Head sünnipäeva Eestile ja Zasminile!

Nii et täna siis tallisisene koolisõiduvõistlus. Ei midagi suurt ja fäänsit, aga nagu väike test või nii. Värskendav.
Poiss võistles oma pisikest samm-traav skeemi Silvesteriga. Tore vaadata, kuidas ta ka natuke asjalikuks muutub ja oma skeemi vaikselt maneezinurgas üle omaette pobisedes ja näpuga platsile näidates kordab. 63,571% ja kolmas koht. Not so bad, me thinks?
Mina sõitsin A12, sedasama, mida eelmisel aastal Rollyga.
No kohe peab tõdema, et diklofenak ei mõju valu ennetavalt. Kui ma võtsin tableti eile peale trenni, kadus valu suht kiiresti, aga tänahommikune tablett mind skeemi ajal palju ei säästnud ja seda oli kindlasti ka välja paista. Ma püüdsin sellest üle olla ja kui muudele asjadele keskenduda, siis oli ok. Üleminekutel oli raskem ja võttis paar sammu, enne kui tundsin ennast jälle jalustel olevat ja pinge keskkohast kadus. Lõppude lõpuks ei olnudki kõige hullem.
Soojendus näis täitsa hea. Tegime 10 minutit rahulikult sammu, siis traavi ja üleminekuid. Carp soojenes märgatavalt kiiremini kui eile. Galopis näis ta esialgu kuidagi eest kange, aga kui ma natuke ratset järgi lasin ja ise püüdsin ka mitte väga kangelt seljas istuda, läks sekunditega kohe tunne paremaks. Alguses poolistak, vaikselt volte. Natuke proovisin skeemi elemente ka. Näiteks see serpentiinilt tulek ja sellele nurgas järgnev galopitõste, millega eile mässasin. Või galopis diagonaalile keeramine ja x-s traavi jäämine. See tuli selgelt soojenduses paremini välja kui skeemis.
Me olime oma soojenduses eelviimased ja sammus oma korda oodates näis Carp kogu aeg muudkui rohkem ja rohkem pakkuvat, et camoon, hakkame juba midagi tegema. Näib, et pikad soojendused on tema teema.
Skeemis oli probleemiks see, et tundsin, kuidas pööretel või serpentiini ajal läheb ratse muudkui pikemaks ja pikemaks. See tegi üleminekud ka keerulisemaks. Carpi auks peab küll ütlema, et ta luges mu mõtteid ja oli suuremateks tegudeks valmis, kui ma ootasin, ihii. Keeruliseks osutus pikaks lastud ratsmega samm, sest Carp oli valmis jälle ja jälle traavi või galopp tõusma. Kuum muti.
Ma tegin igasugu nalja seal. Keskliini joonistasin ikka pigem vasakule. Serpentiini nihutasin ka oma äranägemise järgi proportsioonist välja. Mitte et ma poleks planeerinud seda teistmoodi sõita. Lihtsalt õigel hetkel ei olnud piisavalt kontrolli kõige üle või olid ratsmed pikad.
Aga me sõitsime lõpuni ja tegelikult ei olnudki olnud kõige hullem sõit, 62,8% ja ka kolmas koht. Wiii.

Tegelikult läks veel kihvtimaks - peale võistlust sain sõita Big Boyga aka Benjaminiga. Nooruke Benjamin oli kogu oma olekult ülipüüdlik, näis kogu aeg küsivat, et mida sa tahaks, et ma teeks, kuidas ma seda peaks tegema ja kui kiiresti. Nagu unelm, mõnus sõita (esialgu muidugi läks aega harjuda). Ja see galopp... Ok, ma olin esimese voldi ajal pisut ettevaatlik, et aru saada, kuidas see galopp õieti toimib ja kuidas seal istuma peab. Marit tuletas meelde, et ma pean seda galoppi siiski edasi sõitma ja kui ma rohkem säärtega vaeva nägin, näis see galopp ikka väga kõrgele ja kaugele tõusvat. Mõnus.


Pidasin galoppi oma nõrgimaks allüüriks, aga tuli välja, et kõik ei arva samamoodi :) Näiteks kui ma traavis hoian käsi tihtipeale liiga laiali või tõstan üht ja teist kätt liiga kõrgele, siis galopis hoidvat ma käsi automaatselt õige koha peal. Ma ise tunnen, et kasutan galopis rohkem kõhulihaseid kui näiteks traavis (kui me just koondtraavi harjutusi ei tee).
Jälle uus kont närida.

P.S. Head sünnipäeva Eestile ja Zasminile!