult tegime ka rohkem säärega tööd ja päris esimest korda tundsin, kuidas hobune läks mingil hetkel ja mõneks sammuks diagonaalis minu all nii lühikesse galoppi, et ta peaaegu liikus edasi aegluubis, aga samm oli kena hüppega ja peaaegu koha peal. Ma ei saanud alguses arugi, mis juhtus. Oiii, kuidas oleks tahtnud seda väljaspoolt näha!
Jalavahetus ei olnud nii keeruline, kui ma olin oodanud, aga esimesed ringid ma küll sellele pihta ei saanud. Siis aga hakkas see paremasse jalga kergemini välja tulema, vasakusse jalga tuli ikka mõni traavisamm esialgu vahele. Pärast tuli mõlemat pidi välja ja ma olin üllatunud, et nii lihtne see siis oligi. No tegelikult ilmselt on see nii lihtne just selle konkreetse hobusega. Ma ei usu, et Jumbo mulle sama lihtsalt seda lõbu pakuks :D
Kuna pelgan jääda selga põntsuma, siis alguses kipun galopitõste või sammu jäämise ajal tulema sadulast välja ja tõusma ise kõrgemale. Sellepärast lasi Marit teha ohjeldamatult ilma jalusteta galopitõsteid ja sammujäämisi, et mind rohkem sadulasse saada. Tegin neid voldi peal ja iga kord erinevas kohas ning hakkas välja tulema küll, ka tõsted hakkasid juba korralikumaks muutuma.
Raske osa on ikka see ratsmete reguleerimine või hoidmine. Kui lähme galoppi, hakkab Buda tõmbama ja tõmbama neid pikemaks ja pikemaks. Kui hoian nad lühikesed, siis tundub, et kaotan kergemini tasakaalu. Samas, kuidas sa ikka hobust koondad, kui kontakt puudub ja ratse on piisavalt pikk, et ta võiks joosta nagu kaelkirjak, pea pikalt ees.
Kui jalusteta kergendatud traav tundub lihastele raske, siis jalusteta galopitõsted ja sammujäämine tunduvad selle kõrval enesetapp. Selja- ja reielihased olid kaks päeva valusad, aga vähemalt oli tunne, et olen ikka päriselt trenni teinud. Loobusin sel nädalal oma Arcticu klubikaardist. Viimase 12 kuu jooksul jõudsin sinna 3 korda :)
Märkuseid:

• hobusele märguanne ikkagi vaid säärepigistusega vastu hobust, mitte jalgu hobusest eemale lükates. Ma tean küll, kust see paha komme külge jäänud on, urr. 

P.S. Marit parandas mind - kõrgeimad hüpped, mida me oleme Aariaga teinud, ei olnud 50 cm-sed. Need olid olnud u 70 cm kõrged. See, mida tegime Lakiga, oli võibolla isegi 75 cm. Vau.

P.P.S. Myy hobune võistles Järvel laupäeval esimest korda. Käisime vaatamas ja Kukrumäe omad olid ka seal. Helis sõitis ühe tüdrukuga ja eriti hästi neil ei läinud. Juhtimisparkuuris jäi ta vist hämmingusse, et ta traavi võeti ja esimesele takistusele vaatamisega hiljaks. Siis avastas viimasel hetkel, et oh kurja, siit tuleb üle hüpata, aga oli ise juba peaaegu selle vastas. Ajas maha. Myy ja Raul panid panused 95 peale, teades, milline hull loom ta hüpetel on. Ma ei saanud vaatama jääda, kuna meil oli kogu rändtsirkus kaasas ja katsu sa lastega terve päev maneezi tribüünidel olla ilma, et nad hakkaks varsti ise hobuste vahel jooksma. As a matter of fact, ühe korra püüdsingi nad soojendusringi kõrvalt kinni ja kamandasin tagasi tribüünidele.
Aga 95 oli ka nässu läinud, nii et Myy pritsis veel õhtulgi facebookis tuld ja tõrva. Kahju.

Unine Aaria

Esimese poole trennist tundsin täna kogu aeg, et samm pole päris see. Tegelikult kui aus olla, siis polnud vist lõpuni, sellist hoogu ja itsi, nagu ta tavaliselt välja näitab, ei olnud.

Tavaliselt läheb vähemalt paar ringi, enne kui ta mulle lõputraavi ajal nurkades enam kõrvu püsti ei tõsta ja ei nõksata, justnagu tahaks galoppi pakkuda, täna oli kohe nõus peale galoppi kergemat traavi jooksma.  Eks me tegime lõpupoole ka rohkem sammu, aga sellegipoolest jäi mulje, et Aaria säästab täna oma energiat millegi muu jaoks.

