HÜP-PA-ME!
Kui hobune kuulab ja toimib, siis ei pane üldse tähele, kui väikesed või suured on pulgad, millest on vaja üle minna. Ei mingeid kahtlusi, mitte ühtegi möödasõitu või tõrget, ei mingeid second thought'e, andke ette, me lähme. Kui ma ennast püsti-korda-sirgu hoian, tuleb see loom ka peale takistust nii kiiresti tagasi ja kuulab kohe kõike, mida temalt küsitakse.
Don't you just love that feeling?
Alguses hüppasime diagonaalide peal planke, siis ridasid ja siis süsteemi. Siis panime kõik kokku, ühtpidi ja teistpidi. Must oli rõõmu ja minekut täis. Mina keskendusin sellele, et õigel ajal Zillioni ümber veenda, kui peale maandumist ta peaks püüdma lustist hoogu lisada ja nurgad sirgeks sõita. Pööre süsteemile peale rida oli just see hetk, kus iga sissekukutud meeter maksab kohe kätte.
Saime kiita selle eest, et me teeme vähem takistuste ette tibusamme (peaaegu ei juhtunudki enam) ja mul ka hea meel, sest siis on minul ka elu palju lihtsam ja ma lähe temast nii kergelt ette.
Homme kordel ja ülehomme puhkepäev, sest mind pole, aga esmaspäeval jälle sadulasse :)
No comments:
Post a Comment