Peale Minnie't tundus ta kuidagi tuimakene. Armsalt tuttavlik, aga ikkagi - what's up selle ratsmekontaktiga? Minnie suunurgad tunduvad vahtkummist olevat võrreldes CD omadega.
Soojenduse pidime ise tegema. Vaatasin silmanurgast, et teistele järele jõuaks.
Galoppi alustasime olude sunnil vasakule poole. Ma püüdsin kogu aeg hoida andurid töös - kui palju ikkagi üks või teine istmikuluu vastu sadulat toetab, kui palju pööravad mu õlad, kas mu parem käsi tõuseb kõrgemale ja et ma mingil juhul alla ei vaataks. Ja kui mul on puusa ebameeldiv vasakule pöörata, siis, kirevase päralt, töötamegi täna ebamugavustsoonis.
Paremale õnnestus olude sunnil rohkem galoppi sõita ja see näis ikkagi mugavam, sujuvam, kumeram. Natuke sõitsin edasi, natuke püüdsin kokku võtta, aga ennekõike püüdsin mõelda, et kuidas teda mitte laiali sõita ja kuidas saada kõik see enda alla.
Marit pakkus, et ta võib korraks Carpi selga istuda. Jess! Nojah, mõnikord on paha tunne, kui näiteks midagi välja ei tule ja siis treener läheb hobust remontima, aga täna mitte, mul oli pigem suur kergendus. No esiteks see, et siis ta tunneb looma ja saab anda täpseid juhiseid, et mida teha. Ja enamasti lõpeb see ikkagi sellega, et kui sa pärast uuesti selga saad, on tunne, nagu oleks vahepeal loom ära vahetatud, kõik nupud töötavad. Ma tahan ka nii osata!
Ta ei teinud Carpiga just eriti palju, natuke sammu, traav, galoppi ja siis paar ristikest, aga peale seda oli CD uut elu täis. Hea uudis oli see, et Carp ei tundunud talle füüsiliselt kuskilt katki, mis omakorda tähendab minu jaoks siis halba uudist, et ta on lihtsalt kõveraks ratsutatud.
Siis rääkis ta sellest, mismoodi ja mida ta oli CD-ga teinud, kuidas on vaja istuda ja kuidas ei tohi lasta ennast tõmmata ratsmete kaudu valesse istakusse. Jutust käis läbi ka sõna "kõhulihased".
Palju palju tööd vaja teha...
Hüpped olid rohkem hüpete moodi kui eelmine kord, nii treeneri sõnul kui ka seljast oli selline tunne. Kui ma räägin "tundest", siis on see tegelikult tihtipeale ainult mingi aimdus, kõhutunne, mida on jube raske põhjendada. Mõnikord ei lähe see üldse treeneri arvamusega kokku.
No ja mis välja tuli - parkuuri meeldejäämisest palju rohkem ajab kupli sassi selle väljamõtlemine. Kui mitu korda ma olen mõelnud, et nii lahe oleks lihtsalt sõita rada nii nagu ma ise tahaks. Täna võis igaüks endale ise raja välja mõelda. Isegi endatehtud raja meelespidamine ei ole iseenesest mõistetav. Ma jõudsin selle vahepeal ka segi ajada, eriti kui ma teiste radu vaatasin.
See nägi välja selline:
.jpg)
Kaks korda planku ületada oli lihtsalt a must, eriti peale seda, kui Carp jõnksatas paar korda sellest möödudes kapsaussiks. Paar korda püüdsin teda sammus sinna ligi suruda, aga ega ta pilk paremaks ei läinud.
Kui me sõitma hakkasime, tuli välja, et tädil on nii palju sisu, et võta või lakast kinni. Minekut oli nii palju, et ma sattusin jälle jänni oma poolistakuga. Sama tunne nagu Veska võistlustel viimane kord - kuidagi liiga palju on hoogu, et sadulasse istuda, aga poolistakusse ennast ka ei usalda, äkki ei ole säärt siis piisavalt?
No ja pakkuge kas tuli tõrge? Või viis? :)
Paar tükki tegime muidugi sõber plangule - ma ei saa öelda, et ma poleks seda oodanud, aga kui ma selle vasakpöörde ajal punnisin, keel suust väljas, midagi teha, siis viimasteks sammudeks jäi seda ilmselt väheseks. Teisel korral sama lugu ja siis ma kasutasin stekki. Kolmandal korral tundsin nina plangu poole keerates, et jep, nüüd me lähme siit üle, isegi kui Carp peaks viimased sammud enne planku pikemad tegema. Ta näis sama mõtlevat, üle me jõudsime.
Aga ülejärgmine okser (4) sõitsime me ... piinlik lugu, aga ... vasakult poolt mööda. Tädil oli selline hoog sees, et ma jäin juba peale pööret turisti rolli ja ei saanud galoppi kuidagi enda alla. Mul oli küll hea meel sellest, kuidas ta täna oli valmis lendama, aga kui me teine kord vasakule mööda läksime, oli juba nõme.
Üle kahe korra tõrkuda sama takistust oleks ka CD arvates ilmselt plass.
Kui sõitsin viimasele okserile, siis päris keskele pihta ei saanud ja tundus, et rikkusin sellega taaskord lähenemise plangule ära, aga CD oli nüüdseks otsustanud, et plank on täna tema ning läks sellest siitpoolt siiski esimesel katsel üle. Au talle. Treener naeris, et mina olin okseri ja plangu vahel teinud mingeid jänesehaake sadulas, püüdes ühele ja teisele poole hüpata.
Nii et parkuuri saime sõita lõpuni ja ma sain jälle paraja adrekalaksu sellest, kuidas CD-l oli mootorit ja lendu. Kui nüüd õpiks seda ise äratama... ?