Unine päev? Liiga palju päikest? Magamata ratsanik? :)

Tegime alguses sama harjutust, mis Rollyga, maneezi otstes lühendatud traavis voldid (mitte mööda rada, et sein mind ei toetaks, vaid iseseisvad ringid, mis esialgu olid kõike muud kui ringid) ja pika sirge peal tuli pikendada. Aaria tahtis iga kord keskjoonel magama jääda. Täna kasutasin temaga isegi stekki.

Jälle jändasin jalustega. Traavi jaoks nagu lühikesed, galopi jaoks pikad. Korduvalt tulid nad jalast ära, eriti galopi ajal. Arva, kas mul oli siis pärast meeles vaadata, et mis number augu juurde ma nad lõpuks jätsin?

Paar korda kaldusin räigelt ette. Huvitav oli see, et üle pika aja ei saanud ma esialgu galopis tasakaalu kätte, selleks läks ikka mitu sammu. Jalustega seotud mure?

Positiivne on see, et üleminekud galopis täisistakust poolistakusse ja tagasi tunduvad sujuvamad, ma ei prantsata enam nii kergelt talle selga  ja poolistakus kasutan oma säärt tema pikemaks ajamisel rohkem ja rohkem. Ettekaldumist oli ka vähem, aga kui ma tulen kiire hooga sirge pealt, siis esimene nurk on raske teda rajal hoida. Kardan tasakaalu kaotada rohkem, kui nurka lõigata.

Aga kiires galopis poolistakus tema seljas õõtsumine on võimas tunne. Isegi piiratud maneezis.

Siis tulid kavaletid mängu. Alguses tegime sarnast harjutust, mida viimane kord Maarjaga – kavalettidest ei tule mitte üle minna, vaid nende vahelt minna täpselt läbi. Alguses sammu, siis traavi, siis traavi pealt seisma jääda ja jätkata traavis kordamööda vasakule või paremale.

Pärast läksime ka lattidest üle. Kaks latti üksteise taga keskjoonel, vahe u 2 meetrit? Esimene madal, teine tiba kõrgem. Tuleb neist üle minna ja jälle keerata kordamööda paremale ja vasakule. Peale latte võtta hobune traavi (sest tuleb teha jalavahetus) ja kohe tõsta enne nurka galopile ning uuesti latte tulla.

Aaria tegi minu meelest täna seda kõike väga rahulikult,

Rääkisime koondamisest ja ratsmete pikkusest, jalavahetusest ja sellest, kuidas Mariti hobused on treenitud galoppi tõusma. Järgmisel nädalavahetusel on võistlused ja ponikarikas.

Ja siis sain teada, et mu roheline kaart on valmis! Jipijee!!! Läksin pärast netti vaatama ja olengi nimekirjas. Ametlik värk.

Veel - Becky oli riputanud netti üles oma videoid nende uuest hobusest. Looks like fun!

Enesekindlam(a) Meloodiaga

Mulle meeldib Meloodia, kui ta tuleb otse teisest trennist. Täna polnud see Ellenil küll plaanis, ent kui Angela alguses koperdama ja komistama hakkas ning siis soojendustraavi ajal grandioosselt lonkas, tuli siiski Meloodia võtta, keda eelmised tüdrukud polnud jõudnud veel lahti võtta.
Kas ta tujutses? Jep, aga mind ei häirinud see aga karvavõrdki. Sain kenasti ta tööle.
Viimased kaks tundi Niitväljal on pakkunud palju põnevaid hetki, kui Ebbe-Liisa või Heiki Vatsel on seal oma noori treeninud, kes avaldavad mõningast vastupanu ja tänagi olid meiega koos maneezis hobused, kes protesteerisid ja tegid rodeot. Ma hoidsin Meloodiat kogu aeg liikvel ja tundub, et häälega läks ta ka kaasa, nii et ta ei läinud kordagi paanikasse ega pannud kohalt minema, nagu eelmine kord kui üks hobune libisevate kolisedes ta selja taha ilmus.
Ma võiks isegi öelda, et ma olin oma trenniga rahul. Me ei hüpanud seekord, ent ma võin öelda, et Meloodia tegi enam-vähem kõike, mida talt mõistlikult küsisin. Paar korda oli vaja ka stekki, ent minimaalselt. Kohe kui talle tuli meelde, et mul on stekk, siis ei trüginud ta enam kuskile sisse ega üritanud nihverdada ülesannetest ära. Galopile tõusis kohe(!) ja esimesest märguandest (!!). Not bad, hah?
Progress missugune!
Ellen rääkis täna paindest ja painutamisest. Meloodiaga ei ole see nii raske, kui ma arvasin. Iga korraga tundub, et sujub paremini ja paremini.
Olin eriliselt rahul sellega, et täna õnnestus mõned korrad isegi minna täisistakus temaga traavis nii kaasa, et see ei olnud tõka-tõka tema ebamugava seljaga.
Järgmise nädala jätame Niitväljal vahele.

Whohoo, mis trenn!

Kukrumäelt tulen alati trennist nii, et muusika autos üürgab ja ma üürgan veel kõvemini laulda.
Panin täna Aaria valmis ja tegin temaga soojenduse ka enne ära, kui Marit tuli. Päike paistis ja ühelt poolt maneezi paistis läbi valge seina nagu inimene seisaks künka peal selle taga. Aaria vaatas seda pingsalt mitu ringi, ent ei teinud õnneks hiljem sellest mingit numbrit. Mulle meeldib, et ta on tasakaalukas.

Maneez oli täis takistusi, kõik seatud umbes meetri kõrgusele. Ahhaa, mul tuli kohe meelde, et homme on ju võistlused, ju harjutavad. Okser, mingi lattaed, üks süsteem, ja veel hobuseraudadega takistus.
Kuna põhimõtteliselt olime soojenduse enne ära teinud, siis kui Marit tuli, tegime veel veidi traavi, galoppi ning siis hakkasime hüppama! Loomulikult mitte seda kõrgust, ikka natuke madalamaid :)

Alguses ristike, mille ette oli pandud latt maha. Esimesed korrad traavis, siis galopis. Aaria tõmbas hooga kohe kaugelt nii suurte tõmmetega minema, et mul võttis ühel korral sees täitsa võbelema, kui ta suure tõukega üle takistuse lendas. Kõrgust justnagu polnudki palju, selleks ajaks oli ristike võibolla 40 cm, ent äratõuge oli tugev.

Siis viisin Aaria tutvuma sinise latiga, mis oli põhimõtteliselt nagu värvitud lai laud. Käisime seda vaatamas ja siis pidime vasakust jalast sellele peale minema. Jummel küll. Kuna lähenesime mööda rada ja poole raja pealt pidin hakkama teda takistuse poole juhtima, siis võib ette kujutada, millise hoo Aaria sisse sai. Esimesena kaldus vasakule ja tegi kohe tõrke. Olin liiga pabinas oma istaku pärast ja unustasin sääred. Õnneks jäin kenasti selga. Teisel korral hakkas Aaria samuti kahtlema ja kiskus vasakule, ent sai üle. Peale takistust oli hoog nii suur ja pööre nii järsk, et kaotasin vasaku jaluse, ent lasin galopis edasi. Üleüldse olin alguses jalustega hädas, nad tulid korduvalt peale takistust jalast. Pärast ikkagi lasin vasaku allapoole ja sellest oli küll abi. Ka Marit soovitas, et mul on mugavam pigem pikema jalusega, muidu ronin hobusele nii selja peale.

Kui lattaed mind ega Aariat enam ei hirmutanud, vaid juba natuke mõnus hakkas, pidime seda hobuseraudadega takistust minema uurima. Marit tõmbas Aaria ninapidi sinna juurde ja siis pidime tulema paremast jalast, samuti mööda rada ja torbiku juurest rajalt diagonaali ära pöörama ning takistusele minema. Esimene oli tõrge, jälle mu sääred ei olnud piisavalt tugevad, oleksin pidanud rohkem edasi ajama ja sääre hoidma kindlalt küljel.
Kindel reegel on, et kui mina kahtlen, siis Aaria loomulikult mind ei usalda. Isegi kui mina kahtlen, siis peaks talle jätma mulje, et igal juhul on minek ja see on õige takistus. Olgugi, et meil oli aega maa ja ilm end otseks seada, lähenesime sellele takistusele iga kord liiga vasakult. Üleüldse jäi mul peale neid kaht tõrget tunne, et kui Aaria pole kindel, siis läheb ta pigem vasakule. 

Käte töö eest sain kiita, et annan kätt kenasti edasi ja lasen hobusel minna. Rääkisime sellest, miks osad treenerid nõuavad, et poolistak võetakse enne sisse ja osad mitte. Marit ütles ka, et Aaria annab mulle kergemini andeks, kui ma korraks jään talle suu peale, kui selle, kui ma mitu korda enne takistust kaotan poolistakut võttes sääre ja tasakaalu ning panen ta tõrkuma.

Olen vaadanud kogu aeg võistlustel neid hobuseid, keda hoitaks kurvis paaniliselt paindes väljapoole, et ta ei vaataks takistust enne, kui juba otse suund on. Marit seletas mulle paar tundi tagasi ära, miks ja kuidas seda tehakse ja täna oli mul esimest korda tunne, et mul on seda samuti vaja teha, sest kui Aaria tuli lühikese sirge pealt ja nägi otse enda ees (olgugi, et kaugel) takistust, siis oh sa juudas, mismoodi ta hakkas sinna tormama. Mina muidugi lükkasin põlved kohe kokku, aga sellest suht suurt kasu ei olnud ja tempo ei muutunud. Pisut hirmutav, naersin mõttes, et sellise sõnakuuleliku ja leebe suksu kohta oled sa, Aaria, ikka päris loom! Adrenaliin oli laes.

Paar korda oli hetk enne takistust appi-mida-ma-küll-teen!-tunne, aga see läks kiiresti üle ja tuli asemele mure, et ma peale takistust kuidagi Aariale selga ei prahmataks või kuidas ta hoida galopis. Kui kogu aeg on kiire, mõtted ja keha on pidevas koormuses, jääb muretsemiseks vähem aega ja tegeled vaid vajalikuga.

Mõned korrad oli tunne, et äkki kukun. Õnneks mitte ühtegi korda tõrke ajal. Ilmselt olid põlved-sääred ikkagi niipalju kinni. Paar korda küll võtsin Aarial lakast kinni sel hetkel, ent paanikaks põhjust polnud. Kannad tuleb ikka all hoida.

Kui saime ka hobuseraudadega takistusest üle, hakkas Marit pilti kokku panema - pani need takistused kokku rajaks.

Umbes selline see oli. Tegelikult oli maneezis veel takistusi, aga ma ei mäleta enam, kus nad kõik asusid, nii et peale süsteemi panin kirja vaid need, mida reaalselt hüppasime.

Raja kenasti õiges allüüris ja tempos läbimisest ei saa muidugi rääkida. Põhiline mure oli, et peale hüpet ei jõudnud ma küllalt kiirelt säärt õigele poole suruda ja eriti raske oli see peale okserit ukse juures, kus oli vaja mõne meetriga saada ruttu suund vasakule ja no kurat, ei jõudnud. Teisel korral sain niipalju, et Aaria jäi näoga vastu seina seisma, enne kui sain suuna vasakule ja siis minema, aga no ikkagi... Loomulik suund tundus seal olevat paremale ja see ongi eksitav.

Sellepärast võtabki see vaimselt võhmale. Peale oma hirmude ja rõõmuhoogude pead kogu aeg keskenduma ja olema täpne ja kindel. Kogu aeg pidama silmas järgmist suunda ja meeles järgmist takistust, samal ajal hoidma hobune õiges tempos, kiirustamata, hoidma ta otse, minema kaasa, aga KOHE peale maandumist end seljas tagasi toetama ja suunama ta õigele poole.

Paar korda proovisime, päris ühe hooga ma seda rada läbi ei saanud, aga vähemalt kõik takistused tegin läbi.

Alla takistusele hüppel on saatanast. Peaks otsima takjaid ja kaska lõuanööri alla panema, et kui pilk allapoole vajub, oleks füüsiline meeldetuletus olemas. Loll komme ja täiesti mõttetu. Isegi kui ma vaatan, et saada kinnitus, et me ikka lähme üle, siis mida ma ikka muuta saaks, kui juba oleme takistuse peal? Kui vaatan alla, muudab see hobuse jaoks piisavalt palju, et teha kerge üle lendamine tema jaoks keerulisemaks ja minu jaoks ohtlikumaks.

teistpidi kavaletid, Aaria, Budapest ja Maarja

Täna käisime Kukrumäel esimest korda koos Maarjaga Mariti trennis. Seekord oli kavalett pandud pikkupidi pikema seinaga, nii et sellele lähenemiseks ja õigete kurvide väljavõtmiseks oli vähem ruumi ja tuli olla täpsem ja konkreetsem.Et asja lihtsamaks (või raskemaks) teha, olid mõlemal pool juhisteks torbikud.

Ennast lohutamas Kukrumäel ja Aariaga

... tuleb varsti ...

Peale Niitvälja tundi, kus tundsin ennast nii saamatuna, tundsin vajadust Aaria järele, kes on nagu ingel - teeb kõike, mida palutakse ja ei mõtle hetkekski, et kas peaks kavaletilt minema üle või kõrvalt.

Trenn oli väga rahulik ja mõnus ja edasiviiv. Kirjutan sellest varsti ;)